Detsember 2014

Sirje Kiin: Suur pilt ja väike pilt ei lähe üldse kokku

Suurel pildil on suurimad rahvusvahelised pinged pärast Teist ilmasõda. Suurel pildil näeme esiplaanil Venemaa presidenti, kes on sülitanud kõigile rahvusvahelistele kokkulepetele, on vägivaldselt tunginud suveräänse naaberriigi territooriumile, rahastab ja relvastab sealseid separatiste, ähvardab ja valetab rahvusvahelisel üldsusel suud ja silmad täis, sõlmib kokkuleppeid, mida ei kavatsegi pidada, tema lennukid ja allveelaevad rikuvad pidevalt teiste riikide territoriaalseid piire. Putini infosõda laiendatakse uute raadiojaamadega 30 riiki.

Kuido Merits: Tung Euroopasse pühkis Moldova kohalt Putini varju?

Üle hulga aja on Moldovakorraks Euroopa tähelepanu keskmes. Mõnel määral tingis seda riigi geopoliitilise tähtsuse tõus seoses Ukraina sõjakeerisega. Chișinăus on sel aastal vastu võetud tunduvalt rohkem kõrgeid külalisi kui tavaliselt. Tõeliselt huvipakkuv oli aga äsjalõppenud valimistel tõstatunud küsimus: kas Moldova valib Putini või Lääne? 

Jüri Saar: Reformierakond ja Keskerakond saavad üksteisele vastandamisest mõlemad suurt kasu

Täna riigikogus esindatud parteisid nimetatakse kartellierakondadeks. See ei tähenda, et nad on poliitturu üksmeelselt ära jaganud ja mõjukuse pärast ei võistle ega võitle. Võideldakse ikka, sest vastuolud on olemas, kuid mäng on mitmetasandiline. 

Esmane tähelepanek, et keskne on erakondlik vastandumine nelja suure vahel, on pealiskaudne. Enamasti pole arusaamine ulatunud sügavamale välisest kirjeldamisest, lahti joonistamata on jäänud vastandumiste erinevad tasemed ja väliselt varjatuks jääv väärtussisu.

Vastuolud parteide vahel

Siim Veskimees: elu võimalikkusest Euroopa tagahoovis

Eesti vajab uue arengusüsti saamiseks uusi, isegi pisut pööraseid ideid ning siis nende teoks tegemist, olgu tegu siis tuumaelektrijaama või aatomiuuringute keskusega.

Rängas võitluses saavutatud iseseisvus

George Orwelli romaanis «1984» tegeles partei sõnavara vähendamisega. Palju oleneb ju sellest, kuidas asju nimetada, ja eesmärk oli vähendada sõnavara määrani, et Suurt Venda tegelikult kritiseerida ei saagi (või ainult kõige primitiivsemal tasemel, á la «Suur Vend on ebahea»).

Avo Blankin: Vaja pole telekanalit, vaid korralikku haridust

Keeleteadlane Urmas Sutrop tegi eelmisel nädalal Eesti Päevalehes ülevaate venekeelse üldhariduse arengust taasiseseisvunud Eesti ajal. Kahjuks üheülbaliselt, kuna teeb seda vaid suuruselt teise, vene rahvusgrupi seisukohalt. Autor ei maini, et Eesti on oma elukohamaaks valinud ka teiste rahvuste esindajad: ukrainlased, valgevenelased, juudid, karjalased ja paljud teised.

Jüri Saar: Kas riigikogulased muutuvad täiesti puutumatuks?

Neil päevil avaldati taaskordne rahvusvahelise organisatsiooni Transparency International korruptsiooni tajumise indeks, mille järgi asume heal 26. kohal. Kuid tegelikult seisame korruptsiooni koha pealt paigal, sest juba aastaid tagasi jõudsime selles näitajas kõrgliigasse, õigemini selle alumisele astmele. Edasiliikumise üks põhitakistus on domineeriv poliitiline kultuur, mis ei ole piisavalt läänelik, allapoole suunatud läbipaistvusel põhinev ja juhtide suhtes nõudlik.

Andres Herkel: Et Koostöö Kogu ei takerduks koostööpuuduse taha

Ei tahaks kohe sugugi, et Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kavaga läheks nii, nagu on juhtunud paljude heade mõttepaberitega enne seda – pisut furoori ja soss-soss. Paraku jättis kava esitlus mulje, et selline oht on olemas.

Kõigepealt oli ekraanil mõjus filmike, kus avaliku elu tegelased üksteise järel üles astudes ütlesid, et miski on riigis mäda ning muuta tuleb seda, teist ja kolmandat.

Märt Meesak: Vajame Eestit kõikjal Eestis!

Reformierakond põrutab „Kindlalt edasi“ täiskäigul maaelu hääbumise suunas, sotsid rakendasid valimivankri ette hoopis kadunud hinged ning eelmise kampaania ajal lubatud suured sõnad asendusid valitsusse minnes tühja susinaga.

IRL on küll pusinud ikka ja jälle kenasid kaarte haldusreformist, kuid kaugemale ehk sisuni pole kunagi tõsiselt väga jõutud.

Sirje Kiin: Väikeste sammude revolutsioon: kestlik kahanemine

Just nüüd, jõulueelsel ajal on õige aeg mõelda kokkuhoidlikkusest, isetegemisest, taaskasutusest, vanade asjade uuendamisest, häätegevusest ja ära kinkimisest. Puhastame kodud ja kapid meile täna tarbetust, aga mõnele teisele väga vajalikust ja anname ära. Kirjutame ja joonistame ise oma kaardid ja aastalõpusoovid. Kingime naabrile või sugulasele omatehtud moosi, koogi või karbi piparkooke. Ehitame emale riiuli. Läheme isale appi remonti tegema.

Andres Herkel: Vaikne stagnatsioon ja teematapp

Riigikogule edastatud kollektiivse pöördumise (3940 allkirja) käsitlemisest

Kunagi ma kirjutan ehk memuaare. Aga võib-olla ka mitte. Üheksakümnendad väärivad memuaare, kuid kas ka selle sajandi algus? Pigem võib koguda väikesi sarkastilisi anekdoote.

Ka selline pisut vanamoodne žanr nagu följeton võib peataoleku ja mittemidagitegemise õhustiku edasi anda. Ainest leidub, võtame kasvõi mõne põhiseaduskomisjoni koosoleku.

Sergei Metlev: sisserändaja poja teine vaatus

Haridusminister Jevgeni Ossinovski on veendunud, et Andrei Ivanov, kes ise nimetab ennast vene kirjanikuks, peab saama Eesti kodakondsuse eriteenete eest. Õhus on sisserändaja poja etenduse teine vaatus.

Olen kuulnud Ivanovi loomingust palju head ja huvitavat. Tema raamatutes peegeldub äärmiselt keeruline identiteet, mis ütleb «ei» nõukamõtlemisele ning jääb kahtlevale seisukohale praeguse Venemaa suhtes. Samas ei ütle ta kindlat «jah» sõna Eesti identiteedile, jäädes kusagile selle kolmnurga keskele hõljuma. Intellektuaalselt hästi põnev.

Jüri Saar: immuniteeti suurendava eelnõuga langeb erakondade niigi madal prestiiž ja riigi tõsiseltvõetavus

Eelmisel nädalal riigikogus vastu võetud seadusteparandused, mis käsitlevad rahvasaadikute puutumatust, muudavad meie õiguskaitseametkondade võimekust menetleda nende väär- ja kuritegusid. 

Andres Herkel: 2014 - veel üks kaotatud aasta

2014. aasta ei muutnud Eesti poliitikas suurt midagi, kuid tõi senisest selgemini nähtavale riigis valitseva stagnatsiooni. Reformierakonna manöövrid peaministri ja koalitsioonipartneri vahetamisega olid eeskätt mõeldud selle varjamiseks. 

Samas muutus julgeolek palju hapramaks. Nähtavale tulid mitmed nõrkused, näiteks piirivalve puhul. Sõjalise riigikaitse ja siseturvalisuse vajadusi ei saa ükski valitsus lähitulevikus eirata, kuid kust võtta raha?

Georg Kirsberg: Gerilja geopoliitika ja gerassimovi doktriin

Krimmi annekteerimine ning invasioon Ukrainasse 2014. aastal tegid maailmale selgeks, et geopoliitiline jõutasakaal on jälle muutunud. Tegelikult sai see selgeks juba 2008. aastal Georgia invasiooniga, kuid seda märki eirati naiivses lootuses, et ehk asi ikka ei ole nii hull ning proovime positiivse hõivamise poliitikaga edasi.

Priit Kärsna: Kuidas taltsutada lohet?

1. märtsil toimuvad Riigikogu valimised. Ühelt poolt on aktiviseerunud poliitikud, kes soovivad jõuda valijate pähe ja südamesse, mängides selleks nii jõuluvana kui ka tehes tavamõistuse jaoks kummalisi tegusid nagu lennukite stardirajal jalutamine.

Teiselt poolt räägivad paljud tavalised inimesed, et valima pole mõtet minna, kuna niikuinii jõuavad Riigikokku hoopis inimesed, kes on parteide “tagatubades” varem paika pandud. Kuna ringleb erinevaid legende, tekib küsimus, kas tõesti on olukord lootusetu?