Veebruar 2016

Andres Herkel: Tartu Rahu on Eesti teojulguse ja Euroopasse kuulumise sümbol

Täna oleme kõik tartlased Tartu rahulepingu mõistes. Ja me oleme Eesti Vabariigi kodanikud – see on privileeg, mille 96 aastat tagasi sõlmitud Tartu rahu on meile andnud.

See oli noore riigi diplomaatia suur saavutus. See tuli suure teojulgusega, sest me alustasime neid kõnelusi üksi ja ilma selge toetuseta Läänest. Aga meid saatis edu. Saavutasime rahu ja alustasime suhtlust naabriga.

Kas on meie välispoliitikas sellist teojulgust ka täna ehk kas Tartu rahu tegijate lapselaste ja lapselapselaste põlvkond tuleb oma ülesannetega sama hästi toime?

Andres Herkel kooseluseadusest: meid on kolm korda eemale tõugatud

Toimetaja Riho Nagel.

Vabaerakonna esimees Andres Herkeli sõnul ei saa erakond päriselt aru sellest, milleks on vaja ühes ja samas seaduses reguleerida nii samasooliste kui erisooliste probleeme ja milleks on vaja abielule lähedast kooselukontseptsiooni, mis abieluga sisuliselt kattub.

Te ütlesite paar päeva tagasi, et Siim Kallas, Mart Laar ja Marju Lauristin lahendaksid tekkinud patiseisu kooseluseaduse rakendusaktide ümber kolme päevaga. Kas teie erakond ei oleks võinud olla osa lahendusest?

Monika Haukanõmm. Kas Rõivas tunnistab oma viga?

Viimastel nädalatel on korduvalt tõusnud tähelepanu orbiiti valitsuse tegevusetus ja kraaklemine ettevõtete juhatuse liikmete ebavõrdse kohtlemise teemal. Järjekordne valus teema, kus eri meelt valitsuse liikmed vaidlevad meedia vahendusel. Mart Laar kirjutas, et pehmodest poliitikud ainult liigutavad suud, muuhulgas ka töötuskindlustuse teemal. Nõustun Laariga, kuid kahjuks lisandub eeltoodule ka jäikus ning vindumiseni viinud tegevusvõimetus.

Mitte midagi parandav lahendus

Avo Blankin. Ettevaatust – haldusreform!

Keegi pole vaidlustanud haldusreformi vajalikkust, sest kõik on juba ammu mõttetust jahumisest tüdinenud. Sestap – tehke lõpuks ometi ära!

Omavalitsuste volikogude mõnetine peataolek on asendunud lõpuks tegevustega; volikogud on hakanud sundliitmise hirmus naabritele liitumisettepanekuid tegema. Vabatahtlikult, teadmata, kuhu välja jõutakse…

Heiki Krips. Kas jätame tee vabaks pruunidele pataljonidele?

See, et ühiskonnas kerkib esile mingi grupp inimesi, kes kuulutab end korraloojaks, ei ole iseenesest midagi uut. On olnud Ku Klux Klan, on olnud pruunsärklased jm. Meie jaoks on ohtlik, kui mõnel sellisel grupil õnnestub end laiemale üldsusele usutavalt serveerida kui mõistlikku asendust riiklikule korrakaitsele.

Ats Miller. Eufemismidest ja sildistamisest

Kõrvutades empiiriliselt inimeste analüüsivõimet sissetuleva infovoo suhtes Eestis ja näiteks Rootsis, Prantsusmaal või Kanadas (neist ma pisut tean), näib, et haritumad inimesed muutis okupatsiooniaeg tõesti üsna kriitiliseks ja andis neile ridade taha nägemise võime, ent ehkki küll ka säästuajudega kodanikud on ametliku info suhtes üsna umbusklikud, usuvad nad selle asemel mitte (terve mõistuse abil selekteeritud ja valideeritud) tegelikkust, vaid suvalist pläma.

Märt Meesak. Mida oleks vaja haldusreformiga teisiti teha?

Omavalitsuste korrastamist on vaja, kuid selleks on vaja teha rohkem kui valdade ja linnade piiride muutmine. Kui valitsusele on juba pea viisteist aastat teinud analüüse ekspertide rühm, kes aga ikka ja jälle jõuab samale järeldusele: elanike arv – see paneb käsi laiutama küll. Miks kulutatakse igale uuele töörühmale veel ja veel avalikku raha, kui tulem on alati sama ja ette teada. Samas selle tulemiga mitte midagi valitsuses ei tehta ning antakse võimalus taas ekspertrühmale aasta pärast kokku tulla ja taas samale tulemile jõuda.

Andres Herkel: Oleme äärmuste ohjamises üksi

Üha enam paistab, et mingi hulluse ajel erakonnad põgenevad tsentrist aina kaugemale ja Vabaerakond on sunnitud võtma äärmuste vaoshoidja rolli. Uue aja väärtuskonfliktid sõlmuvad pagulasküsimuse ja kooseluseaduse ümber. Oleme mõlema puhul valmis tagasi tõmbama nii entusiaste kui paanikakülvajaid.

Millal lõpeb kultuurisõda?

Sergei Metlev: Odini sõdalane on tegelikult poliitik

Skandinaavia ülemjumala nime kandev Odini sõdalaste rühm ei ole midagi muud, kui mäng pagulastega seotud murelikkusega. Rühma taga seisvad isikud on tegelikult poliitikud, kellesse tuleks ettevaatlikult suhtuda. Turvalisuse pärast südant valutavatel inimestel tuleb aidata tulla abipolitseinikuks, kellele on antud piisavalt õigusi ja võimalusi turvalisuse eest seista.

Imerohi pagulasmurele?

Sirje Kiin: luuletajad on Eestit hoiatanud, kas me võtame kuulda?

«Mis oleks Vabariik väärt ilma armastuse astraalkehata?» küsis varalahkunud luuletaja Kalev Kesküla luuletuses «Vabariigi armastus». Kalev kirjutas oma iroonilises luulekogus «Vabariigi laulud» (1998), et Vabariigi-armastus on eluaegne tundekasvatus, see armastus teeb su nii lihtsaks nagu laulu ja kingib romantilise vale ilmutusliku jõu. Me saame Vabariigiga üheks vaid kord elus, aga see ühtimine on algupärane ning kordumatu, tal on igaühele midagi, ta on kordumatu ja täiuslik: «Vabariigi vahekord on parim asi / mis noorena uinunule elus juhtunud.»

Sergei Metlev: otsedemokraatia ei talu lihtlabasust

Eesti õiguskord otsedemokraatiat väga ei salli, kuigi avatud arutelu sellise osalusvariandi üle on tegelikult Eesti arengule oluline. Muretsema paneb see, et otsedemokraatia lippu on haaramas need, kes tahavad teemat lihtsustada ja selle ühiskonna lõhestamise vankri ette rakendada.

Otsedemokraatia on selge ja tugev, sest kõrgeim võim on antud põhiseadusega rahvale, kes teostab seda küll reeglina valitud rahvaesinduse kaudu.

Kalle Pilt. Jookse-viska demokraatia. Time out!

Täna on valitseva koalitsiooni toetus ühiskonnas vaid 37%, ent isegi kui toetus oleks 27% või 7%, ei saaks kedagi tagasi kutsuda ega kuidagi nende esitatud seaduseelnõusid muuta. Sel, ning poliitilise eliidi jätkuva võõrandumise taustal tuleks küsida, kas esindusdemokraatia vajab värskendust?

Kodanikkonna kaasamine poliitikasse ≈ demokraatia ?

Jüri Saar. Vihkamise tee

1980. aastate lõpuaegadel oli mul töö ja aspirantuuris õppimise pärast vaja regulaarselt sõita Moskva vahet.

Üks reis, mis algas nagu tavaliselt Tartu rongijaamast õhtupoolikul ja lõppes Moskvas enne keskpäeva, on mulle mällu sööbinud. Olime sel korral kupees neljakesi, kaks vene meest, kaukaaslane ja mina. Tundus, et tuleb tavapärane rongisõit, kus midagi tõsist kaaslastega ei arutata, ollakse viisakalt sõbralikud, juuakse teed ja minnakse magama.