Pildi autor: Margus Anso

Islamiasjatundja Peeter Espak: Euroopat ohustab enda juurte ja kultuuri häbenemine, mitte islami invasioon

Tartu ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak, kellel on doktorikraad Lähis-Ida usundiloo alal, kinnitab usutluses Õhtulehele (küsis Andres Põld), et Euroopat ei ohusta islami invasioon, vaid pigem Euroopa enda rumalus ja kultuuriline mandumine. „Omaviha ja enda juurte ja kultuuride häbenemine või vihkamine on need faktorid, mis Euroopat hääbumiseni võivad viia,“ leiab ta.

Millal saab araabia keel Euroopas lingua franca´ks?

Araabia keel ei saa Euroopas tõenäoliselt kunagi lingua franca´ks, kuigi seda soovivad kahtlemata väga paljud äärmusliikumised. Selliste ohtudega hirmutamine on omane parempopulistlikele liikumistele, kuid samas ei saa eitada vasakpoolse irratsionaalse islamofiilia üha suuremat esilekerkimist, mis justkui näikski soovivat euroopa kultuuri(de) kadumist – suure süü tõttu, mida me kanname väidetavalt koloniseeritud “vaeste õnnetute ja rõhutute” ees üle maailma. 

Palju islamiusulisi Eestisse ära mahuks?

Drastilist islami usku inimeste hulga kasvu siinmail vähemalt lähikümnenditel küll ette ei näe.

Miks vastuvõetud kvoodipagulased ikkagi ei taha Eestisse jääda?

Vastavate piirkondade Eestis elavatest või õppivatest inimestest olen suhelnud kahtlemata eelkõige harituma osaga – olgu välistudengite või -õppejõududega. Ei ole kelleltki kuulnud kurtmist Eesti kehvade olude üle, kuid on ka selge, et haritud inimesed, kellel on Eesti tööturul või ka vaimses kliimas oma selge funktsioon, nagu ka nõudlus, tunnevadki ennast siin hästi. Kvoodipagulased lahkuvad Eestist suure tõenäosusega seetõttu, et meie sotsiaalsüsteem ei ole veel võrreldav Saksamaa ega mõne teise lääneriigiga, kus tihtipeale võivad sotsiaalsed garantiid olla isegi nii piisavad, et tööd mitte tehagi. Nad näevad, et rahaliselt on soodsam liikuda mujale ning Eesti on lihtsalt hüppelauaks suurema heaolu juurde mõnes teises riigis. Meil pole ka Lähis-Idast või Aafrikast tulnud eri rahvaste ja kultuuride suure kontsentratsiooniga suuri asumikogumeid. Minnakse ikka eelkõige sinna, kus omad juba ees. 

Miks Eesti jätkab nende vastuvõtmist, kuigi on tõenäoline, et ka järgmised saabujad siit kiiresti lahkuvad?

Rahvusvahelises pingelises olukorras laveerivat valitsust on lihtne kritiseerida kõrvaltvaataja või analüütiku positsioonilt. Meil pole praeguses väga ebastabiilses poliitilises olukorras, kus naaberriigis on võimul sotsiopaatsete kalduvustega diktaator, mõtet hakata endale kaela tõmbama mõningate mõjukamate Euroopa riikide või ka Euroopa Liidu pahameelt. Loomulikult saaksime riigina olla palju kasulikumad, aidates otse Lähis-Ida sõjakolletes viibijaid – olgu arstide saatmise, humanitaarabi või pagulaslaagrite toetamisega, kuid praeguses poliitilises olukorras on Eestil raske hakata mõjukatega otse vastuvoolu ujuma. Väikeriigi puhul on paratamatu, et peame teatud olukordades suuremate partnerite nõudeid täitma. Kuid alati peab meeles pidama ka enda huve ja ütlema „ei” olukordades, mis on meile täiesti vastuvõetamatud. Eesti saavutas siiski olukorra, kus saame ise valida ja otsustada, kes on “sõjapõgenik” ja kes mitte. 

Kas ja kui, siis mida me peaks tegema, et kvoodipagulased ikkagi siia jääks? Ja mida nemad peaksid tegema, et siinsesse ühiskonda sulanduda?

Kas kellegi, kes seda ise ei soovi, siiajäämine peakski olema meie riigi ülesanne? Eesti on ju pakkunud kõikidele saabujatele rahalist tuge, nõustamist ja üldse kõikvõimalikku abi. Kui ükskõik, kelle eesmärk ongi Euroopasse saabumise juures eelkõige leida endale võimalikult mugavaid äraelamisvõimalusi ise võimalikult vähe panustades, ei peakski riik selliseid inimesi soovima. Samas jällegi, võttes arvesse meil mitmes sektoris tekkinud tööjõupuudust, tuleks loomulikult igati soodustada töökate ja haritud inimeste pääsu meie tööturule, sõltumata nende päritolust. Olgu arst või automehhaanik, tõenäoliselt ta Eestist tööd leiaks. Samas, kas peaksime soodustama kellegi sulandumist Eesti ühiskonda? Pikem eesmärk peaks olema eelkõige rahu Lähis-Idas ning sõja eest põgenenute siirdumine koju oma riike üles ehitama. Me ei saa lasta maailma vanimatel tsivilisatsioonidel Lähis-Idas maa pealt kaduda ettekäändega, et Euroopa vajab töökäsi. Selline suhtumine on rassismi ja ka kolonialismi kõige hullemaid vorme. Võtame ühelt riigilt veel ka ajud ja paremad töötajad ära, et meil siin heaolu paar protsenti kasvaks? 

Kui võimalik on Eestil pikemas perspektiivis üldse hoiduda immigrantide, pagulaste, majanduspõgenike – nimetagem neid kuidas tahes – tulvast?

See, mil moel iga riik endale uusi asukaid vastu võtab, on riigi enda otsustada. Seega sõltub tulevikus ja meie heaolu kasvades siia saabuvate majanduspagulaste hulk eelkõige meie riigi otsustest – ehk kas lubame enda sekka mugavuspagulasi valimatult või siiski aitame eelkõige sõjapõgenikke ja võtame vastu neid, kellel meie elus oleks reaalne funktsioon.

Immigratsiooni pooldajad leiavad alati mõne positiivse näite uues ühiskonnas edasijõudnud usina tegelase näol, kuivõrd reaalne on aga nende põhimassi integreerimine Euroopa ühiskonda?

Euroopa vasakmõtte mitme voolu meelest on maailma kõikides hädades süüdi orjastamise ja koloniseerimisega tegelnud “valge mees”, kes on peale selle ka kapitalist ja peksab lakkamatult kodus naist ning käib öösiti salaja vägistamiskultuuri arendamas ning üleüldist toksilist maskuliinsust levitamas. Headuse jõude esindab aga antikapitalistist planeedipäästja-herbivoor, kes heal meelel asendakski inimkonna rõhujad-kapitalistid loomadega. Kasutatakse ükskõik mis vahendeid, et põliskultuuride alustalasid kõigutada ja unistustes ka minema pühkida. Siit ka paradoks islamiäärmusluse ja meie sallivusliikumise kokkukuuluvustundest – islamiäärmuslus näib olevat justkui liitlane üleüldises võimu- ja kapitalismivastases võitluses. 

Kuigi Eesti ei ole kunagi kedagi koloniseerinud ning ajaloost pole teada ka ühtegi Eesti poolt toime pandud genotsiidi või suuremat vaenamist, taandatakse nüüd aastasadu teiste koloniseerida olnud eestlanegi toksiliseks valgeks maskuliinseks orjastajaks. Nagu mainisin, on teistelt kultuuridelt nende töökäte ja ajude äravõtmine või isegi sellest unistamine ju tegelikult rassistlik kuritegu. Meile serveeritakse aga kõike täiesti vastupidi. Eri kultuuridest pärit inimeste integreerimine on aga kahtlemata põlvkondadepikkune protsess, osa rahvaste puhul ehk isegi sajandeid võttev. Loomulikult integreerub ülikoolis doktorikraadi kaitsnud “pagulane” kohe ühiskonda ja ta võetakse ka omaks – täpselt nagu ka head töömehed/naised või tippspetsialistid. Oodata aga väga erinevatest piirkondadest saabuvate ja tihti igasuguse nüüdisaegse hariduseta inimeste integreerumist isegi paari põlvkonna jooksul on puhas utoopia. Ka pagulased ei ole kariloomad, keda vastutustundetult üle Euroopa laiali vedada ja siis jääda naiivselt ootama, et kuue kuu pärast on näha esimesi integreerumise märke. 

Kas integratsioon on üldse vajalik? Multikulti peaks ju seisnema mitmekesisuses, mitte kõikide sulatamises ühtseks massiks. 

Lähis-Ida ja Aafrika pagulaskriisi ja ka sõdade puhul peame esmalt võtma arvesse kaoses olevate kultuuride ja riikide tulevikku. Eesmärk peab olema eelkõige ajutise varjupaiga pakkumine, kuniks tekkib võimalus kodumaale naasta. Mis puutub nn assimileerimisse, siis ka see idee ei meeldi mulle. Pigem suhtleks ma heal meelel Eestis elava “süürlasega” kui identiteeditu ning endale mittesobivas kliimas ja kultuuris kannatava inimesega, kes ei saa ka ise aru, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Loomulikult, kui inimene õpib ära eesti keele ja leiab siin töö, siis peaks ta saama kodakondsuse samadel alustel nagu kõik teised. Samas ei näe ma probleemi selles, et meil elav võõramaalane säilitab oma identiteedi teesklemata, et talle meeldivad verivorst, hapukapsas, Tuljak ja Kalevipoeg. 

Kas islam on siis vägivaldne usk, nagu paljud arvavad, kus vägivald ja allutamine on lausa pühakirja sisse kirjutatud?

Islam on tekkinud, saades suuri mõjutusi kristlusest, judaismist, ka zoroastrismist. Paljud kontseptsioonid – sealhulgas ettekujutus ainujumalast – on ju väga sarnased. Teisalt ei saa unustada, et islam kujunes välja sõjaoludes ja sisaldab täies mahus prohveti ja tema ringkonna vallutusideoloogilist plaani. Islam on kindlasti sõjakas religioon, kuid võib kahtlemata olla ka rahumeelne. Siin tulebki sisse asjaolu, et kui islam muutub poliitiliseks liikumiseks, on tõepoolest ekspansiivne vallutussõjalik ideoloogia automaatselt esile kerkimas. 

Kas siin vastuolu pole – sõjakas ja samas rahumeelne?

Ühtegi religiooni ei saa hõlmata lihtsalt sildistades teda rahumeelseks või vägivaldseks. Aastasadu ja -tuhandeid arenenud religioonid on oma tõekspidamistes ja käitumisnormides olnud eri ajalooetappidel väga erinevate rõhuasetustega. Islam kujunes aga välja väga jõulise sõjalise kampaania käigus ja eks ole ka islami pühakiri suuresti just selle sõjalise kampaania poliitilist programmi sisaldav tekst. Ühildades islami mingi “maise” poliitilise programmi või partei ideoloogiaga, hakkab ka kogu temas sisalduv sõjalis-poliitiline ideoloogia ennast taastootma tänapäevas. Rakendatuna aga mõtisklusena jumala olemuse üle, palvena, eri kombetalitustena väljaspool kindlat riiklikku ideoloogiat, ei erineks ju islami jumalakuju või ka olemus suuresti teiste suurte monoteistlike religioonide omast. Igal juhul on nii sildistamine vägivallareligiooniks kui ka nimetamine rahureligiooniks lihtsustamine ja labasevõitu üldistus. 

ISISe füüsiliselt hallatav maa-ala väheneb järjest, kas see võib kaasa tuua hoopis nende mentaalse mõju suurenemise n-ö kaastunde näol?  

Islamiriik on tõenäoliselt maailma ajaloo kõige võikam terrorirežiim üldse. Selle liikumise levikule on väga palju kaasa aidanud Euroopa äärmussallivuslaste liikumine, kes on teinud süüdlasest ohvri ja ohvrist süüdlase. Islamiriigi ideoloogia ei paelu mitte ainult ajaloolisi sunni moslemeid Lähis-Idas või Euroopas, vaid just meie enda põliseurooplasi, kes radikaliseeruvad vabalt vohavate äärmusjutlustajate mõjul Lasnamäest Londonini. Äärmussallivuslik ideoloogia, mis on vägivallajutlustamist õigustanud islamofoobiaga sildistades, kapitalismi kahjulikkust jutlustades ja rassismi ettekäändel, on Islamiriigi edus üks otseseid süüdlasi ja kaasosalisi. Oletan, et Islamiriigi ideoloogia on määratud Lähis-Idas peatsele hävingule ning tulevad põlvkonnad häbenevad aastasadu, mida nende esivanemad korda saatsid. 

Otsese sõjategevuse ja terrori hääbumine peaks ju vähendama ka Euroopat ründavate immigrantide arvu? Või pole need omavahel seotud? 

Teame väga hästi, et drastiline rahvastiku kasv nii Lähis-Idas kui ka Aafrikas on osalt nii sõdade kui ka praeguse Euroopasse tungi taga. Pole ju kellelegi saladus, et paljud “pagulased”, kes Euroopasse saabuvad, ei põgene siia mitte sõja eest, vaid eelkõige majanduslikel põhjustel. Surve Euroopale selles osas lähitulevikus kindlasti ei kahane. See, kuidas oma piire kaitsta ja keda lasta meile elama, on nii Euroopa Liidu kui ka Euroopa eri riikide poliitiline otsus. 

Poola koos teiste Višegradi riikidega ju üritab ise oma poliitikat määrata, saades vastutasuks Euroliidult sõimata.

Euroopa Liidu pagulaskriisi lahenduse plaani vastustavad riigid on tõepoolest sattunud Brüsseli üpriski suure viha alla. Eks sama saatus oleks oodanud Eestitki, kui oleksime selgesõnaliselt “ei” öelnud. Samas on meie suurimad sõjalised liitlased USA ja Poola praegu juhitud selgelt pagulaste suure vastuvõtu vastaste ja konservatiivsete jõudude poolt. Saksamaa ja Brüssel esindavad selles vastuolus jällegi teistsugust lähenemist. Ungaris on võimul aga kummaline režiim, mille tegevusest ei saa enam üldse aru, mida taotletakse. Meil on jällegi vaja hästi läbi saada nende kõikidega. Kuna kõigis neis eri riikides võivad valimiste tõttu mõne aasta pärast võimul olla juba uued poliitilised jõud teistsuguste lähenemistega, saabki Eesti kõnealuses küsimuses eelkõige ainult laveerida endale poliitiliselt kõige kasulikumal moel. Siinkohal ei tohi aga unustada, et laveerimine ei pea tähendama iseseisva välispoliitika puudumist ja oletatavate “juhtivate jõudude” ees alandlikult koordineerumist. Läänemaailm on läbi tegemas poliitilist transformatsiooni, kus me ei oska veel ennustada järgmiste kümnendite jõujooni, kuid näeme selgelt, et nn “endised” kinnistunud establishment`i parteid hakkavad üha rohkem positsioone kaotama. Meie suuremate liitlaste USA, Ühendkuningriigi ja Poola režiimi vastu erakordse krõbedusega sõna võtvad poliitikud ja ametnikud teevad pisut murelikuks. 

Miks ikkagi rikkad araabia naftariigid oma vaeseid usukaaslasi vastu ei võta? Või ei taheta sinna minnagi?

Ükski rikas naftariik ei soovi enda pinnal ebastabiilsuse suurenemist, mida suured pagulashulgad, kus võivad levida ka äärmuslikud ideoloogiad, endaga kaasa tooks. Rikkad riigid mõjutavad eri sündmusi, sealhulgas rahastavad eri rühmitusi eelkõige distantsilt, kuid jätavad oma ühiskonnad rahvasterändest puutumata. 

Palju räägitakse, et islam pole läbi teinud valgustusajastut, nagu tegi sajandeid tagasi kristlus, ja seetõttu on lood islami ja islamisusulistega, nagu nad on. Kas on mingeid tibatillukesi märkegi kauaoodatud islami valgustusajastu saabumisest? 

Kui kristluses tähendab üleskutse “tagasi lätete juurde” eelkõige algkristlikku kogukondlikku hoolimist, tagakiusamise vastu seismist ja ka enda “madaldamist” ja “kannatamist” teiste heaolu nimel, siis islami “tagasi algusse” tähendab eelkõige sõja juurde naasmist. Näeme seda nii vahhabiitide juures Saudi-Araabias, revolutsioonijärgse Iraani käitumisest nagu eriti just absoluutsel terroril põhineva Islamiriigi, Talibani ja sarnaste liikumiste puhul. Nad kõik teostavad oma versiooni algsest ja puhtast islamist. Üle maailma on väga palju islamiõpetlasi, kes üritavad ka islamist kaotada arusaamu ja praktikaid, mis on tuhandeid aastaid vananenud ja kuuluvad kuhugi kaugesse kannatusteaega. Olgu selleks siis koloniseeriva sõja kontseptsioonist loobumise või naiste näokatete keelamise eest peetav võitlus. Loomulikult on ka mõõdukad jutlustajad kõikjal pidevas ohus, sest oma rahumeelsuse taotlusega on nad solvanud “puhta” islami järgijaid ja kuuluvad seeläbi likvideerimisele. Mõistuspäraste islamiõpetlaste nagu ka kultuuritegelaste kaitse on erakordselt oluline ka Euroopa kontekstis, sest nende elu on kõikjal ohus. Tahaks loota, et “valgustusajastu” islamimaailmas saab alguse eelkõige nüüdisaegse kommunikatsioonitehnoloogia üha laiema leviku kaudu, mis võimaldab inimestel endil informatsiooni otsida ja teada saada, mis maailmas tegelikult toimub. Eriti aga saada teadlikuks oma usukaaslaste võigastest kuritegudest, mida praegu õigustatakse USA ja Iisraeli ja üleüldise imperialismivastase võitlusega. 

Intervjuu alguse juurde tagasi pöördudes – kas islami invasioon lõpeb Euroopa vaikse hääbumisega või läheb veriseks konfliktiks?

Islam ei ole nii võimas, et Euroopat praegu “alistada”. Pealegi on islam enda sees erakordselt suures tülipuntras – suurim konflikt on muidugi šiia-sunni konflikt. Kuid nii mittemoslemitest hiinlasi kui ka indialasi on varsti ehk rohkem kui moslemeid maailmas kokku. Valdav osa islamiriike on täielikus ühiskondlikus ja majanduslikus kaoses ning ei saada hakkama endagi siseasjadega, rääkimata kellegi vallutamisest. Kui Euroopat miski ohustab, on see endasisene rumalus ja kultuuriline mandumine. Omaviha ja enda juurte ja kultuuride häbenemine või vihkamine on need faktorid, mis Euroopat hääbumiseni viia võivad. Teiseks igasuguste väärtuste puudumine – ehk võimetus nimetada konkreetselt kas või ühtegi “euroopalikku väärtust” . Kultuur, kes oma minevikku ei austa, ei saagi kestma jääda. Väidaks ka seda, et radikaalne islam näebki Euroopat nõrgana – potentsiaalse koloniseerimisplatvormina. On täiesti loomulik, et ei austatagi kultuure, kes ennast ise austada ega oma riigis isegi omi seadusi rakendada ei suuda. 

Kindlasti on aga islamiusuliste elanike arv Lääne-Euroopas lähikümnenditel suuresti kasvuteel. Seda ka suuremahulise sisserändeta, sest moslemite iive on lihtsalt kõrgem. Väga murelikuks teeb üha fundamentaalsema islami poole kalduv ja inimõigusi eirav sisuliselt diktatuurlik Türgi Erdogani valitsus. 

Peeter Espak:

  • Sündinud 24. aprillil 1979
  • Orientalist, teoloog ja assürioloog
  • Õppinud Tallinna prantsuse lütseumis, Roueni ülikoolis ja Tartu ülikoolis usuteaduskonnas
  • 2010 doktorikraad Tartu ülikoolist Lähis-Ida usundiloo alal
  • 2009–2013 Tartu ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur 
  • 2014 – ... Tartu ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteadur
  • Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (asutaja)liige, MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhataja
  • Perekonnaseis: vallaline
  • Hobid: palju erinevaid, aga mitte ühtegi konkreetset
Seotud piirkond: 
Tartu linn