Pildi autor: Sven Arbet (Maaleht)

Jüri Adams: Eesti ei peaks elama üle-eelmise sajandi teooriate järgi

Peagi 70. juubelisünnipäeva tähistav veteranpoliitik Jüri Adams leiab, et Eesti riikpeaks tunnistama – suur osa inimesi elab mitmes kohas. “Sõnadel “maaelanik” ja “linnaelanik” ei ole ammu tegelikku sisu,” ütleb Adams.

Intervjueeris Argo Ideon

Teie isa oli tuntud luuletaja Valmar Adams. Kas teie olete kunagi luuletusi kirjutanud?

Ei ole. Teate, see luule kirjutamine on nagu üks krooniline haigus. Inimese pea on luuletuse mõtteid täis, ja kus ta ka käiks, riimide otsimine toimub peaaegu automaatselt.

Minu isa kuulus põlvkonda, kus iga hakkaja noormees luuletas. Tol ajal oli luuletajaid praegusega võrreldes palju-palju rohkem.

Aga kuna Vene riik viis ta 1951. aastal ära vangilaagrisse, siis hiljem mul pärisisa ei olnud. Kui ta pärast Stalini surma naasis, siis meie perekond ei taastunud.

XX sajandi Eesti luule on kultuuriline ime, aga vormilised võimalused ammendusid minu meelest Artur Alliksaarega. Pärast seda ei ole keegi enam midagi päris uut, põhimõtteliselt erinevat välja mõelnud.

Te olete üsna ebatavaline parlamendisaadik, kuna teile pole võõras ka lihtne töö. Kuidas te aga metsamehe- ja katlakütjaametitest õigusküsimuste juurde jõudsite?

Neil, kes polnud nõukogude ajal mingisse karjäärikismasse kaasa tõmmatud, oli palju aega omavahel rääkida ja raamatuid lugeda. Ka keelatud raamatud olid tegelikult olemas ja käisid käest kätte.

Kui 18.–19. eluaastal sai sõpradega pidu pandud, siis arutasime ka teemat, et kas sõjaeelse Eesti põhiseaduslikus korralduses oli midagi sellist, mis aitas kaasa vaba Eesti hukkumisele.

See pidi siis olema peopanemine küll! Ei kujuta ette, kuidas tänapäeva maailmas selle käigus põhiseadusküsimusi saaks arutada.

Tolleaegsed peopanemised olid praegustest üsna erinevad. Avalikult kättesaadavaid joomakohti oli vähe, peod toimusid kodudes. Alkohol kuulus muidugi selle juurde. Minu eakaaslastest oli terve hulk neid, kes läksid liigse viinatarvitamise ohvriks.

KARM HINNANG: Valitsuse ministrid on ametnike ja kantslerite käpikud

Vabaerakonda kuuluv veteranpoliitik Jüri Adams rääkis Maalehe usutluses, et võrreldes tema eelmise perioodiga parlamendis, VII–IX Riigikogu koosseisus, on parlamendi roll Eesti asjade otsustamisel muutunud nagu öö ja päev.

„Kunagi oli Riigikogul võim. Praegu ei ole,“ võtab ta selle olukorra kokku. Adamsi hinnangul on Riigikogus toimunud allakäik ja parlament muutunud lihtsalt kummitempliks.

„Kunagi tehti Riigikogus kvaliteetseid seadusi. Praegu on Riigikogus seaduste tegemine suurel määral vormitäide ja selle kohta võib kasutada vene keelest tulnud sõna „haltuura“.“

Riigikogu liikmel ei ole parlamendis sisemiselt enam tähtsust, töö ja kodukorra põhimõiste on fraktsioon, ütleb Jüri Adams. Rahvaesindaja tähendus on olla mõttetu mutrike oma fraktsiooni masinavärgis. Parlamendisaadikust eeldatakse, et ta täidab käsku – nii nagu soldat armees, kes täidab oma jupijumala käske.

Adamsi hinnangul on selle olukorra lätted 1999. aastal võimule tulnud kolmikliidu valitsuse ajas, mil Riigikogu loobus sisuliselt õigusest teha riigieelarvet. Praegu on Riigikogul õigus ainult riigieelarve projekt kinnitada. Tal ei ole võimalik muuta sissetulekuid, teha uusi liigitusi kuludes.

„Olukord on sisuliselt selline, et meie n-ö praeguse superministeeriumi ehk rahandusministeeriumi väike ametnik ütleb, et teie seal Toompeal ei otsusta midagi ja pange rahulikult oma suud kinni. Maul halten und weiter dienen – lõuad pidada ja edasi teenida. Nii nagu "Švejkis".“

Teine mureküsimus on Adamsi sõnul seaduste kvaliteedis. Kui Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks, mida Adams iseenesest peab väga heaks ja mõistlikuks arenguks, siis nn euroharmoniseerimise ajal tõlgiti hulk eurodirektiive üsna halba eesti keelde ja haamrilöögiga tembeldati seaduseks. „See on üks euroliidu negatiivsetest kõrvaltoimetest, kuigi üldiselt on tegu ju positiivse organisatsiooniga.“

Jüri Adamsi hinnangul on Eesti riigivalitsemine viimase kaheteist aasta jooksul traagiliselt alla käinud. „Meil on juhtivates erakondades välja kujunenud poliitkarjeristide tuumik, kes iga valimise järel jaotavad omavahel ministrikohad ära. Nende põhiline tunnus on see, et ühegi ministeeriumi valdkonda nad isiklikult ei tunne. See tähendab, et on oma ametnike ja kantslerite väikesed käpiknukud, keda võib siia-sinna liigutada.

„Mis on muutunud näiteks sellest, et rahandusminister on praegu Toomas Tõniste, mitte Sven Sester? Või sellest, et Marko Pomerants ei ole enam keskkonnaminister ja tema asemel on Siim Kiisler? Kas sellepärast hakkab Eesti riigis midagi teistmoodi toimuma?“

Riigikogu valimistega kolib taas kaks mandaati mujalt Eestist Tallinna. Linnastumist tagasi ei pööra, ent kas Eestis maale jääb elu alles ja kas selleks saab midagi teha?

Saab ikka. Kui Nõukogude Liit lagunes, oli meie stardipositsioon selline, et etnilised eestlased olid Euroopas vist kõige vähem linnastunud rahvas. Sel võis olla mitmeid põhjusi: maal elati vanades taluhoonetes ja ehitati ka kolhoosikortereid juurde. Eesti linnad aga hävisid Teises maailmasõjas suurel määral. Kui linnades uusi maju ehitati, asustati neid võõrastega, keda toodi sisse.

Uues Eestis sai hakata kortereid ja maju ostma-müüma, taastus kinnisvaraturg. Eestlasi hakkas järjest rohkem linnadesse ümber asuma. Ka tööd ja leiba oli nüüd rohkem linnas, maal jäi võimalusi järjest vähemaks. Osa inimesi unistas, et Eestis võiks taastuda tulus väiketalundus, nagu see oli 1930. aastate lõpul. Maailmamajanduse uues olukorras polnud see enam võimalik.

Kunagi oli nii, et inimese ees oli küsimus, kas jääda maale elama, kus kehvemad pidid siis virelema, või kolida linna, alustada seal uut elu. Oli kas üks või teine variant.

Meie praegune riigi baasregister, rahvastikuregister – see on osalt kui hobuse unenägu. Tõenäoliselt umbes veerand kirjeid on seal faktiliselt valed.

Praegusel sõiduautode ajal ei ole need kaks enam ainsad alternatiivid. Vaadates, kuidas eestlased on püüdnud oma elu korraldada, siis moodne elulaad on kahe kodu pidamine. Inimesed püüavad säilitada esivanemate maakodu. Sealt käiakse kas linnas või välismaal leiba teenimas. Linnainimesed aga püüavad lisaks soetada maale suvekodu. Sellist positiivses mõttes kahepaiksust harrastavad ka paljud, kel ei ole otseselt maaelu juuri.

Juba nõukogude ajal läksid paljud talumajad suvilateks, nüüd on tegelikult kõik üles ostetud, kus vähegi midagi on saada olnud.

Võib-olla polegi siis õige jagada meid linnainimesteks ja maainimesteks?

Meil ja meie ümber toimuv on maailma mastaabis suhteliselt uudne. Tüüpilised Lääne-Euroopa ühiskonnad linnastusid teistes tingimustes. Meil pole aga isegi nime selle protsessi kohta, mis praegu meil toimub. Reedel kell neli algab Tallinnast tuhandete autode vool oma kodukohtadesse, pühapäeva õhtul tagasi.

Kas aga Eesti riik on teinud midagi, et tunda ära see uus ja eripärane olukord, milles me elame? Minu meelest on vastus eitav. Riik ignoreerib seda. Meie riik lähtub kõikides asjades oletusest, et inimene elab statsionaarselt paigal ja maksab oma maksud sinna kohta. Tegelikult see ei ole niimoodi.

Peaksime tunnistama mitme elukoha fenomeni. Seda ka maksunduses, ka kohalikus valimisõiguses ja mujal. Meie praegune riigi baasregister, rahvastikuregister – see on osalt kui hobuse unenägu. Tõenäoliselt umbes veerand kirjeid on seal faktiliselt valed.

Inimene võiks suunata oma tulumaksu mitmesse omavalitsusse?

See mõte on täiesti õigel teel. Riik tuleb üles ehitada mitte ajast ja arust vanadele teooriatele. Vaja on toetuda nendele faktidele, mis meie elus praegu ümberringi on nähtavad.

Selles mõttes jäi praegune haldusreform hiljaks ja osutub tagantjärele mõttetuks. Ühtegi uutest arengutest see arvesse ei võta, ühtegi vana häda tegelikult ei lahenda.

Meil elavad ikka veel oma elu XIX sajandil marksistide armastatud väljendid nagu „maaelu“, „linnaelu“, „maaelanikkond“ ja „linnaelanikkond“. Minu arvates neil sõnadel ei ole Eestis ammu enam mingisugust sisu.

Linlasi võib leida, aga sellist inimest, kes oleks maaelanik sünnist surmani, me tõenäoliselt Eestis ei leia. Haridustee ja muud asjad pillutavad meid ühest kohast teise. Eelkoolieas elatakse ühes olukorras, kooliaastail teistmoodi, ning kui perekond luuakse, jälle teisiti.

Selleks et mees ja naine saaksid olla abielus ja lapsed üles kasvatada, on aegade algusest olnud neile vaja kakskümmend-kolmkümmend aastat rahulikku olukorda, kus oleks peavari lastele, toit nina ees ja mees saaks teenida oma perele ülalpidamist. Meil on aga heitlik olukord, kus kõik asjad muutuvad liiga kiiresti. Ega mul ole ka pakkuda lahendust.

Ameerika on näiteks üles ehitatud nii, et kui lastega on vaja minna teise linna kooli või mehel-naisel avaneb karjäär teises osariigis, müüakse vana maja maha ja ostetakse teises kohas uus. Eestis niisuguseid võimalusi ei ole ja perekonnad on majanduslikel põhjustel sügavalt lõhestatud.

Kooliskäimise puhul püsib meil veel nõukogudeaegne arusaam, et kooli on põhimõtteliselt vaja selleks, et õpetajad palka saaksid. Järelikult kool peab asuma seal, kust õpetajad elavad. Aga osa lapsevanemaid käituvad kui hullud ja püüavad elada kohtades, kus kooli ei ole.

Te olete oma elus olnud ka metsamees. Nüüd on jälle suur vaidlus, mis Eesti metsast saab. Kas võetakse liiga palju maha või kasvab seda tegelikult rohkemgi kui vanal Eesti ajal?

Möödunud aastal puhkes Eestis tõesti niisugune protestiliikumine. Häält tõstsid rohelised inimesed ja metsandusteadlased – minu arvates ei ole päris kindlalt arusaadav, mis on selle taga.

Eesti on metsa maa par excellence. Kui siin jäetakse maatükk rahule, siis paarikümne aasta pärast on mets peal. Meil ei ole see nii hull nagu enamikus arengumaades, et kui mets on maha võetud, siis sinna tõenäoliselt kõrget metsa enam kunagi peale ei tule.

Aga ajalooliselt on meil Eestis niimoodi, et mitte kunagi ei ole olnud seda hirmu, et siin lõigatakse kõik mets maha. Nüüd on selline võimalus vähemalt teoreetiliselt täiesti olemas.

Kui mina metsas töötasin, lõigati metsa Družbadega ja veeti välja kas sortimendina või pika tüvena. Hirmu, et mets otsa lõpeks, ei olnud. Metsa kasvas peale rohkem, kui välja võeti.

Nüüd on toimunud tohutu tehniline areng, on konstrueeritud selline imeline masin, mille nimi on harvester (langetustraktor – toim). Eestis peaaegu ei lõigata enam metsa teistmoodi kui ainult harvesteridega.

Küsisime keskkonnaministrilt, mitu harvesteri praegu Eestis tegutseb. Saime kirjaliku vastuse, et umbes 300. Nende masinate tehniline võimsus on selline, et kui keegi vastu ei seisa, siis on nad võimelised Eesti kümne aastaga täiesti metsast lagedaks lõikama.

Need masinad on kallid. Kõik, kes on endale selle ostnud või liisinud, peavad hoidma seda töös nii palju kui vähegi võimalik, veidi utreeritult öeldes 24/7/365.

Nagu lennuk, mis peab kogu aeg õhus olema, välja arvatud tehnilise hoolduse aeg? Seista ei tohi, läheb raha kaduma.

Harvesterid töötavad tihtipeale ööpäevaringselt, kolm meest on peal, kes vahetuvad kaheksa tunni tagant või kuidas parajasti on. Teised mehed istuvad metsaveotraktoril. Harvesteri-metsandusest ja seda teenindavatest tegevustest saab oma igapäevase leiva päris suur hulk kaasmaalasi. Kes teaks, kui palju? Oletagem, et paarkümmend tuhat tööealist inimest võib küll olla neid, kelle leib tuleb kõigest, mis on seotud harvesteridega. Neil on aga ka perekonnaliikmed, nii et võib-olla saavad sellest elatise kuni sada tuhat.

Praegu üritatakse mitmesuguste arvutuslike krutskitega näidata, et Eestis ei lõigata metsa nii palju, kui peale kasvab. Mulle tundub, et see ei ole õige.

Nende surve riigile, metsamajandamisele, meie õnnetule keskkonnaministeeriumile on nii suur, et nende käes on jäme ots ja harvesterid hoitakse täiskäigus.

On ka neid, kes ütlevad, et see harvesterihullus tuleks peatada. Hoopis keelamine ei ole realistlik. Mis siis asemele tuleks? Keegi ei lähe enam vanale, Družba või Husqvarna tehnoloogiale tagasi.

Seega harvester on tulnud, et jääda. See tähendab, et kogu Eesti, välja arvatud linnade või põllumaade ala, peaks nüüdsest peale olema nagu üks suur metsapõld. See on jagatud siis aastasteks lõikamislankideks. Kuusikutest saaks aastas langetada 1/60 ja mändidest 1/100. Et põhimõtteliselt nii peakski käima, oksad ja okkad läheksid laastuks.

See mõte on aga suurele osale Eesti inimestest peaaegu talumatu. Me ei ole selline ühiskond nagu Saksamaa või Inglismaa, kus suurem osa inimesi elab linnades ja neid absoluutselt ei koti see, mis kusagil linnast väljas metsaga juhtub. Neil on metsi alati väga vähe olnud, mõni võib-olla ei olegi metsa näinud oma elus. Meile on aga mets ja metsalõikamine hingeliselt tähtsad asjad.

Mida teie selles olukorras tahaksite peale hakata?

Praegu üritatakse mitmesuguste arvutuslike krutskitega näidata, et Eestis ei lõigata metsa nii palju, kui peale kasvab. Mulle tundub, et see ei ole õige. Ma tahan, et teadvustaksime probleemi – oleme sattunud olukorda, milles aastatuhandete jooksul ükski eestlaste põlvkond kunagi pole olnud. Ja peame kuidagi otsustama, kuidas selle asjaga edasi elada.

Järgmiseks juhtub ilmselt see, et kolme meest pole enam vajagi, metsalõikusmasinat juhib robot.

See on võimalik. Niisugune on meie New Brave Estonia. Kuidagi peame sellega hakkama saama. Suutma ennast kultuuriliselt kehtestada või siis harjuma oludega, kus maastikud meie ümber muutuvad ja tekivad tohutud lageraiesmikud.

See ajab aga marru kõiki, kes arvavad, et metsa asi pole mitte toota puitu, vaid mets on selleks, et linnuke saaks pesa teha ja lendorav ühelt puult teisele liugu lasta.

Seotud inimene: 
Jüri Adams