Aimar Altosaar
Pildi autor: Jaanus Ojangu

Aimar Altosaar: hobujõud, tööjõud ja tulevikutöö

22/01/2018Postimees

Kui üks tubli talumees satuks 19. sajandi lõpust tänapäeva Eestis külateedel liikuma, siis jääks tal ahastusest hing kinni, sest ta ei saaks aru, kus on hobused!? Hobune, see võrratu loom oli talu majandusjõudluse alus, temast sõltusid peaaegu kõik tööd ja kogu transport, talu hobused olid kindlustunde ja uhkuse allikas. Ja nüüd neid lihtsalt enam ei ole, mis tunduks vana aja talumehele võimatuna! Kui ta juhuslikult märkabki mõne suure talli koplis kõrgete jalgadega hobuiludusi, ei lohutaks vaatepilt teda eriti – sest ta näeks, et ega neist ju poleks töölooma!

Tollel ajal elas üle 80% rahvastikust maal, haris maad ja karjatas loomi. Inimestest puudust ei olnud, vastupidi, neid jäi ülegi, sest isegi peale laste ja noorte sagedasi surmasid, jätkus neid ka täiskasvanutena linnadesse ja kaugetele maadele välja rändama. Ajad on muutunud, nüüd on maal rahvast vähe, neistki vaid osa, kokku alla 4% rahvastikust  teeb ära kõik põllu- ja metsatööd, kasutades hobuste asemel suure hobujõudlusega masinaid. Enamik rahvast teeb aga tänapäeval sellist tööd, mida too kauge talumees ei oskaks tööks pidadagi  ning peab koduks suurte linnasüdamike ümber uusasumitesse ehitatud majakarpe. Kõik on teistmoodi!

Kui me räägime rahvastikust, siis peaks olema meie peamine mure, et inimesed oleksid õnnelikud, naudiksid oma kogukonda ja riiki ning tunneksid ennast vabalt ja turvaliselt. Aeg, kus inimese elu piirasid napid materiaalsed võimalused, eluiga lühendasid raske töö ja haigused ning oli tavaline, et vaid osa lastest jõudis täiskasvanu ikka, on möödas nagu ka nende olude sunnil,  võimalikult suure sündivuse tagamine. 

Materiaalses sfääris – töötlevas tööstuses ja hankivas majanduses töötab vaid viiendik tööl käivatest inimestest ning see osakaal väheneb veelgi. Ka neis sektorites toimuvad pidevad muudatused, nii et peale hobuste pole ka inimestele enam palju musklijõudu nõudvat tööd  jäänud. Käsitsi tööd ei kao lõplikult kunagi, sest kõike ei hakka masinad, olgu  või tehisintelligentsed robotid, kunagi tegema ning masstoodangu asemel kasvab nõudlus heade meistrite kätetöö järele.  Maksma hakkab iga inimese individuaalsus ja motivatsioon, vajaduse massilise odavtöö järele, olgu siis hobustega või ilma, jääb ajalukku.

Kes on jälginud rahvastikuprotsesse Euroopas, teavad, et sündivus on juba aastakümneid peaaegu kõikjal alla 2,1 sünni sünnitusealise naise kohta, mida loetakse rahvastiku taastootmise piiriks. Kuna ka kõige jõukamad ja kõrgeima „õnneindeksiga“ rahvad ei ole suutnud sündivust varasematele kõrgustele tõsta, siis ei ole ilmselt Eestil erilisi võimalusi vastuvoolu ujuma hakata. Kuigi meie astusime rahavastiku vähenemise kaldteele enamikest riikidest hiljem ning see pole ka nii järsk kui näiteks Saksamaal või Lõuna-Euroopa maades,  oleme ometi sellel teel koos teistega. Me saame siin teha seda, mida saab teha -  mitte luua ebarealisitlikke rahvastiku plahvatuse plaane. Kõigepeaalt peame  hoolitsema selle eest, et lapsed, keda vanemad on tahtnud, sünniksid ja saaksid kasvada turvalises ja arendavas kasvukeskkonnas. Eestlaste soov saada oma perekonda keskmiselt üle kahe lapse on tagatiseks, et me siis rahvana jääme püsima. 

Kui pidada rahvastiku probleemiks tööealise elanikkonna vähenemist ning selle lahenduseks massilise sisserände soosimist, siis see oleks katse lahendada 21. sajandi arenenud tehnoloogiariigi probleeme 19.sajandi agraarühiskonnale sobilike meetoditega! Ilmselt oleks selline rahvaimport ehk asendusrände korraldamine  vastava poliitilise tahte korral  käivitatav, kuid see viiks väikeriigi kiiresti lahendamatute sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide pöörisesse.  Eesti Inimarengu aruanne 2016/2017 kinnitab demograafilisele prognoosile toetudes, et tööealise rahvastiku vähenemist ei suudaks peatada ka igal aastal paari tuhande inimeseni ulatuv sisserände ülekaal ja sündimuse järkjärguline tõus.  Kahanemistrendi murdmiseks rände abil peaks positiivne rändesaldo olema mitu korda suurem, umbes samas suurusjärgus nagu okupatsiooniaastatel. Prognooside erinevate variantide  kõrvutamisest selgub, et ka ligi 190 tuhande uue sisserändaja saabumine suurendaks tööealiste suhtarvu rahvastikus selle perioodi lõpuks vaid 1% võrra! Kas meil on aga mingeidki võimalusi sellisel juhul hoida Eestit sellisena, nagu me seda tunneme ja armastame?
Tööealise elanikkonna osakaalu vähenemine praeguselt 60%-lt sajandi keskpaigaks 50%-ni on paratamatu protsess, kui me ei määratle tööiga  vaid 20-64 eluaasta vahele.  Rahvastiku vananemine ei ole õnn ega õnnetus vaid kaasaegse kõrge inimarengutasemega ühiskondade objektiivne paratamatus, millega tuleb õppida arvestama ja olema neis tingimustes  edukas. Keskmine eluiga on ka Eestis kiiresti tõusnud, nüüd tuleks tegeleda tervena elatud aastatega, sest neid on näiteks eesti meestel napilt üle 50 aasta, skandinaavia meeste 70 aasta vastu.  Hoolimine igast inimesest ja elu väärtustamine on eeldused pikaks eluks ja tööjõulise elanikkonna motivatsiooniks and oma panus.  Eestile sobib rahvastikupoliitika, mis põhineb kõigi pereliikmete vabal valikul, turvalisel elukeskonnal ja noorte headel eneseteostusvõimalustel, mille tagamiseks on riigil olemas kõik võimalused.  

Massilisel võõrtööjõu sissetoomisel pole aga ühiskonna jaoks ühtegi positiivset külge, kuitahes osavalt meid kujuteldavate maksunumbritega ka ei püütaks segadusse ajada.  Tuleb õppima kaasegselt juhtima ning  nägema igas inimeses võimalust. Peame  jõudma mõistmiseni, et just oma kogukonna liikmetaga on mõistlik teha suuri äriplaane ja ning luua kõrgtootlikke ettevõtteid. Juurde on oodatud ikka need spetsialistid ja andekad inimesed, keda on meil arenguks ja loominguks vaja,  kes suudavad  anda olulist lisandväärtust ning suurendavad meie elukvaliteeti. Kui me samal ajal teeme ka maailmas töötavatele Eestis läinud talentidele koju naasmise hõlpsaks ja meeldivaks, siis võime tööjõuprobleemi unustada.  Tehnoloogiad, ärimudelid ja töökohad muutuvad kiiresti,  ei ole mõtet eilsete teadmistega püüda lahendada tuleviku probleeme. Kuigi meid võib 50 aasta pärast olla mõnevõrra vähem, on meid kindlasti piisavalt, et luua kõrgtootlikku majandust ning pidada efektiivset ja inimsõbralikku riiki. 

Vanasti, kui oli vaja juurde hobujõude, paaritati hobuseid või toodi tublisid tööloomi juurde laadalt. 

Tänapäeva tööjõuressurss ei ole seisne massis vaid selle kvaliteedis ja ühiskonna sidususes. Maailma suures tööjaotuses on igal rahval oma võimalus, nii nagu on iga inimene väärtus, kelle asemele kusagilt mujalt „odavamaid ja jõudsamaid“ otsida ei ole mingit mõtet!

Kui tuleviku „talumees“ 22. sajandi keskelt satuks meie aja Eestisse, ei jõuaks ta ilmselt ära imestada kõikjal sagivaid inimhulki, inimressursi raiskamist madala efektiivsusega töökohtadel, primitiivset tööd ehitusplatsidel, müra ja keskkonnareostust ning põgeneks kiiresti oma aega tagasi, et teha tööd, millest meil ei ole täna veel mingit ettekujutust!