Seotud inimene: 

Aimar Altosaar: Siret Kotka-Repinski idee on õudne

23/11/2017Postimees

22. novembri Terevisioonis rääkis Riigikogu rahvastikutöörühma juht Siret Kotka-Repinski pikemalt asendusemadusest rahvastikupoliitika kontekstis, mainides sealjuures vaesemate maade naiste ära kasutamist sellel otstarbel! Ma ei tea, kas on võimalik veel kaugemale minna, ehk vaid sunnisünnituslaagriteni, kuid juba praegu näeb Riigikogu tegevus selle väga tõsise ja suure teema käsitlemisel välja väga kohutav.

Tänapäeva üleasustatud maailmas tähendab rahvastikupoliitika võimalikult kõrge elukvaliteedi, turvalisuse ja tulevikukindluse saavutamist. Demograafilised protsessid on väga inertsed ja toimivad selgete seaduspärasuste alusel – paljulapselisest agraarühiskonnast, üle industriaalühiskonna ja naiste emantsipeerumise oleme jõudnud info- ja jagamismajanduse ühiskonda, kus haritud naistel on riigi ja ühiskonna toimimisel järjest suurem roll. Lootus, et naised muutuvad taas talupoegade rõõmuks iseotsustustvõimeta kodusteks lastetootjateks, on rajatud liivale.

Ka Riigikogu rahvastikukomisjoni liikmete ja ekspertide sõnavõtud, mis on mõnikord  keskendunud vaid positiivse loomuliku iibe saavutamisele, lähtuvad eksiarvamusest nagu oleks loomulik iive peamine, kui mitte ainus rahvastikupoliitika näitaja.  Kui oletada, et mingite riiklike mõjutusvahenditega õnnestukski tõsta mõneks aastaks sünnikoefitsient üle 2,1 , siis ei lahenda me sellega tegelikult  mitte ühtegi probleemi vaid tekitame neid juurde. Näiteks kui riiklike vahenditega õnnestub mõneks aastaks tõsta loomulikku iivet, siis tähendab see üldiselt vaid seda, et osad pered saavad oma planeeritud lapsed varem ning lasterikaste aastate järel tulevad mõõnaaastad.

Ühiskonna jaoks tähendab see aga probleemi, mille võib vahepealne arvukam põlvkond tuua kaasa: lasteaiad, koolid, töökohad, sotsiaalne kindlustatud jms – mida kõike on vaja mõne aastakõigu jaoks rohkem ning mis peatselt  on aga juba vastupidine probleem –  näiteks mida teha liiga paljude lasteaia- ja koolikohtadega!? Kuitahes suur iive ei päästa rahvast kadumisest, kui nende keele- ja kultuurikeskkonda ei pea noored ega nende vanemad väärtuslikuks. Seetõttu on vaid iibele keskendumine rahvastikupobleemide lahendamisel lühinägelik ning  jäägu 1930-ndatesse aastatesse, kui valjuhäälselt räägiti ka eugeenikast, tõupuhtusest jms, mis tänapäeval kõlavad heal juhul lihtsalt kummaliselt.

Karmis konkurentsiühiskonnas on raske sellist tulemust saavutada. Kaasav ja hoidev ühiskond tähendaks eelkõige seda, et me ei jäta kedagi maha ega tõrju eemale.

Võti on suurel määral Eesti ettevõtjate ja tööandjate käes, kelle eesmärk võiks olla tõsta tootlikkust oma inimressursi parema rakendamise, sihikindla tootearenduse ja turgude uurimise kaudu. Suurem tootlikkus  loob võimalused suuremateks palkadeks, kõrgemaks elukvaliteediks ja igas mõttes turvalise ühiskonna hoidmiseks. Sellisesse ühiskonda tuleksid tagasi nii mujale läinud eestlased ning ka siia tööle tulnud talentidele  ja spetsialistidele võiks eestlaseks hakkamine olla ahvatlev. Kui ka avalik sektor pöörab oma näo Euroopa Liidu edetabelite pingsa jälgimise asemel omaenda rahva vajadustele ning hoiab inimesei ja head ettevõtluskeskkonda, kui silmatera, ega siis ka lapsed sündimata ei jää!