Aimar Altosaar
Pildi autor: Jaanus Ojangu
Seotud inimene: 

Aimar Altosaar: Vanadus, meie helge tulevik

03/12/2017Õhtuleht

Üks asi, mida noored kunagi ära ei õpi, on kuidas olla vana. See tuleb lihtsalt eluga, kui on õnne elada vanaks.

Vanu on aasta-aastalt rohkem, sest inimesed elavad kauem. Kuid kummalisel kombel otsustavad vanade üle enamasti noored! Noorte üle pole tavaliselt vanu valitsema pandud, noorsoopoliitikat loovad, noorte ürituste korraldamisega ning noorte probleemidega tegelevad noored ametnikud, ringijuhid või aktivistid. Ainult noori õpetavad enamasti vanad, sest kooliõpetajaks ei taha noored hakata.  Võimalik, et see ongi üks alateadlik kättemaks noorte poolt, kes on koolis kannatanud vanade mõistmatuse pärast ning siis ise, vaevu koolid lõpetanud, hakkavad nad looma vanade jaoks poliitikat, juhtima nendega seotud asutusi ning mis kõige tähtsam, tegelema tööturul halastamatu selektsiooniga – kui oled vana, siis uksest sisse ei lase!

Vananeva ühiskonna üle kurtmine ja selle kuulutamine suureks mureküsimuseks pole veel kuhugi kadunud, kuid aeg ajalt kostab juba ka hääli, et ehk see polegi õnnetus vaid hoopis võimalus. Rahvastikuteadlased kutsuvad reaalsusele silma vaatama, sest vanadus ongi inimkonna helge tulevik, kuhu eestlased koos teiste Õhtumaade rahvastega lähevad teistest ees. Noortekultus ehk eelarvamus nagu kõik hea ja edumeelne tuleb noortelt, vanad aga on elupiduriks ning nendega ei ole vaja arvestada, pärineb 20.sajandi moderniseerimisesest. See on ühiskondlik hälve, mis kindlasti 21.sajandil möödub, kuna inimkonna ajalugu on tegelikult vanade lugu, kus noored on tegelikult mänginud kõrvalosi. Loomulikult vajavad pöördelised ajad noorte energiat ja kambavaimu, samuti riskijulgust, mis saab toitu kogenematusest ja teadmatusest, kuid need ajad mööduvad kiirelt! 

 

Ilmselt kõik nõustuvad, et pöördelised ajad sellepärast ongi pöördelised, et need toimuvad aeg-ajalt, tavaliselt siis kui poliitilised kataklüsimid muudavad riike ja ühiskondi. Rahulikel aegadel peaks aga maksma rahulik elukorraldus, elukogemus ja –tarkus, hinnas on sotsiaalsed oskused ja põlvkondade kogemused. Teadus ja tehnika kiire areng aga on meie elu tehnifitseeriminud,  inimese kõik elu- ja töövaldkonnad on läbiimbunud vidinatest, mille kasutamisel on esialgu edukamad noored. Noortel on rohkem tehnilist taipu, nad on uudishimulikumad ning söakamad kõike uut proovima ja katsetama. See on noorte pärisosa nagu ka hea sportlik vorm, energilisus ja edasipürgimispüüd (ambitsioonikus). Siit aga tekibki küsimus, kuhu pürgida, kui vanadus on stigmatiseeritud, vanad tunduvad olevat tõrjutud, õnnetud ja isegi nagu alaväärsed? Mis muud – kui nautida elu, põletada tervist ja vara, kui seda on – kuniks oled veel noor! Sellist lahendust pakuvad nii „ämmaanektooodid“ kui seltskonnalaulud, kuid ka avalikus elus domineerivad noored ametnikud ja poliitikud, rahamehed ja start-up-ettevõtjad, kes kõik sisendavad üle 45-aastastele vanainimestele tunnet, et – „sinu aeg on möödas, nüüd lase noortel oma elu ära korraldada, kuna nende päralt on tehnika, tarkvara ja poliitika“.

Tõepoolest – me näeme, et noorte inimeste esimesed ametikohad on sageli sellised, mis justkui eeldaksid elukogemust ja –tarkust: ministrite nõunikud, linnaosa vanemad (!) või ka suurte vastutusaladega ametikohad ministeeriumites ja asutustes.  Kui asutustes või ametkondades töötab samal ajal ka eakamaid ja staažikamaid, siis võib hea meeskonnatööga saavutada ka väga häid tulemusi, kus ka vanemate inimeste elutarkus on kasutatud! Kuid iseenesest pole ühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohalt mõistlik, kui vanemad inimesed teevad tööd, mis eeldavad jõudu ja energiat, noored aga täidavad vanemate ja nõunike rolli.

Robotiseerimise kiire leviku ja IT-võimaluste aina ulatuslikuma rakendamisega tärganud uut tüüpi majandus loob  võimalusi neile, kellel on rohkem sotsiaalseid oskusi, empaaativõimet ja kannatlikkust ning  kellel on erinevaid elu- ja töökogemusi. Rutiinsed, tuimad ja ilma igasuguse loomingulise sädemeta töökohad kaovad, kui majandus võrgustub, muutub kõrgtootlikuks ja loomingulisemaks. 

Konkurentsivõimeline ja tootlik majandus on vanainimese nägu, sest nemad teavad, kuidas ühiskond toimib, oskavad oma kogemusest ette näha probleeme ning omavad tarkust, kuidas neid ära hoida. Sujuv ja inimsõbralik ühiskond, kus hoolitakse igast inimesest, toob koju välismaale õnne otsima läinud kaasmaalased ning julgustab noori rohkem tegelema oma lastega.

 

Vanadusega kaasnevate võimaluste mitte kasutamine oleks suurim rumalus, mis võib jätta madalate palkade ja arengupeetusega riikide nišši. Saavutused IT-vallas ei päästa, kui vanad ei ole oodatud pardale ning kui tehnoloogilisi saavutusi ei pöörata kogu rahvast puudutavaks hüveks.