Ain Ostra. Haldusreform ja kohalik hääl

12/05/2016Sakala

PEAAEGU SAMA KAUA, kui on kestnud Eesti taasiseseisvus, on meil räägitud haldusreformist. Mitu korda on justkui alustatud, aga jõutud pole eriti kuhugi. Seekord on ohjad haaranud Reformierakond lubanud haldusreformi ära teha.

Miks just nüüd on selleks õige aeg? Ja mis tähendab «ära teha» reformierakondlikus võtmes?

Vabaerakond kohtus mõne aja eest Karksis ümberkaudsete valdade juhtidega, et kuulata, mida ühinemisest arvatakse ja milliseid plaane peetakse. Kõlama jäi arusaam, et praeguses haldusreformi seaduse eelnõus kavandatavad arvud, mis puudutavad valla miinimum- ja soovituslikku suurust, on laest võetud. Miks just 5000 ja 11 000?

Ka minul on eelnõu lugedes tekkinud küsimus, et kas haldusreformi ei ole mitte alustatud valest otsast. Õige on ju leppida enne kokku, mis ülesandeid omavalitsus peab suutma täita, ning selle järgi saab määrata minimaalse suurusjärgu, kui palju peab olema sellises vallas elanikke. Lähtuda tuleb eesmärgist, et reform parandab omavalitsuste hakkamasaamist ja selle kaudu seal elavate inimeste eluolu. Parem ühistransport, parem haridus, parem sotsiaalkaitse – see peab olema eesmärk, mitte tuim piiride joonistamine. Praegu on jäänud igatahes mulje, et järjekordselt on kuskil hämaras kabinetinurgas kamp eluvõõraid parteisõdureid miskit paberile kritseldanud ja andnud siis käskjalgadele käsu see kohale toimetada.

ÜHTLASI PEAB haldusreformi eesmärk olema kohalikele omavalitsustele iseotsustusõiguse tagamine, üldise võimekuse suurendamine autonoomiat ja kogukondade osalemisõigust kahjustamata. Praegune tsentraliseerimine ja ääremaastumine toovad paratamatult kaasa ressursside ja võimu koondumise kitsa ringkonna kätte. Järjest kaugenev võim jätab kohalike inimeste huvid ja vajadused esindamata.

Kui ühinenud omavalitsuse volikogu valimisel muuta see üheks suureks valimisringkonnaks, soodustab see parteinimekirjade kaalukust ja vähendab kohalike valimisliitude võimalusi. Juba praegu on valimisliidud ebavõrdses konkurentsis, sest kõigepealt maksavad seal osalevad inimesed kinni oma valimisliidu kampaaniakulud ja seejärel oma maksurahaga ka parteinimekirja kampaaniakulud.

Kohalike inimeste vajadusi ja soove mõistavad eelkõige ikka kohalikud inimesed. Seepärast tuleb vähemalt üheks valimistsükliks säilitada senised valimisringkonnad, vältimaks tagatubadest juhitavate parteinimekirjade võimuhaaramist. Muidugi ei saa välistada, et seesugune võimu tugevdamise katse ongi üks reformierakondliku haldusreformi varjatud eesmärke.

Osavalla mõistele tuleb anda konkreetne sisu ning määrata osavalla õigused ja kohustused. Kui seda ei tehta, on tegemist mängitud demokraatiaga, mis mitte kuidagi ei arvesta kohalike elanike õigustatud ootusi. Vabaerakond püüab oma aruteludes seada esiplaanile kohalikku inimest ja parimal võimalikul viisil kohaliku otsustusõiguse säilimist. Meie mõte, et osavalla moodustamise või laialisaatmise peaksid saama volikogu asemel otsustada kohalikud inimesed ise, ei ole leidnud koalitsiooni mõistmist.

KÕIGE SELLEGA seoses tekib paratamatult küsimus: kas haldusreformi on vaja kohalikele elanikele või koalitsioonierakondadele linnukese kirjasaamiseks? Kui seda viimast, siis näeme järjekordset teerulli riigikogu saalis. Näeme seadust, mis nihutab omavalitsuste piire, kuid jätab sisuga täitmata.

Kui aga reformi on vaja kohalikele inimestele mõeldes, siis selle kinnituseks tahame näha riigikogu saalis sisukat arutelu ja opositsiooni ettepanekutega arvestamist. Ning kui mõne otsuse langetamisel on vaja nõu ja abi, siis küsige seda kohalikelt elanikelt. Tõenäosus, et nemad teavad kõige paremini, on päris suur.

L