Pildi autor: Margo Munner
Seotud piirkond: 
Seotud inimene: 

Ain Ostra sotsidele: võim kuulub meie kohalikele inimestele ja mitte ühelegi parteile

16/06/2017Delfi

Võim kuulub inimestele, mitte parteidele

Riigikogu SDE fraktsiooni aseesimees Heljo Pikhof kirjutab oma vastuses vabaerakondlasest kolleeg Andres Ammasele, et „vabanda, Andres, aga Vabaerakonda ei ole ju valimistel olemas.“ Ma ei tea, millest selline järeldus, aga mina aktiivse vabaerakondlasena ei ole küll kuulnud, et Vabaerakond kavatseks oma uksed sulgeda. Vastupidi, me oleme valimistel olemas ja isegi osaleme neil aktiivselt. Erakonnad koosnevad liikmetest ja ma olen täiesti veendunud, et suur osa Vabaerakonna liikmetest plaanib sel aastal toimuvatel kohalikel valimistel osaleda ja seda nii valijatena kui ka valitavatena. Kui auväärt proua Pikhof arvab, et „olemas olemine“ tähendab vaid mõne partei nimekirjas kandideerimist, siis ma ei teagi, kes hakkavad valima, sest enamus eestimaalastest „pole olemas“.

Teatud mõttes on see isegi tõde, sest me oleme ju näinud, et valijaid ei ole enamus ajast valitutele „olemas“, olulised ja „olemas“ on nad ainult vahetult enne valimisi.

Vabaerakond näitab ka siin teistsugust suhtumist. Me osaleme erinevatel üritustel oma telgiga, et suhelda inimestega, kuulata neid ja arutada lahenduste üle. Meie jaoks ei ole vahet, kas tulemas on valimised või nendeni on veel mitu aastat aega. Me oleme alati olemas.

Samuti on Heljo Pikhofil õigus, et Vabaerakond „ei lähe mitte kusagil oma nimekirjaga oma ideede eest võimu võtma.“ Meie usume, et võim kuulub meie kohalikele inimestele ja mitte ühelegi parteile. Kohalikel inimestel on piisavalt arusaamist, kuidas oma elu korraldada, selleks ei vaja nad kindlasti sotside programmis näpuvedamist. Mina usun, et kui kohalikul koolil on vaja kojameest, siis ükski partei programm ei anna siin suuniseid, vaid kohalikud inimesed suudavad ise otsustada, kes on sobiv. Muidugi, kartellikad arvavad, et sobiva parteipileti olemasolu on ka siin määrava tähtsusega.

Ja veel üks oluline moment. Proua Pikhof arvab, et „Mina kodanikuna ei suuda valida näiteks kandidaati, kes jagab minu kodulinnas täitsa asjalikke munitsipaalelu lubadusi, aga samal ajal nõuab Riigikogu kõnetoolis, et kohtunikud teeksid poliitiliselt õigeid otsuseid.“ Vabaerakond arvab, et need, kes esinevad Riigikogu kõnetoolis jäägugi sinna esinema, neil ei olegi kohalikku volikokku asja. Las see jääb kohalike mehitada (nii naiste kui meestega). Kui Riigikogu liige soovib osaleda oma kodukandi arengus, siis selleks ei pea kuuluma volikokku. Nõu ja jõuga saab aidata ka lihtsalt olemas olles.

Ja jälle koht, kus proua Pikhofil on õigus, „tulevikku ehitavad need, kes julgevad.“ Vabaerakond julgeb. Meie räägime sellest, et riigi ülesanne pole mitte see, et korjame inimestelt kogu teenitud raha kokku ja siis anname sinna, kust kõvemini karjutakse, vaid riigi ülesanne on teha nii, et inimene saaks oma eluga ise hakkama. Riik peab looma võimalused, et inimene saaks ise otsustada, mida ja kuidas teha, et oma eluga hakkama saada. Ise hakkamasaav inimene on vabam ja õnnelikum ja just õnnelikku kodaniku me vajamegi.