Andres Ammas
Pildi autor: Toomas Huik
Seotud piirkond: 
Seotud inimene: 

Andres Ammas: Lõuna-Eesti valijad parte ei usu

09/11/2017LounaLeht

Lõuna-Eesti valijad eristusid tänavustel kohalikel valimistel muust Eestist selle poolest, et siin said mitmed kandideerinud riigikogulased suhteliselt vähe hääli. Ehk siis: lõunaeestlased ei lasknud endid tüssata.

Vabaerakond tajus seda hoiakut juba suveüritustel, kus erakonna liikmed kogusid allkirju algatusele lõpetada kahel toolil istumise võimalus. Meie arvates tulevad kohalikud omavalitsused väga hästi toime riigikogu liikmeteta. Lõuna-Eestis anti selle idee toetuseks allkirju himukamalt, kui mujal.

Tallinn erines valimistel kõigist teistest omavalitsustest just peibutuspartide massiivse sissetungi poolest ning „parte“ saatis pealinnas ka edu - Reformierakonnale tõid tervelt 74,4% häältest pealinnas peibutuspardid. Aga Eesti riigi ja Tallinna linna erakonnapoliitika ongi üha enam kokku sulamas. Lõuna-Eestis sülitasid kohalikud kogukonnad sageli siiski võõrleegionärid välja, kui ajakirjanik Toomas Kümmeli väljendust kasutada.

Keskerakonna üks suuremaid põrujaid oli Heimar Lenk (43 häält) Põlva vallas. Võru linnas ei pääsenud volikogusse reformierakondlastest riigikogu liikmed Liina Kersna (51) ega Johannes Kert (43).

Meelis Mälberg kogus Räpina vallas vaid 22 häält, sotsiaaldemokraat Inara Luigas Põlva vallas 33 häält. IRL-i peasekretär Priit Sibul ei suutnud 45 häälega Otepää vallas oma erakonda üle künnise aidata. Paremini läks Oudekki Loonel, kes tõi 99 häälega Antsla vallas Keskerakonnale ühe mandaadi. EKRE liikmeist sai Arno Sild Võru linnas 48 häält, Uno Kaskpeit Valgas aga tublid 175.

Tähelepanuväärne oli, et vastne europarlamendi saadik Ivari Padar ei püüdnud Võru vallas sotside nimekirja välja panna, vaid eelistas valimisliitu. Kuuldus, et Ivarit ootab Marju Lauristinist vabaks jäänud koht Brüsselis, oli küllap laialt levinud ja Padari isiklik tulemus 78 häält jäi muidu eduka valimisliidu sisemises pingereas suhteliselt tagasihoidlikuks.

Mõnele „omale poisile“ anti peibutusmäng andeks. Maaeluminister Tarmo Tamm ei tohi Põlva volikogus tööle hakata, aga et ta on varem aastaid oma kandis tublilt tegutsenud ja sealt riigikokku ja valitsusse „edutatud“, siis temale olid valijad truud – 310 häält.  

Tahtmist istuda ühtaegu parlamendis, kohalikes volikogudes, riigiettevõtete nõukogudes, spordiliitudes ja mujal on üks vallavanem nimetanud haiglaseks võimuihaks. Diagnoos ei pruugi igakord nii hull olla – küllap täitis nii mõnigi riigikogulane kandideerides lihtsalt truult oma partei politrukkide käsku. Seda hinnatavam on, et näiteks sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Kalvi Kõva peibutuspardiks ei hakanud.

Endine õiguskantsler vandeadvokaat Allar Jõks on tabavalt öelnud, et riigikogu liikmete dessant volikogudesse on lubamatu poliitdoping ehk maksumaksja raha kuritarvitamine. See annab tunnistust erakondade lühikesest pingist ja usalduse puudumisest kohalike kandidaatide ja valijate vastu.

Vabaerakond on tulnud poliitikasse, et teha asju teist moodi. Me teeme, nagu räägime. Kuna me ei pea kahel toolil istumist õigeks, siis me ei osalenud kohalikel valimistel. Oleme selle eest saanud riielda, meid on naeruvääristatud, aga me jääme enesele kindlaks: kohalik võim olgu kohalike kogukondade päralt. Parteide kombitsad ei pea igale poole ulatuma.

Seda artiklit võib mõni nimetada rusikatega vehkimiseks peale kaklust. Aga pea need uued valimised ei tule. Vabaerakond on pakkunud välja seaduse eelnõu, et kohalikku volikokku valitud riigikogu liige, minister või europarlamendi saadik peaks loobuma eelnevast tööst ja hakkamagi volikogu liikmeks. Kartelliparteid lükkasid selle eelnõu tagasi, aga me ei jäta jonni ja tuleme sellega kindlasti uuesti välja.

Seni aga tuleb jätkata pardijahti ja jälgida, kas riigikogu saadikud, kellel õnnestus valituks osutuda, hakkavad ka reaalselt kohalikes volikogudes tööle. See võib neilt nõuda mustkunstniku oskust viibida korraga mitmes kohas, aga vekslid tahavad lunastamist.