Pildi autor: Lääne Elu
Seotud inimene: 

Andres Ammas: Võtsime julgelt suure riski

05/10/2017Meie Maa

Teisipäevases Meie Maas arvab kolumnist Toivo Vaik, et Vabaerakond poeb nendel kohalikel valimistel erinevatesse valimisliitudesse selleks, et mitte kaotada ja et meil on hirm oma erakonna eksistentsi pärast.

See on eksitus. Vabaerakond ei karda keda kuraditki. Me oleme näinud roppu moodi vaeva uue erakonna loomisega. See oli ränk töö, aga me olime väge täis, nagu Toivo Vaik kirjutab. Vabaerakonna asutajate seas oli palju neid, kes võinuks varem tehtu najal ahju paistel peesitada. Aga hing ei andnud rahu, sest meie meelest on Eesti poliitika sumbunud, stagneerunud.

Me tulime, et muuta Eesti poliitilist kultuuri ausamaks, et muuta inimeste usaldus poliitika ja poliitikute vastu suuremaks. Vabaerakonna asutajate jaoks pole erakond eesmärk omaette. See pole tööandja ja toitja, vaid tööriist, vahend oma unistuste teoks tegemiseks.

Selline erakond vastutust ja raskusi ei karda. Vabaerakond on tulnud, et teha poliitikat teistmoodi. Mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Just sellepärast ei osale me kohalikel valimistel erakonnana.

Saarlased on olnud julged

Me ei ole põhimõtteliselt ja maailmavaateliselt nõus, et parteide peakontorid ajavad enese kehtestamiseks oma kombitsad igasse valda ja linna. Parteid näevad kohalikke valimisi kui oma võimu tagahoovide kindlustamist. See on kohalikele kogukondadele alandav. Meie toetame iseseisvaid omavalitsusi.
Nõnda otsustas Vabaerakonna esinduskogu, et erakond kohalikel valimistel oma nimekirju välja ei pane. Aga me ei hoia kõrvale – sadakond meie liiget kandideerib oma kodukogukondades moodustatud valimisliitudes. Mitmel pool on just nemad aidanud kogukonna esindajaid koonduda.

Valimisliitudena minek on raskem tee, sest liitudes kandideerijad peavad üksikisikutena tegema kaks korda rohkem tööd enda tõestamiseks võrreldes mugava erakonnanimekirjaga. Aga meie inimestel on särtsu ja tahtmist oma kohalikes kogukondades poliitikat teha.

Kõrvale jäävad Vabaerakonna riigikogu liikmed – nemad ei kandideeri. Meie arvates ei pea riigikogu liikmed istuma korraga kahel toolil. Et mitut asja korraga on keeruline hästi teha, näitab praegune olukord Toompeal: riigikogu töötab tühikäigul, sest saadikutel pole aega – nad peavad bussipeatustes kommi jagama!

Meie seisukoht on, et kui riigikogu või europarlamendi liige valitakse kohalikku volikogusse, siis peaks ta kaotama eelmise koha. Kahjuks lükati meie sellise sisuga eelnõu maikuus riigikogu enamuse poolt tagasi.

Kohaliku elu juhtimine olgu kogukonnapõhine. Kogukondadest peavad saama võrdsed partnerid seadusandlikule võimule ja ametiasutustele. Saarlased on olnud julged, et valisid ühe omavalitsuse tee. Küllap jätkub saarlastel ka kangust vajadusel Toompeaga vaieldes end maksma panna. Aga saarlastel on ka võimalus pärast valimisi kogu Eestile näidata, et saab küll elu korraldada nõnda, et kõigi kogukondade huvid on arvesse võetud ning et nii linnamehel kui ka Torgu kuningriigi alamal on võrdsed võimalused.

Vabaerakonna ilmavaade on vabakonservatism, politoloogide keeles liberaalne konservatism. Praegu Toompeale koondunud võimu jaotamine üle Eesti ja kohalike kogukondade õiguste austamine on vabakonservatismi esimene sammas. See kaitseb Eesti riikluse filosoofiat ja lõhub parteilisi toiduahelaid. Ühiskonda tuleb ehitada alt üles – nii on see püsivam ja tugevam.

Me tahame, et poliitika oleks avatud ja läbipaistev ning et kõigil oleksid kaasalöömiseks võrdsed võimalused. Erakonnad on praegu riigieelarvest üle toidetud (kokku 5,4 miljonit eurot aastas). Vähemalt poole sellest võiks kokku hoida. Tegime eelnõu „Kohaliku demokraatia toetamise seadus”, mille järgi võiks osa sellest rahast eraldada kohalikel valimistel edu saavutanud nimekirjadele ja üksikkandidaatidele. Kartellierakondade liikmed vaatasid meid kui põrunuid, ent ega me alla anna.

Mõni ütleb, et valimisliidud ei vastuta. Kuidas nii? Valimisliidud vastutavad valijate ees suuremal määral kui parteipõhised nimekirjad, kuna nemad hajutavad vastutuse oma peakorteritele ja sealt kohale lennanud partidele. Kohalikud valimisliidud aga seisavad silmitsi oma valijatega, neil ei ole oma vastutust valija ees kuhugi edasi delegeerida.

Arvestasime ajutise langusega

Meie otsus erakonna nimekirju mitte üles seada oli suur risk. Me arvestasime reitingu ajutise langusega, sest meist kirjutatakse ja räägitakse praegu vähem – me n-ö ei ole pildil. Ent poliitikas tuleb oma põhimõtetele kindlaks jääda, muidu pole mõtet poliitikasse tullagi.

On meiegi seas populaarsuse langusest tingitult heitunuid ja kõhklejaid. Ent maestro Jüri Adams, kes on vist taasiseseisvunud Eesti poliitikas kõike näinud, on lohutanud, et Vabaerakonna reiting tõuseb pärast kohalikke valimisi päris kindlasti. Me lihtsalt liigume pildile tagasi, teiste erakondade kõrvale.
Ühes asjas tahaksin lugupeetud Toivole veel vastu vaielda. Ta kirjutab, et oleks tahtnud seekordsete valimiste eel kandideerijatelt kuulda selgemaid seisukohti riigi ja ühiskonna arendamise teemadel.

Minu arvates on tublid just need, kes keskenduvad oma programmis teemadele, mis on kohaliku võimu pädevuses ja mida saab konkreetselt ära teha. Kohaliku ja riikliku poliitika ülesanded on erinevad. Erakondadevaheline ideoloogiasõda – nagu seda praegu üsna tülgastaval moel peavad Helmed ühelt ja Ossinovski teiselt poolt – ei sobi kohalikule tasemele.