Seotud inimene: 

Andres Herkel: jääb üle loota, et riigikogu enamus ei suhtu õiguskantslerisse niisama ignoreerivalt

20/11/2017Postimees

Ülle Madise on kolmas õiguskantsler, kes peab poliitilise välireklaami keeldu valeks. Mõni kuu pärast välireklaamikeelu kehtestamist 6. septembril 2005 esitas toonane õiguskantsler Allar Jõks riigikogule ettekande, tegi ettepaneku analüüsida välireklaami piiramise küsimust uuesti ning seda regulatsiooni muuta. Tema nägi täiskeelus õige mitme põhiõiguse riivet, rõhutades väljendusvabaduse õigust, ettevõtlusvabadust, samuti erakonna põhiõigust ja valimisvabadust.

Järgmine õiguskantsler Indrek Teder tegi 9. juunil 2008 riigikogule ettepaneku viia Euroopa Parlamendi valimise seadus, kohaliku omavalitsuse valimise seadus ja riigikogu valimise seadus põhiseadusega kooskõlla nende sätete osas, mis käsitlevad välireklaami täielikku keeldu. Toona leidis õiguskantsleri ettepanek riigikogus toetust, esitati isegi vastav eelnõu. Kuid mis juhtus selle eelnõuga? See langes menetlusest koosseisu lõppemise tõttu välja ehk seda ei viidud kunagi lõpuni.

Teder pöördus sellega ka riigikohtu poole, kuid ei saavutanud seal edu. Riigikohus asus toona, 2010. aastal seisukohale, et kui üks piirang on ebatõhus, siis see ei tee seda piirangut veel põhiseadusega vastuolus olevaks.

Siiski tõusis ka pärast seda otsust esile individuaalseid probleeme. 2011. aastal jõudis riigikohtusse Rae vallavanema Raivo Uukkiviga seotud vaidlus seoses individuaalsete reklaamide eest määratud trahviga. Ja nüüd üsna hiljuti Artur Talviku auto kaasus 2015. aasta valimistest. Ringkonnakohus tunnistas poliitilise välireklaami keeldu puudutava paragrahvi põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega jäeti seadus kohaldamata osas, milles see keelab erakonna nimekirjas kandideeriva inimese välireklaami aktiivse agitatsiooni ajal, kui kandidaat reklaamib end isiklikus kasutuses oleval autol. Samal seisukohal jäi riigikohus.

Eriti kahjustabki see keeld just vähema rahaga kampaaniat tegevate kandidaatide huve. Nende jaoks ongi võib-olla see lendlehe tüüpi infoleht, mille nad kuhugi stendile tahavad avalikult välja panna, ainus vahend, millega inimesi oma kandideerimisest teavitada. Lisaks sellele on kogu keeld tekitanud väga suurt segadust politsei- ja piirivalveametile, sest korrakaitsjad peavad plakateid, nende tükke, jäänuseid ja nende ülespanijaid tänavatel ning mujal avalikes kohtades jälitama. Selmet tegeleda turvalisuse tagamisega riigis.

«Õilsad» põhimõtted ja tagajärg

Millised olid need «õilsad» põhimõtted, millest lähtudes keeld kehtestati? Sooviti vähendada kampaaniakulusid ja raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel, tagada kandidaatidele suurem võrdsus ning edendada sisulisemat poliitilist argumentatsiooni. Need eesmärgid ei ole realiseerunud. Pigem vastupidi – valimisplakatite ülesriputamise aeg on tulnud ettepoole, kampaania on pikenenud, kampaaniakulud on järk-järgult kasvanud ning reklaam on nihkunud ka teistesse meediakanalitesse. Seega enamik algsetest eesmärkidest ei ole realiseerunud.

Sellele on tähelepanu juhtinud ka president Kersti Kaljulaid, öeldes, et kampaania on veninud pikemaks ning läinud ka järjest kallimaks ja plakati demoniseerimine olukorras, kus kogu muu reklaam on lubatud, on lihtsalt tobe. See keeld on oma aja ära elanud ega arvesta valija tegelikku mõtlemisvõimet.

Ilmselt tuleb meil nüüd Madisega nõustuda ka selles, et valimispäeva agitatsioonikeeld on oma aja ära elanud. Eelhääletamine ja e-hääletamine tähendavad niikuinii seda, et valimispäev pole kuigi selge mõiste ning õigem on vabastada politsei eriti Facebooki kaudu kampaania tegevate kandidaatide korrale kutsumisest, sest see mõjub kui sõelaga vee kandmine.

Esimene eelnõu ülemäärase reklaami piiramiseks esitas toonane Isamaaliidu fraktsioon 2004. aasta jaanuaris. Seal oli juttu kampaaniakulude laest ja vajadusest kutsuda ellu rahastamise ja reklaamitegevuse üle järelevalvet tegev komisjon. Välireklaami ei kavatsetud keelata, kuid plakatite suurust sooviti piirata ühe ruutmeetriga. 2005. aastal esitasid sarnase eelnõu mitme fraktsiooni esindajad, kes soovisid samuti näha vaid kuni ühe ruutmeetri suuruseid plakateid, mille paigaldamiseks peaks kohalik omavalitsus leidma soovijate jaoks tasuta pinna. Paraku muundusid nood piirangud teisel lugemisel välireklaami täiskeeluks, mis läks ka läbi.

Silmakirjalikkus oli seda suurem, et eelnevalt oli mitmekordistatud erakondade rahastamist riigieelarvest. Osaliselt voolas reklaamiraha teistesse kanalitesse, aga välireklaami pindu kasutati nii-öelda ametlikule agitatsiooniperioodile eelneval ajal, kui keeld veel ei kehtinud. Tegelikult ei saanudki tagajärjeks olla miski muu kui välireklaami keeluga kaasnenud õilsate eesmärkide läbikukkumine.

Jääb üle vaid lootus

Mida nüüd teha? Vabaerakond pelgab, et kui meie esitatud eelnõust läheb läbi vaid välireklaami keelu mahavõtmine, siis näidatakse kõigi edasiste ülepakkumiste ja mammutkampaaniate puhul näpuga meie peale, et näe, see oli ju teie mõte. Samas ei tuvastanud me eelnõu esimese lugemise puhul mingit tahet ühe ruutmeetri reegli juurde tagasi pöörduda või kampaaniakuludele lage seada.

Tõsi, ei saa olla kindel, et ühe ruutmeetrine visuaalse infokandja piir toimib. Aga hoopiski ei saa kindel olla selles, et niinimetatud majasuurused plakatid on ajalugu ja välireklaam tervikuna taandub. Kuni erakondade käes on palju lolli raha, ei juhtu midagi iseenesest. Kampaania- või kitsamalt reklaamikulude laest võib kasu olla, arvestades, et 2011. aastal moodustatud erakondade rahastamise järelevalve komisjon on olnud oma tegevuses üpris efektiivne. Samas on kõige lihtsam ja tõhusam see, mida kartellierakonnad teha ei taha ehk vähendada riigieelarvest eraldatavat raha. Kuid ka selleks pole tahet jätkunud.

Madise ettekandes riigikogule on veel palju tähelepanu väärivaid ettepanekuid. Munitsipaalmeedia peab alluma reeglile, et poliitilised jõud saavad tasakaalustatud kajastuse, erakondade tulud ja kulud peavad olema reaalajas jälgitavad jms. Jääb üle loota, et riigikogu enamus ei suhtu õiguskantslerisse niisama ignoreerivalt, nagu koalitsioon on suhtunud Eesti Panga ja riigikontrolli seisukohtadesse tuleva aasta riigieelarve menetlemisel.