Seotud inimene: 

Artur Talvik: inimene, keda tuleb kuulata

22/01/2018Postimees

Aastavahetusel tehakse igasugu kokkuvõtteid ja edetabeleid. Üks äramärkimine jäi silma. Veel rohkem, minu arvates on see äramärkimine lausa märgiline: Asko Lõhmus nimetati Postimehe aasta inimeseks. 

Aastavahetusel tehakse igasugu kokkuvõtteid ja edetabeleid. Neid on tore lugeda ja meeldiv on, et nende kaudu tänatakse inimesi väärt tegude eest. Edetabeleid on palju ja seetõttu on need minu silmis suhteliselt devalveerunud. Aga üks äramärkimine jäi silma. Veel rohkem, minu arvates on see äramärkimine lausa märgiline: Asko Lõhmus nimetati Postimehe aasta inimeseks! 

See uudis vaimustas mind mitmest tahust. Elame ajal, mil isegi suurriikide presidentidelt lendab maailma täiesti arulagedaid säutse. Nii säutsus Donald Trump hiljuti, et kliimasoojenemist ei toimu ju, sest Floridas tuli lumi maha. Iga koolilaps täna teab, et sellised ilmamuutused on tulnud just kliimasoojenemisest. See on aeg, kus mõistuse hääle kaja jääb varju arulagedale müristamisele. Teadlase aasta inimeseks nimetamine on omamoodi protest meie aja tendentside vastu.

Aga meie ajal on ka teadlastest saanud omamoodi mängukannid. Õigemini on kasu nimel mõni teadlane valmis tõestama seda, mida temalt tellitakse. Nii häiris ka paljusid teadlasi endid teade kolme ülikooli kokkuleppest, et just nemad hakkavad plaanitava puidurafineerimistehase uuringuid läbi viima ehk siis nendest saab tellija tõekuulutaja. Loodetavasti said ülikoolid avalikust kriitikast aru ja muutsid oma plaane. Lõhmus on oma tegevusega tõestanud, et tema ei taha olla mängukann.

Riigikogus olen korduvalt olnud olukorras, kus keeruliste teemade aruteludel  on vastandlike arvamuste esindajad põhjendanud oma seisukohti kardinaalselt erinevate teaduslike uurimustega. Nii mõnigi neist tundub lõputu vastasseisuna. Sellisel juhul on raske mõistlikku otsust teha. Säästvusteadlase Lõhmuse liitumine polariseerunud metsadebatti mõjus eriti värskendavalt. Möödunud aasta kevadel korraldas Vabaerakond Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu “Kus on metsas tasakaal?”. Seal kirjeldas ta oma teadusharu järgmiselt: “See säästvusteadus (inglise keeles sustainability science), millele ma vihjan, on üsna uus teadusharu, mis püüab analüüsida looduse ja inimühiskonna seoseid, tehes seda eesmärgiga leida praktilisi võimalusi, kuidas tagada nii looduskeskkonna, kui ka inimeste elukvaliteedi võimalikult hea ja turvaline hetkeseis ja tulevik. Praktilised võimalused ulatuvad rahvusvahelistest kokkulepetest üksikisikute tarbimisotsusteni.”

Mets on tõusnud viimasel ajal sümboli staatusesse. Ühest küljest kui elurikkuse kandja, aga teisalt kui rahvusliku teadvuse kandja. Metsale kirvemeetodil lähenemine on võrdsustatav samal meetodil meie rahvuslike alustalade kallale asumisega. Paljud Eesti kultuuriinimesed valutavad südant metsa pärast ja Mikita teosed on saanud lausa hittideks. Lõhmus annab kultuuriinimeste kujundlikkusele sügavama teadusliku mõõtme. Oma esinemistes rõhutab ta, et mets on üks eriti keerukas süsteem ja sellega vale ümberkäimine mõjutab negatiivselt globaalset bioloogilist mitmekesisust. Paradoksaalselt saaks metsamaterjaliga kasvatada rahvuslikku rikkust, aga üle piiri minnes kahaneks elurikkus. Lõhmus koos 15000 teadlasega maailma eri paigust hoiatas hiljuti, et just selle elurikkuse ülikiire vähenemine on viimas maailma katastroofi suunas. 

Nüüd võib nii mõnigi öelda, et heaolu saavutamiseks ongi vaja tõsta rahvuslikku rikkust ja seda saab teha peamiselt loodusressursside arvelt. Mis parata, küll see mets tagasi kasvab. Aga seda rikkust tahavad suurendada ka ju järgmised põlved. See tähendab, et surve loodusressurssidele saab ainult kasvada. Harvesterid saavad veelgi efektiivsemaks ja nende omanikud tahavad oma investeeringud kiiresti tagasi teenida. Selline mõttelaad on saatnud meid hüüdlausega “Eesti viie rikkama (Euroopa) riigi hulka”. Kui poliitikud kuulaks säästvusteadlasi, siis oleks hüüdlauseks ilmselt hoopis “Eesti viie elurikkama riigi hulka”. 

Heaolumudel tänasel kujul on liikumas tupikusse. Rikkamate riikide eelarvetest moodustab sotsiaal- ja tervishoiu osakaal juba üle 50%. Viimane aeg on leida lahendus, kuidas muuta raiskav heaolumudel säästvaks hea elu mudeliks. Eks tehnokraadid ütle selle peale, et küll me samamoodi jätkamiseks lahenduse leiame. Hakkame tooma ressursse kosmosest ja kõik on jälle hästi. Ent mis siis juhtub, kui ennast jumalaga samastav inimene saab aru, et tal polegi jumala võimeid? Siis on ilmselt hilja meenutada ka 15000 teadlase karjet.

Kui asendada säästvusteadlase jutus bioloogiline mitmekesisus keele ja kultuurilise mitmekesisusega, võime teha samu järeldusi. Keelte ja rahvuste kadumisega väheneb elurikkus. Need, kes peavad majandust ainujumalaks, ütlevad küll, et vähemate keeltega saab efektiivsemalt kasumit teenida. Ent maailm, kus domineerivad homo oeconomikused, on hall ja õnnetu võrreldes keelte ja rahvuste Paabeliga. 

Oma kõne olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul lõpetas Lõhmus järgmiste sõnadega: “Majandus tohib toimida ainult ühiskonna taluvuse piires ja hüvanguks ning ühiskond omakorda peab püsima looduskeskkonna seatud piirides. Metsandus ei ole esmajoones majandusküsimus, samavõrra on see keskkonna ning ühiskonna ja kultuuri küsimus.”

Ott Arder on luuletanud sõnad Ruja laulule “Tule metsa”: 

Tule metsa, mine metsa!
Hoia metsa, metsa, metsa!
Et me mets ei saakski otsa!
Et me mets ei läheks metsa!

Et nii läheks, on vaja kuulata mõistuse häält vürtsitatuna säästvusteadusega ja ka nende nõuannete järgi tegutseda. Kuulakem ja mõistkem Postimehe aasta inimest- Asko Lõhmust!