Monika Haukanõmm
Pildi autor: Vabaerakond
Seotud inimene: 

Elu peab elamisväärne olema igas Eestimaa nurgakeses

12/01/2018Postimees

Eestimaa on elamiseks parim koht, ja nii peab see ka jääma. Peame vabaks saama kanapimedast poliitilisest mõtlemisest – et vaid Tallinnast või muus linnast tulevad ainuõiged mõtted, et linlased on targemad, ning linnas peab kõik käe-jala juures võtta olema. Aga maal? Kui veel hiljaaegu toetusid linnainimesed  oma maal elavatele sugulastele ja tuttavatele, seal oli ikka söök laual ja pandi toidupakk linna minnes kaasagi, siis nüüd oleme jõudnud vastupidisesse olukorda. Maale minnes tuleb kõik eluks vajalik kaasa võtta, sest isegi igapäevaeluks vajalikke teenuseid - pood, postkontor, apteek jne, maalt enam ei leia. Elu maal on muutunud luksuseks või halvemal juhul sunduseks, kust noored kabuhirmus lahkuvad ja jäävad vaid vanavanemad.

Eelmise aasta lõpus räägiti maaelust ja piirikaubandusest ühekülgselt, isegi  pahatahtlikult.  Ehk kui kui maapoe eesmärk on teha kättesaadavaks pelgalt alkohol ja tubakatooted, siis polegi selliseid poode vaja. See on ikka väga kitsarinnaline lähenemine, kuid iseloomustab linnainimese mõtlemist. Maapood on enamat kui kauplus linnainimesele, see on kui maamärk.

Linnastumine on paratamatu protsess, kuid inimestele peab jääma vabadus valida, kus elada ja lapsi kasvatada. Riigi ülesanne on oma tegevuse ja otsustega toetada elu võimalikkust kõigis Eestimaa nurkades, luua tingimusi ning vajadusel ka soodustusi, mitte karistama ja käskima.

Vabaerakond on kogu olemasolu ajal austanud põhimõtet „kohalikku asja ajagu kohalikud inimesed“ ehk olulised on kohalikud kogukonnad ning nende otsustel peab olema jõud ja mõju. Vaid kogukondlikult jõuame tulemuseni, kus isereguleerimine toimib ja iga – ka kaugeima – küla elanike esmavajadused on kaetud, ning keegi ei pea oma kodust linna kolima vaid ühel põhjusel, et abi pole kuskilt võtta või pole autot, millega teenuste järele kihutada. Elu maal ei tohi olla kallim kui linnas ning eluks vajalikud teenused peavad ka tulevikus olema kättesaadavad kodukoha lähedal. Selle igavaks kulutatud sõna taga on nii lasteaed, (muusika)kool või haigla ja apteek, politsei, kultuurimaja, ka panga- ja postkontor, sotsiaaltöötajast rääkimata. Need on olulised ja vajalikud kõigile, elagu inimesed Varstus, Virtsus või Viinistus. Neid teenuseid ei saa Võrru, Pärnu ega Tallinna kokku tõmmata, mis siis, et need linnad on paljudele tõmbekeskus. Mis sellest, et sinna viib korralik bussiühendus.

Kogukonnad ei ole vaid külaseltsid või korteriühistud, olgu siis linnas või maal, paigapõhistele lisaks on ka valdkondlikud. Meist igaüks kuulub sageli ise märkamata mitmesse kogukonda: kogukond võib olla töökollektiiv, erialaselts või –ühendus, (üli)kooli vilistlaskogu, erakond ja suguvõsagi. Lisaks on geograafilised ja valdkondlikud kogukonnad omavahel põimunud. Küllap paljudes külades või kantides on vähemalt suvitajana mõni arst, kes kuulub samal ajal ka arstide või meditsiinitöötajate kogukonda (ja hobist tulenevalt aiandushuviliste kogukonda). Selle arsti kaudu näiteks saame tugevdada oma kohaliku kogukonna meditsiinilist võimekust – kasvõi läbi tema arstide kogukonna. Utoopiline on loota, et tulevikus arst just meie külla elama ja tööle asub, aga see on ju hea mõtlemiseharjutus, iga uue inimese või uue eriala/ametiga kaasneb kontaktide ämblikuvõrk. Olgu see on teadmine meil kuklas, et vajadusel abi saada, palumata, mureta.

Praegu on viimane aeg mõelda elule ka kaugeimas külas ning et elu sealgi võib edeneda tempokalt ja nõudlusele vastavalt. Peame oskama vaadata suurt pilti ja olla tähelepanelikud, et me tahtmatult ei looks nähtamatuid takistusi, vaid lubama kaasaegseid lahendusi, olgu selleks või Skype teel pakutab apteegiteenus.

Tsentraliseerimine on üleilmastumise tunnus, piirkondlik otsustamine antakse üle suurematesse keskustesse, kohalik omapära lihvitakse ära, kuigi sel võib olla pikk lugu ja väärtus. Kohalikku elu hoides hoiame ka oma pärandit, mis on meie püsimise üks aluseid. Kohalike külaseltside/kogukondade tegevus määrab suuresti kohapealset elu. Kogukondade võimekuse suurendamise üheks võimaluseks on anda igale inimesele õigus suunata näiteks 1% oma tulumaksust enda poolt valitud vabaühendusele ja muuta kõik juriidiliste ha füüsiliste isikute annetused ning kingitused vabaühendustele tulumaksuvabaks. See annab igale inimesele võimaluse toetada oma kogukonna arengut.

Elu võimalikkuse tagamiseks kaugemates külades toon koduse Võrumaa näite, millest on kõikjal õppida. Võrumaa korrakaitsjad ja sotsiaalvaldkonna inimesed teevad vabatahtlikult koostööd, et ühiselt leida lahendusi kuidas tänaseks kaotatud maavalitsuste  ja suuremate valdade tekkimise tulemusel lisandunud ülesannetega toime tulla nii sotsiaalhoolekande kui ka hariduse korraldamisel jne. Korrakaitse, hoolekande, tervishoiu, haridusala ja prokuratuuri inimestel ning erinevatel ametkondadel on aeg kokku leppida edasises tegutsemises, kui on vaja kiiresti aidata hätta sattunud last ja perekonda või jõuda õigusrikkumise tuumani.

Kogukondadele on väljakutse üksteist tundma õppida ja kasvada koostegutsemise suunas, leida ülesse murekohad ning leida ka lahendusi. Kui eesmärk oma kodukoha elu igati turvalise, huvitava ning mitmekülgsena hoida ja parandada, on olemas, siis on oluline iga inimese panus ning samuti koostegutsemine. Jah, see pole kerge valik ja ei luba kiiret edu. Kuid vaid nii tegutsedes hoiame ära elu koondumise ainult linnadesse, saame oma elu puudutavaid otsuseid ise langetada ning vastutada enda ja lähedaste elu ja toimetuleku eest.

Kohaliku elu kestmine nõuab täit pühendumist ning kohalolu, nii valijatelt kui ka valitsemiseks volituse saanutelt. Vaja on südamega hoolida oma kodukandi käekäigu pärast, teha rohkem kui see, mille riigi tasandi poliitika on ette andnud ja leida lahendusi, et kõikjal muutuks Eesti paremaks.