Pildi autor: Kaja Vajak

Haukanõmm: haldusreformi võtmekimbus on kõik võtmed olulised

18/04/2016Lõunaeestlane

Haldusreformi aruteludes nii Toompeal kui väikestes külades kõlab murelik küsimus: kas elu maal jääb suures reformituhinas püsima või hoopis kängub? kirjutab Mõnistest pärit riigikogu liige Monika Haukanõmm (Vabaerakond).

Esmane hirm ja vastuseis muutustele on mõistetav ja ka vajalik kaitserefleks. Aga kohe peavad järgnema arutelud, kaasates kogukondi tuleb leida vastused küsimusele milleks haldusreform hea on? Kas sellest tõuseb meile pikas perspektiivis tulu või saame hoopis kahju? Kas muudatused aitavad kaasa meie rahva säilimisele ja edenemisele igas Eestimaa nurgas?

Olen veendunud, et iga reformi ja tegevuse pea-eesmärk peab olema meie rahva säilimine. Väärtustama peab iga inimest nii kaugeimas Võrumaa nurgas kui Tallinnas, meest ja naist, noort ja vana, vaest ja jõukat, ka neid, kel on eri(lised) vajadused. Ei tohi unustada, et väikese riigi ainus ja oluline ressurss on inimene. Kui me ei arvesta seda oma poliitika planeerimisel ja elluviimisel, siis varsti meil ei olegi meie kalleimat vara ja olemegi lihtsalt oma Maarjamaal rahvusena välja surnud.

Ma ei ole haldusreformile pimesilmi vastu, soovi(ta)n kogu selle arutelu keskel mõelda inimestele. Kuidas me säilitame inimväärse elu maal ning edendame majandust? Kas valla elanike arvu, 5000 või 11 000, määramine aitab leida vastuse kõigile küsimustele?

Rohujuuretasand on kõige alus

Kõigi jaoks on hea kui aina enam pead tõstnud rohujuuretasandi otsustusvalmidus säilib. Eestlastele on ammustest aegadest omane kogukondlikkus ja tulemuslik ühistegutsemine. Üks võtmeid haldusreformi avamise võtmekimbus on, kuidas haldusreformi järel tekkivas suurvallas saab inimene tema elu puudutavates küsimustes kaasa rääkida, osaleda otsuste tegemisel.

Üks lahendusi on iga liituva valla õigus moodustada osavald koos osakoguga, kel on otsustusõigus oma paikkonna küsimuste lahendamisel. Ning loomulikult on osavalla-kogu esindatud suurvalla volikogus. Haldusreform peab andma hoogu kogukondade otsustus- ja tegutsemisvõimele, sest külaselts või kogukond teab kõige paremini, mida on vaja just nende külas teha, et muuta elu paremaks just oma külas. Otsuste langetamine on vaja anda kogukondade kätte.

Mida me maale jäämiseks enam vajame? Kas haldusreform peatab inimeste maalt ära kolimise?

Praegu väidetakse, et suur vald tagab kvaliteetsemad avalikud teenused kui väike vald. Nii lihtne see ent ei ole – suurus ei taga automaatselt kvaliteeti ja kättesaadavust, kuigi see on üks eeldusi. Kui tahame, et elu kestaks nii Võru- kui Virumaal, siis peavad riik ja omavalitsus koostöös tagama kvaliteetsete avalike teenuste kättesaadavuse.

Teadmine, et päästeteenistus ja kiirabi jõuavad kiirest appi, on üks eeltingimus, et inimesed ei koliks maalt linna vaid pigem aina rohkem koliksid maale. Palju teenuseid saab arendada „nutikamaks“, kuid ainult sellele ka lootma jääda ei saa. Lapsed tahame ikka kodu lähedale lasteaeda panna, hea kool ei tohi olla tundide kaugusel ning oma hea ja turvaline perearst peab olema vajadusel käepärast. Ja raamatukogu ning rahvamaja on olulised.

Aina rohkem peab avalike teenuste pakkumisel koostöös eraettevõtjate ja kolmanda sektoriga, kes on sageli efektiivsemad, kulutõhusamad ning paindlikumad, kui riigi- või omavalitsusasutused. Taas tuletan meelde: usaldagem oma inimesi ja andkem neile võimalus kaasa lüüa.

Poolsada setot, naaske kiiresti Setomaa hingekirja!

Meie kultuuriline mitmekesisuski on väikese Eesti võtmeküsimus, riiki reformides ei tohi seda lammutada. Isegi, kui näiteks tulevase võimaliku Setomaa omavalitsuse tänane rahvaarv on 43 inimese võrra väiksem kui eelnõus seatud miinimum, siis kuulge, setod, pange end oma koduvalla registrisse kirja, nii saame seaduse toel kõige nobedamalt setode omakultuuri hoida.

Muidugi võib seadusega lubada ka erandeid, aga kui neiks juba ukse avad, siis on sisenejaid palju. Kui lubame erandina mulkidel oma valla moodustada, kas siis ka Peipsiveere vanausulistel ja eestirootslastel? Ja miks ka mitte!

Et säiliks töökohad

Töökohad ja teenused on suuresti seotud, meeldivas elukeskkonnas peab olema soodne ettevõtluse kasvupinnas, sest ühinevates valdades on vaja vähem nii ametnike kui ka tugispetsialiste. On välja arvutatud, et iga kuues ühineva omavalitsuse ametnik kaotab oma töökoha ja veel rohkem on tugitöötajaid, kelle töö otsa saab. Nad peavad leidma uue töökoha, ümber õppima ja siin peab riik appi tulema.

Tööturumeetmed ning maapiirkondade ettevõtete toetusmeetmed peavad sobima väiksematesse kohtadesse, toetama peab innovatsiooni ja koostöö edendamist. Käsukorras töökohti ei loo, see peab lähtuma kohaliku piirkonna arengueeldustest ja rahva soovidest.

Hea näide on puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskus „Tsenter” Väimelas, sealses koostöös on jõudu ja edu.

Natuke tööd tuleb ka reformi teostumisel uurde, ühinevates omavalitsustes muutub ühinemise tulemusel tugiteenuste osutamine professionaalsemaks. Luuakse ka uusi ameti- või töökohti, mida varasemalt ei olnud, näiteks juristid ja personalijuhid.

Me ei ole kaugel rahvastikukriisist ja sellega võib kaasneda sotsiaalsüsteemi kriis. Seda enam vajame usku tulevikku ning targalt toimetades saab haldusreform sellele kaasa aidata. Elukeskkonda kujundades saame muuta Eestit aina elamisväärsemaks kohaks, kus meil on turvaline sünnitada ja kasvatada lapsi, saada väga hea haridus, olla kindel, et ka hädas olles või vanana kedagi ei jäeta hätta. Meil on oma koduga tugev side, mis toob meid alati peale rännakuid tagasi.

Rahvastikupoliitika, mis on samuti põimitud haldusreformiga peab olema erakondade ülene, konsensuslik ja pikaajaline teema sarnaselt kaitsepoliitikaga. Nii kujuneks Eestis kaks kõrgemat prioriteeti, mille nimel ühiskond pingutab: Eesti kaitstus ning rahu- ja edumeelne elu kõikjal Eestis.

Seega on haldusreformiteema nagu üks suur võtmekimp ja kõik võtmed peavad aitama avada võtmeküsimusi.