Seotud inimene: 

Herkel: hoidkem vana Võromaad, Setomaad ja ajaloolisi kihelkondi

17/01/2017Koit

Kui ma ammu-ammu Kagu-Eestisse ehitusmalevasse sattusin, oli esiotsa raske kohalikust kõnepruugist aru saada. Kuid sealtpeale on see maakant mind võlunud, hulk elus armsaid inimesigi on just siitmailt pärit. Võlub ka maastiku mitmekesisus, alustades küngaste vahel looklevaist teedest ja lõpetades majesteetlike metsadega, mis on kõrgemad, kui olen põhjapool harjunud.

Lisaks keelekõlale on koha- ja pärisnimedki kuidagi rikkalikumad. Ei ole see üksnes kuulus Mehikoorma-Ihamaru-Karilatsi, millele mujal on vastu panna ehk üksnes Munalaskme – mu ema sünnikoht Nissi vallas. Kaardile vaadates tuleb pähe uhkeid algriimiridu, olgu Koiola-Kobela-Kärgula või päris loitsulik Hino-Hintsiko-Hänike.

Vanu põlvnemisahelaid uurides näeme aga, et lõunaeestlased on 18. ja 19. sajandil kasutanud põhjaeestlastest laiemat eesnimevalikut, evides ka väga lokaalseid nimekujusid. Näiteks Paap ja Viido olid levinud mehenimed Võru murdealal Räpinast Meerapaloni, kuid suhteliselt tundmatud mujal.

Tänapäeval me eesnime järgi inimese Eesti-sisest päritolu määrata ei saa, aga mõnedki lõunaeesti perenimed on sellised, mille algkodu on lihtne tabada. Elame veel ajal, mil vilunud kõrv suudab ka puhast kirjakeelt kõneleva inimese päritolupaiga  mõne nüansi järgi tihti vähemalt maakonnatäpsusega ära määrata.

Valdur Mikita kirjutab põliste talupaikade ja neid pidanud sugupõlvede iidsest kohasamasusest, mis alles 20. sajandil tõsiselt murenema hakkas. Inimesed on liikvele läinud, põliskülad tühjenevad. Viimasel ajal kutsutakse seda „ääremaastumiseks“. Mõiste kallal võib norida, sest tegelikult on iga piiriveer Tallinnale kiire autosõidu mõistes järjest lähemal. Ent äraminekuid on kaugelt enam kui tagasitulekuid.

Mu poeg on „poolvõroke“ pigem teoreetiliselt, sest erinevalt oma emast pole ta lapsepõlv ju siinmail möödunud. Õnneks juhtub sedagi, et suure linna inimesed tulevad just kagunurka looduslähedust ja rahulikumat elutempot otsima. Uute tulijate omaksvõtt on tänapäeval sujuvam  kui traditsioonilises külaühiskonnas, kuid mitte alati lihtne. Suurem erinevus ehmatab ja olen mõelnud, et tühjenevate kantide pagulashirmus peegeldub tegelikult suur ebakindlus „omade“ lahkumise ja vähese juurdekasvu pärast.  

Mida siis teha? Haldusreformi vajalikkus oli selge juba 25 aasta eest, sest nõukogude ajast pärit külanõukogud ei sobinud vaba Eesti vallavõrgustikuks. Selle reformi pikk vindumine ja jäik teostus tekitab probleeme, mida saanuks vältida. Kindlaim põhi on kultuuripõhi ja sellepärast on lihtsam seal, kus liitumine jääb ajaloolise kirikukihelkonna piiresse. Väiksemate valdade koondumine Kanepi, Põlva ja Räpina ümber läheb selles suunas, kuid sisaldab ka suuremaid või väiksemaid vigu, mida ilmselt tagantjärgi klattida tuleb.

Vana-Võromaa ja Setomaa keele ja kultuuriidentiteet on määratu rikkus. Jah, kunagi oli aeg, kui murdesse suhtuti halvakspanuga ja kõigist taheti vägisi ühesuguseid kirjakeele-eestlasi vormida. Kui see kõik oli liiga kaugele „lännü“, siis ehmuti ja võeti tarvitusele mitmesugused etnofutu sugemetega päästemeetmed. Midagi sarnast juhtub ilmselt ka ajalooliste kultuuri- ja kihelkonnapiiride ignoreerimisega, kui selle eesmärgiks on pelk 5000 elaniku arv või valitsuselt rahalise autasu saamine.