Pildi autor: Mats Õun

Jüri Saar. Kastijoonistajad ja haldusreform

12/04/2016Lääne Elu

Haldusreform suubub Eesti jaoks tuttavlikesse rööbastesse. Järjest rohkem jäävad kõrvale kohaliku elu sisulised küljed, ressursside ja otsustuspädevuse andmine kohalikele ning esiplaanile nihkub loosung või mingilaadne elukauge skeem. Küllap oleme kõik kuulnud vähemalt 5000 elanikuga näidisvallast kui minimaalse suurusega omavalituse üksusest või enam kui 11000 elanikust kui soovituslikust. Järjekordne sarnane sõnum saabus neil päevil, kui riigireformi juhtiv minister teatas, et nüüd kaalutakse tõsieselt nelja regionaalse maavalitsuse loomist.

Selles on midagi murelikuks tegevat, sest praktiliselt kõigile, ka väga keerulistele kooslustele, tegelikult justkui elavatele ja arenevatele organismidele püütakse läheneda formaalselt. Olgu need siis ametid, ministeeriumid, riik ja selle haldusüksused või erakonnad, kõrgkoolid s.t kõik see, kus inimesed ühiselt tegutsevad. Küsitakse, mis on kaup, kes on klient ja kes võiks olla kõige võimekam müügimees, justkui sellest piisaks. Ühistegevuse otsesed ja kaudsed tähendused võivad paraku olla kordades keerulisemad, mitmetahulisemad, kui need on näiteks kasumi saamiseks loodud pangal.

Organisatsiooni parandamine algab tihti selle ülesehituse muutmisest naiivselt uskudes, et muutmine ise tähendab alati millegi parandamist. Esmalt võetakse ette tühi paberileht ja joonistatakse sinna kastid ja kaste ühendavad nooled. Algab kastijoonistamise/ joonetõmbamise võistlus selgitamaks, kellel tuleb välja kõige paremini. Erineva suurusega kastid ja neid omavahel ühendavad nooled peavad paistma visuaalselt võimalikult ilusad. Kui peamised ehk enam-vähem ühesuurused suurkastid on paigas, peab kõik olemasolev sinna täpselt ära mahtuma. Ülejäägid kriipsutatakse maha või heidetakse süsteemist välja.

Kohustuslikuna pannakse paika põhikastide hulk. „Kaks“ on tavaline must-valge ja viitab lõpetatusele, vastandumisele. „Kolm“ on põnevam, seda annab seostada „põrgu, paradiisi ja puhastustulega“. Kuid kolm kasti paberil on liiga lihtne, et tekitada vaimustust. Seevastu „neli“ on hea juba ainuüksi selle pärast, et ühest tervikust saab kahe ristjoone tõmbamisega teha kiirelt neli kasti.

See näib olevat argument, miks enamikus Eestis toimunud struktuurireformides olenemata valdkonnast eelistatakse põhiühikuna „nelja“. Kastide suurema arvu puhul läheb liigendamise tempo käest ära ja struktuur võib hakata kontrollimatult vohama. Kõik hakkavad väsimatult tõestama, et just nemad väärivad omaette suurt kasti. Neile olevat liiga tehtud, nende eripära ja tublidust pole märgatud, mis tavaliselt ongi tõsi. Kuid see pole oluline ̶ ülaltpoolt ümberjoonistajaid väikeste mured ei huvita, sest tähtis on suur pilt, „kosmo“, mitte „mikro“.

Väikekastide sisuga on asi juba suhteliselt lihtne, sest neile leitakse sobiv koht teatavasti peenhäälestuse abil. Kuna suurem võitlus samal kujul ellujäämise nimel on kaotatud, taipavad väikesed kiiresti olukorra loogikat. Tuleviku nimel ollakse valmis ühinema kellega tahes. Seetõttu pannakse ühtekokku allstruktuure ja allüksusi, mis omavahel ei organisatsioonikultuuriliselt ega sisu poolest ei sobi. Kuid see pole tähtis, sest loosungiks on: „Kui ei oska, siis õpetame, kui ei taha, siis sunnime“. Mis aga kõige olulisem, kastijoonistamise võitja saab endale võimu organisatsiooni üle ja tubli saneerija kuulsuse. Ehk tasuks „terve kuningriigi ja kuningatütre veel pealekauba“.

Kastijoonistajate ja joonetõmbajate näol on tegemist kindla inimtüübi esindajatega, kellele sedalaadi tegevus sobib. Mingite salamärkide abil tunnevad nad üksteist ära ja moodustavad mõttekaaslaste gruppe. Kogunevad salamahti, sosistavad vaikselt omavahel ja hakkavad siis välja töötama parimat strateegiat, otsima õiget visiooni ja missiooni, oma Nokiat, tunnuslauset, tuvastama väärtusi jms, kuid eelkõige uut juhtimismudelit. Koosluse enamuse moodustavatel lihtsameelsetel liikmetel on ohtusid keeruline ära tunda, veelgi raskem on neil saada aru sellest, et tegelikult toimub võimu varjatud ülevõtmine. Pealegi pakutakse kõgile tavaliselt midagi meeldivat präänikuks, kuigi on iselugu, mis pärast struktuurireformi päriselt juhtub.

Kunagi ennustatud süsteem-analüütikute asemel, kohtame nüüd regulaarselt juhtivatel ametipostidel inimesi, kelle ampluaaks on saanud juhtimismudeli parandamine. Allosade liitmine tervikuks või terviku lahutamine allosadeks pole süütu mäng ega (töö)aja ohutu surnukslöömine vaid tõsine asi. Mõnikord on organisatsiooni juht(kond) väsinud ja tajub, et asjad enam ei edene. Kui lasta toimetama kasti- ja joonerahvas, siis lõpetavad nii vana juht kui ka organisatsioon tervikuna halvasti.

Kui kastijoonistajad ja joonetõmbajad hakkavad endast aktiivselt märku andma, on organisatsiooni lood juba halvad või kohe halvaks minemas. Algusjärgus koosluse jaoks on kindel, et sellest head asja ei tule. Vohama hakkav bürokraatlik asjaajamine juba algetapil ja elustava sädeme kustumine peletab eemale ärksamad inimvaimud. Vana ja suure sotsiaalse kapitaliga struktuuri tühjaks joonistamine võib kesta aastaid, kuid ka seal toimuv seisak ja allakäik saab varsti ilmseks.

Protsessi algetapil võib olla lõbu ja sagimist palju, nagu näitab ka valdade kampaaniakorras ühendamine. Vallajuhtide meelitamine kuni aastapalga suuruste boonustega on siinjuures eriti silmakirjalik (kui mitte lausa korruptiivne) nende äraostmise katse. Plaan on juba kaasa toonud mitmes kohas soovi „liialt“ alalhoidlike vallavõimude väljavahetamiseks nende vastu, kes loodavad liitudes kiirelt saada kätte kopsaka rahasumma. Mis edasi saab, poleks justkui tähtis, ehk toimitakse põhimõtte järgi „pärast meid tulgu või veeuputus“.