Seotud inimene: 

Kes sitika tee peal õieti pöörab, saab ühe pulga ülemale (vanasõna)

06/11/2017Võrumaa Teataja

Olen seda meelt, et meie kõigi ühine suur eesmärk on Õnnelik Eesti. Selleks on kõige kindlam alus ise hakkamasaavad kohalikud kogukonnad. Riik ja kohalik omavalitsus olgu toeks, aga meie olemise tugevus põhinegu ikka kogukondlikkusel. Nii kohalike asjade ise otsustamisel kui ka sellel, et oleme valmis õla alla panema üksteise ettevõtmistele, tegema talgutöid, panustama aega või aitama rahaliselt oma ühenduste edu nimel.

Vabaerakonna liikmena tahan, et kodanikud saaks rohkem kaasa rääkida muu hulgas ka oma tulumaksu suunamises omavalitsustele. Väga paljud on seotud mitme elupaigaga, kasutame avalikke teenuseid nii elukohas, maakodus või ka tööl käimise linnas. Kui maksumaksja saab edaspidi õiguse (kui Vabaerakond võidab valimised) kaasa rääkida oma tulumaksu jagamisel kahe elukoha vahel, siis samahästi võiks ta tuludeklaratsiooni esitades otsustada ka seda, millisele mittetulundusühingule ta ise soovib suunata 1% oma tulumaksuga riigieelarvesse kantavast maksutulust.

Minu jaoks on üks kant, millele ma südamega rohkem mõtlen kui mõnele teisele, oma vanaisa lapsepõlvekodu Vaabinas, Urvaste kihelkonnas. Pärast Tartu koolipoisina Vabadussõjas osalemist ja ülikooliaastaid sai tema koduks Tallinn, kuid ta õpetas oma lapsi ja lapselapsi Võrumaad armastama, midagi ise Võrumaa heaks tegema ja teisigi kaasama. Olen koos oma õe Riin Alataluga aidanud näiteks korraldada hooldustöid Urvaste kirikus, kus puukoi näris põrandaid ja aknaid. Selleks oli vaja kokku saada oskustega asjatundjaid, materjali ning muidugi raha. Selgus, et Urvastes, mis Tallinnast vaadates on kauge ja väike koht, on juured või perekonnasidemed või suvekodu paljudel kaasteelistel läbi elu – klassist, koolist, ülikoolist, kolleegid erinevatest muuseumidest ja üliõpilasseltsist, ajakirjanikud, suurest Tammemägide suguvõsast rääkimata. Ja neil on omakorda tuttavad, kellele Urvaste oluline, keda oli lihtne käivitada ja kutsuda appi leidma igaühele jõukohased võimalused kirikuhoonet korrastada. Kui igaüks annetas jõukohase summa kogudusele ja kui meid sai palju, sai töö tehtud.

Annetamine on üks võimalus kogukonna elu suunata. Liiga sageli seostame annetamist jõuluaegsete heategevuskampaaniatega, jõulutunneli ja muuga, milleks paljudeks justkui riik peaks olema seatud. Sageli seostatakse annetamist ka pigem sotsiaalsete probleemide leevendamisega, aga samavõrd vajab toetust meie identiteeti ja eneseväärikust hoidev kultuurikeskkond. Aja, oskuste ja raha kinkimine elu edendamiseks saab alati olla ulatuslikum, see on normaalne kodanikuühiskonna osa, et need, kes saavad toetavad neid kes või mis tuge vajab. Vabatahtlik töö annab ka uskumatult palju tagasi, alates headest emotsioonidest lõpetades iseenda eluruumi parendamisega.

Meil Eestis on praegu ühes pundis mõisted kolmas sektor ja MTÜ-d ning sihtasutused, see võiks ju muu ilma kogemuse järgi olla valitsusväline sektor ehk NGO. Kuidas kodanikuühendusi ja MTÜ-sid rahastatakse, on omakorda puder ja kapsad ja vajab korrastamist. MTÜd on näiteks ka Riigikogu erakonnad, kellele igal aastal on riigieelarvest ettenähtud 5,4 mln eurot, ka teised erakonnad on MTÜd, aga piirduvad vaid eraannetejate toega. Suurimate sihtasutuste seas on Tartu Ülikooli Kliinikum, aga ka EAS; MES ja KIK. Maakondlikud turismi- ja ettevõtlusühendused on MTÜd, sihtasutus on näiteks ka Eesti Vabaõhumuuseum.

Osa kolmandast sektorist koondab palgatöötajaid, kes osutavad avalikke teenuseid näiteks turvakodus või päästeühingus, või on näiteks mõne erialaliidu eestkostjad. Teine osa aga koondab vabatahtlikku ühistegevust - laulukoorid, tantsurühmad ja spordiseltsid, või mõned pärandihoiuühingud.

Kodanikuühiskonna edasist arengut segabki avaliku sektori (ülesannete) suur osakaal. Riik võiks rohkem usaldada kohalikke tegijaid ja andagi kohustused kogukondade kanda. Samas ei saa tegijaid panna sõltuvusse projektipõhistest toetustest. Palju saab ilma toetuseta korraldada, õhinapõhiselt, aga ruumid tahavad kütmist, elektriarve maksmist, ja selleks on vaja püsivamat kindlustunnet.

Annetamise hoogustamiseks peaks maksusüsteem seda soodustama. Lihtsaim on muuta kõik juriidiliste residentidest ja füüsiliste isikute annetused ja kingitused enamikele vabaühendustele tulumaksuvabaks, muidugi juhul, kui need ei tegutse sissepoole, üksnes oma liikmeskonna hüvanguks. Ka näiteks kirikukogudused, Urvaste teiste seas, on nimekirjas, kellele tehtud annetustest on seni saanud tulumaksutagastust küsida. Ja küsida seda tuleb, siis kaasame ka riiki heategevusse.

Võimalus kaasa rääkida ja kohaliku elu otsuseid läbi kogukonnaühenduste teha, see annab nii annetajale kui toetuse saajale hoova kohaliku elu kvaliteedi kujundamisel ja vähendab veidikegi sõltuvust kohalikest poliitikutest. Ja jutt ei pea olema suurtest summadest.

Mida rohkem me annetame aega ja raha ning toetame kohalikke ettevõtmisi, seda rohkem oleme me omakorda valmis ja isikliku huviga nõutama riigilt maksusoodustusi. Ja nii me kodanikuühendused tugevnevad. Ebakindluse tunne ja otsene sõltumine avaliku sektori jagatud raha eest tellitud teenustest, vildakas ja eraannetusi mittetoetav maksusüsteem ja veel vähene eraannetamise traditsioon ei lase ühiskonnal tegelikult aru saada, et olukorra lahendamine sõltub meie kaasarääkimisest.