Seotud inimene: 

Külliki Kübarsepp: kes ohjeldaks rahmeldavat Palot?

20/11/2017Postimees

Nihu läinud juhtumeid on natuke palju, et jätta minister Urve Palost (SDE) mulje, kui tegusast ja avatud ning kaalutlevast riigivalitsejast. Tema tegevus on süsteemitu sahmimine, kus kaotajaks jääb Eesti inimene, leiab riigikogu liige Külliki Kübarsepp (Vabaerakond).

Vahetult peale sügisesi valimisi tuli avalikkusele sõnum. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo ei toeta kohalike omavalitsuste pingutusi aidata ligikaudu 20 miljoni euroga aastas viia internet nendesse maapiirkondadesse, kus seda ei ole või on kehva kvaliteediga.

Järjest enam on selge, et see sõnum oli nagu välk selgest taevast ning hoopis vastupidine sellele, mida minister ja tema erakonnakaaslased olid viimased kuus kuud mööda Eestit ringi käes lubanud. Kohalikud omavalitsused asusid looma MTÜ-sid, et vastavaid projekte nende kaudu ellu viia. Kaardistati huvitatud majapidamisi. Huvi kasvas. Ootused muutusid veelgi reaalsemaks.

Kuu aega tagasi ilmus Elektrilevilt ja Telialt pressiteade, mis pani ministri seni lubatu paugupealt ümber otsustama. Arusaamatu!? Õhku jääb küsimus, kas meelemuutus oli seotud uue ning läbipaistmatu rahastamismudeli väljatöötamisega, mille eesmärk on vahendid kanaliseerida suurtele ettevõtetele. Kahtlus on sündinud seetõttu, et ministri enda lemmikmeede - «üürimajade ehitamine» - on just valminud koostöös kohalike omavalitsustega. Ehk rahastamist ja investeerimist nähakse omavalitsustega koostöös ning mõjul. Kõrvaltvaatajana on see sarnane olukord, mis oli tekkimas interneti viimisel maapiirkondadesse. Senised ministri arutlused Euroopa Komisjonilt keelatud riigiabi andmises on olnud pinnapealsed. Lahti pole seletatud, miks ühe projekti puhul on see võimalik ja teise puhul mitte.

Jah, lõppkokkuvõttes pole oluline, kes selle interneti maale viib. Küsimus on -  miks pole seda siiani tehtud? Elektrilevi on riigi firma, millel peaks olema kohustus viia internet iga majapidamiseni. Selle eest vastutav minister aga ei suuda vastata küsimustele. Miks plaanitav hange ei või olla avatud selliselt, et nn võitjaid oleks mitu. Näiteks piirkondade kaupa. Miks riik, kes siiani pole Elektrilevi tegemistel ilmselgelt silma peal hoidnud, kipub liikuma selles suunas, et ettevõtet premeeritakse tegemata töö eest? Millal siis kauaoodatud internet maale jõuab? Kes selle teenuse väljaehitamise garanteerib?

Need küsimused vajavad vastuseid. Riik on oma asjaajamises kolinud ja kolib veelgi suuremas mahus internetti. Järjest enam muutuvad aktuaalsemaks riigireformi kontekstis üles kerkinud küsimused, kas riik suudab järgmise kahekümne aasta jooksul seniseid riiklikke büroopindasid üleval pidada. Väikeriigi alternatiiv on soodustada koduste töökohtade arendamist. See kõik aga sõltub tehnovõrkude arendamisest, mis loob pigem võimalusi paremaks tulevikuks.

Kas tegemist on oskamatu teavitusega ning oskamatusega suhelda?

Osalesin 6. novembril toimunud arutelul Riigikogus, kus minister võttis omavalitsuste suhtes ründava positsiooni. Ta andis väga selgelt mõista, et enne ei tohtinudki omavalitsused midagi teha, kui tema polnud tegutsema hakanud. Vabandust, kuid see pole ministri tase! Meil on demokraatlik riigikorraldus, mis peab olema positiivne kõikide algatuste ja omavalitsuste ettepanekute suhtes. Selle nimel, et suuremad omavalitsused oleksid võimekamad ja algatusvõimelisemad, viidi läbi ka haldusreform. Mitte selleks, et endiselt ministrite uste taga oma võimalusi kerjamas käia. Vastasel juhul saab Eestist autokraatlik riik ning siit küsimus, kas me tahame jõuda tagasi eelmise sajandi okupantide režiimi? Mina ei taha!

Meenutan ministri teisigi küsitavaid tegevusi. Üks neist oli Eesti märgi taasloomine. 200 000 eurot kasutati avalikkusele keerulise mõiste – tööriistakast - loomiseks. Minister väitis, et 50 000 eurot maksab ühe veebilehe tegemine. Ilmselgelt paistis sellest välja riigi vahendite ebaotstarbekas kasutamine. Seda võib lausa pillamiseks nimetada.

Meenub ka Eesti Posti nõukogu esimehe väljavahetamise nõue, mis oli ultimatiivne ning ametiõigusi pigem kuritarvitav. Minister valis tee kogu nõukogu ähvardada, mitte kasutada nendega suhtlemiseks selgitavat ning kaasavat diskussiooni. Eemalt vaadates jääb mulje, et tegemist oli pigem isiklike arveteklaarimise, mitte ametkondliku asjaajamisega.

Me pole veel ID-kaartide sertifitseerimise probleemidest välja tulnud. Kuid ka siin paistab ministri ebakompetentsus avalikkuse teavitamisel kaugele. Palo ei suutnud protsesse juhtida. Avalikkusele edastati paanikat tekitavaid sõnumeid, mille tulemusena ummistati nii PPA kontorid, kui ka kõik seotud veebikanalid. Selle asemel oleks olnud lihtne teha ID-kaardi kasutuslogide alusel kasvõi kuni kümme kasutajagruppi ja anda igale vigase ID-kaardi omanikule teada, millal on tema «õige aeg» kaartide sertifikaate uuendada. Peaministri pilti toomisega puhuti asi suuremaks, kui vaja.

Soiku on jäänud ministri üks suuremaid väljakutseid – nullbürokraatia realiseerimise projekt, mille tulemusena peaks ettevõtjate jaoks bürokraatia tunduvalt vähenema. Tegemata on ka muudatused ehitusregulatsioonides, selleks et ehitised oleksid ligipääsetavad ka näiteks piiratud liikumisvõimega inimestele (nt superministeeriumisse ligipääs). Lisaks kuuleme Riigikogu istungisaalis, et minister vähemalt kahekordistab tegelikkusega võrreldes Kuressaare linna korterite üürituru hindu ning Eestit väisavate turistide arv paisutatakse samuti üle.

Nihu läinud juhtumeid on natuke palju, et jätta minister Palost mulje, kui tegusast ja avatud ning kaalutlevast riigivalitsejast. Tema tegevus on süsteemitu sahmimine, kus kaotajaks jääb Eesti inimene. Olgu seda siis otseselt või läbi kohalike omavalitsuste, kes on terve viimase aasta sunnitud haldusreformi kiirendatud korras läbi viima. Sellel omavalitsustele pingelisel ajal veel neile hoope andes kahandatakse usaldust riigi ning omavalitsuste vahel veelgi. Ja seda ükski minister teha ei tohi.