Seotud inimene: 

Märt Meesak: kui kaua me kollektiivsel riigivargusel toimuda laseme?

20/11/2017Tartu Postimees

Omavalitsusreform on lõpetatud, nii on võidukalt teatanud riigihaldusminister Jaak Aab. Aasta tagasi Reformierakonna poliitikud peaministri ja riigihaldusministri kohal välja vahetanud keskerakondlased ei muutnud haldusreformi ellu viimisel midagi. Seejuures vaid mõni kuu varem, presidendivalimise kampaania hoos, räägiti teistsugust juttu ja lubati omavalitsustele pudrumägesid.

Nüüd maitseme Reformierakonna algatatud ja Keskerakonna poolt heaks kiidetud haldusreformi vilju. Vabaerakond juhtis tähelepanu puudustele, pakkus lahendusvariante ning käis suve jooksul Eesti eri paigus kohalikelt tagasisidet kuulamas.

Kasu sellest ei tõusnud: meid lihtsalt ei kuulatud valitsuses ja tulemus tuli, nagu ta on. Võime sedastada, et päris paljusid asju tulnuks teisiti teha.

Esimesed negatiivsed viljad on käes. Alustuseks nimetan omavalitsusjuhtidele nn altkäemaksu määramist lahkumishüvitisena. Loodud süsteem soodustas taas skeemitamist, omadele paremate positsioonide kättemängimist ning toiduahelate kasvatamist. Julgen öelda, et toimus kollektiivne riigivargus seaduse toel ja meie kõigi vaikival heakskiidul.

Siin tehti esimene möödalask, kui üle aasta ametis olnutele määrati kaheteistkümne kuu ja alla-aastase staaži eest kuue kuu palga suurune hüvitis.

Ilmselgelt ajendas see paljudes kohtades võimu ümber mängima ja kättemaksuaktsioone, et senised juhid enne lõppu veel karistuseks välja vahetada ning premeerida omasid. Nii vangerdatigi enne valimisi võimuliit ümber Elvas ja Otepääl, ise elasin sellise vangerduse läbi Konguta vallas.

Preemiaks vangerdamistega kaasamineku eest said nüüd kaks-kolm kuud vallavanema, linnapea või volikogu esimehena ametis olnud kuue kuu suuruse hüvitise. Ehk õigel ajal õiges kohas ja liidus olemise eest lihtsalt tänati preemiaga ülejooksjaid, poolevahetajaid ja tankiste.

On ju ilmselge, et kolme kuuga ei teinud uus ametikandja vallas või linnas midagi otsustavat ning pigem oli tegu kättemaksu ja koha kättenäitamise aktsiooniga.

Sellise hüvitiste määramise saanuks ära hoida. Kõige lihtsam lahendus olnuks, et vähem kui kaks aastat ehk pool mandaadiaega ametis olnu ei oleks saanud sentigi. Nii jäänuks olemata võimuvahetused napilt enne valimisi ja ühtlasi sellega kaasnenud kollektiivne premeerimine mitte millegi tegemise eest maksumaksja põhjatuna näivast taskust!

Rumalalt lõtv on ka süsteem, kuidas hüvitise maksmine sõltub sellest, kas ja millisele ametikohale jäädakse uues omavalitsuses. Järgmine kollektiivne enesemääramine ongi ju uued koalitsioonid ja ametikohtade jagamine. On absurd, et varem vallavanemana ühes ühendatud omavalitsuses töötanu saab ikka oma lahkumishüvitise olukorras, kus ta asub uues omavalitsuses kõrgepalgalisele volikogu esimehe kohale.

On juhtunud nii, et mõni omavalitsustegelane saab kõigepealt aastapalgasuuruse hüvitise, 20 000 – 30 000 eurot, ja edasi iga kuu ikkagi 2000–3000 euro suurust tasu. See, et ühte nimetatakse töötasuks ja teist hüvitiseks, on puhas pettus, raha tuleb ikka maksumaksja põhjatuna näivast taskust.

On ka teistpidiseid näiteid: senine volikogu esimees saab vallavanemaks ning võtab silma pilgutamata oma lahkumishüvitise vastu. Lisaks on muidki skeeme, kuidas kümnete tuhandete eurode suuruse hüvitise saajad jätkavad uues omavalitsuses kõrgepalgalist tööd.

Häbiväärne, et seadusandja on loonud sellise legaalse riigivarguse süsteemi.

Õiglane oleks kaotada igasugune lahkumishüvitis, kui asutakse ükskõik millisele ametikohale uues omavalitsuses, aga need hüvitised on seaduses must valgel kirjas.

Ametisse asuvad omavalitsusjuhid peaksid teadma, et see amet pole igavene ja valimistel tuleb mandaati uuendada. Liiatigi polnud ju meil erakorralised kohalikud valimised.

Tavainimeste õiglustunnet riivavad ka uute omavalitsustegelaste enesele määratud töötasud, olgu siis volikogu esimehele või valla- ja linnapeale, ja mitmesugused hüvitised. Summad on saadud nii, nagu keegi küsida julges, võrdlus teiste palgasaajatega Eestis pole tihtipeale pildile mahtunud.

Kõige kurioossem on volikogu esimehe tasu. Tallinnas on see riigipea palgaga võrdväärne ehk üle 5000 euro, Saaremaa vallas nelja saarlase keskmine palk ehk 3800 eurot, Elvas 2500 eurot või Kohtla-Järvel 3000 eurot.

Päris häbi on nende summade määrajate pärast, kes elavad ilmselt paralleelmaailmas ega näe päris elu vallas-linnas, kus nad võimu teostama hakkavad.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) paneb paika volikogu esimehe ülesanded ja töömahu. Töö tegelik hulk sõltub väga palju inimesest endast, kuid ka sellest, kas tegu on palgalise või palgata esimehega. Küll aga on volikogu esimehe peaülesanne valmistada ette enamasti kord kuus toimuv volikogu koosolek.

Ka koosoleku plaani ei pane kokku volikogu esimees üksi, päevakorda suunavad eelnõusid nii valitsus kui ka volikogu komisjonid. Seega volikogu esimees ei mõtle päevakorra punkte ise välja. Ja et kõik juriidiliselt korrektne oleks, on abiks juriidilise haridusega volikogusekretär.

Ausalt tunnistades ei ole volikogu esimehel tegemisi 40 tundi nädalas ja 170 tundi kuus. Isegi kui ta on väga tubli ja töökas, siis vastavalt KOKSi punktidele ja volikogu esimehe õigustele ei ole tal kahjuks väga palju igapäevaseid kohustusi.

See teadmine aga riivab kindlasti nende õiglustunnet, kes iga päev mõnd teistsugust vastutusrikast ametit peavad ja avalikust sektorist töötasu saavad, olgu õpetajad, päästjad või politseinikud. Nendele oleme ühisest rahakotist otsustanud maksta poole vähem.

Põhjatuna näiv rahakott peab välja kannatama ka muud kergekäelised otsused: Tallinnas soov maksta 15 000 eurot lahkumishüvitist kohtu all olevale ametist tagandatud linnapeale, Tartu volikogu otsus tõsta linnapea palka 36 protsendi võrra ja uute omavalitsusjuhtide enam kui 3000 euro suurune töötasu. Lisaks omavalitsusjuhile saavad kõrget tasu ka asejuhid ja muud asjapulgad.

Sageli napib omavalitsustel raha igapäevategevuseks.

Statistika kinnitab, et avaliku sektori palk kasvab märkimisväärselt kiiremini kui erasektoris, ning avalikud uurimised lisavad, et ühiskond võõrandub poliitikast iga päevaga aina rohkem.

Liigume ohtlikul kursil, sest meie inimesed ei tunneta, et valitud hoolivad neist oma igapäevatööd tehes, sest sõlmitakse kokkuleppeid omade soosimiseks ja alles seejärel mõeldakse, mida ülejäänud rahaga rahva heaks saab teha. Kui aga raha ei jagu, mõeldakse selle kogumiseks välja uued maksud.

Kõike eelnevat analüüsides saan nukralt tõdeda, et haldusreformiga on tehtud rehepappi, maksumaksja rahaga osteti otsustajad ära ja nemad omakorda diilivad selle vähese allesjäänud raha omavahel ära. Pealtvaatajad lohutavad end mõttega, et vastutus ju maksab.

Siiski jõuame ikka selle mõtteni, et senini ei ole Eesti poliitikas märgata vastutuse kandmist ei parteiliselt ega individuaalselt. Eneseõigustust jagub kuhjaga, eks seegi kirjatükki saab halvakspanu või autor nahutada. Aga võiks ju olla vastupidi.

Meil, armsad kaasmaalased, ei ole vaja leppida toimuvaga, on aeg nõuda otsustajatelt vastutust, läbipaistvust ja aruandlust!

Arvamus ilmus 20. novembri Tartu Postimehe paberlehes ning veebis.