Märt Meesak
Pildi autor: Jaanus Ojangu
Seotud inimene: 

Märt Meesak: oravapartei toetajate pääsetee on Vabaerakond

14/12/2017Postimees

Hiljaaegu täitus aasta, mil Reformierakond saadeti opositsioonipingile jalga puhkama. Väga suur osa sellest, et 2016. aasta sügisel nii läks, oli ka Vabaerakonnal. Ühe põlvkonnajagu võimu nautinud reformikate jaoks oli see aga suur šokk ja haavu lakutakse veel tänagi. Nagu näha, ei paista oravatele lootusekiirt ka järgnevateks aastateks.

Päris jõuliselt on meedias levimas ja kajastust leidnud arvamus, et Reformierakonna sisesõda on ajendatud rahulolematute toiduahelate lülidest ja kasvandikest, kes ei oska opositsiooni rolli mitte kuidagi vastuvõetavaks teha ja selles olukorras ennast kehtestada. Seda aga oli ette näha juba eelmisel sügisel. Jaga ja valitse meetod opositsioonierakonnas ei tööta, ning selleks pole võimuga sina peal olnud meeskond harjunud.

Parteide siseelu teadjamees Anvar Samost lausa ennustab, et Reformierakonda ei näe valitsuses veel palju aastaid. Juhtkonna ümber toimuv kodusõda kogub tuure. Algas see Hanno Pevkuri valimisega esimeheks aasta alguspäevadel. Juba siis oli näha, et sellest kujuneb üks vennatapp. Esimehe kandidaatide kõned olid nii emotsionaalsed ning esimest korda sai avalikkus näha nõrka ja mitte ühte hoidvat oravaparteid.

Eks tegelikult algas see kõik veelgi varem. Presidendivalimistelt tuli suurte ambitsioonidega koju Siim Kallas, kes ootas enda kandidatuurile omade jäägitut toetust. See aga ei realiseerunud ning lõhestas muidu ühtse rindejoonega reformarid kaheks. Presidendiks aga ei saanud alati võitma harjunud Reformierakonna kandidaatidest kumbki. Sellest jäi okas hinge paljudele.

Täna on selgemast selgem, et kuni 2019. aasta valimisteni käib oravaparteis omavaheline arveteklaarimine ja midagi paremaks enne seda minna ei saagi. Ja kas pärastki, sest kaotusehirm ja kurb reaalsus on vägagi tõenäoline. Auesimees õõnestab tänase esimehe jalgealust, Tallinna linnapeakandidaat põrub valimistel ja saab alles kolmanda tulemuse erakonna nimekirjas ning esimees hakkab emotsionaalselt üldkogu kokku kutsuma. Ega nii siis Eesti asja ajamiseks aega ja energiat ei jäägi.

Väga hästi on hiljaaegu väljendatud ka oravapartei tegemisi opositsioonis. Rohkem, kui aasta aega ei ole neilt tulnud mitte ühtegi uuenduslikku ideed. Ka tänase valitsuse kritiseerimisega on nad hätta jäänud, kuna enamus ellu viidud suuremaid tegevusi on just nende enda algatatud. Olgu siis selleks läbimõtlemata haldusreform, salastatud ja ebamäärase tulevikuga Rail Baltic, Eesti metsade tulevik ja nii edasi.

Lisaks ei ole saadud hakkama ka ämbreid kolistavate ministrite suunas konkreetsete nõudmiste ja seisukohtade esitamisega. Reformierakonna viimane liberaal Jürgen Ligi on küll ametivenda Toomas Tõnistet püüdnud naeruvääristada, kuid koos sellega ka ise suhteliselt madalale langenud. Kui selline ongi oravate nägemus opositsioonirollist, siis jäävad nad sinna küll kauaks.

Vabaerakond on uuringute tulemusel olnud just Reformierakonna toetajate teine valik. Mõistagi on teada, miks see nii on. Nimelt ei ole oravapartei juba Andrus Ansipi ajast alates mingi liberaal ning Vabaerakond on oma vabakonservatismi definitsioonis sellele hoopis lähemal. Ka arvamusküsitlused on näidanud, et Reformierakonna langus toob kaasa Vabaerakonna toetuse tõusu. Vabaerakond on valijatele sümpaatne, kuid veel hoitakse kinni harjumuspärasest.

Selge on aga see, et Reformierakond ei viitsi ning neil pole aega ega jõudu esindada oma valijate huve. Kui isegi omavahelisest võimuvõitlusest partei sees aega üle peaks jääma, siis pikalt sisse töötatud brändi najal on lihtsam ja mugavam pigem kõrget vankumatut toetust nautida, kui reaalset tööd teha. Siiani on see ju vilja kandnud ja kastanid tulest toonud.

Ilmekaks näiteks on viimati avalikustatud tulemused. Vabaerakond, kellel parlamendis kaheksa saadikut, on hõivanud esikümne aktiivse parlamendiliikme kohast lausa pooled. Vabaerakond on täna kindel opositsiooni liider parlamendis.

Vabaerakond on pidanud alati oluliseks, et saadik on valitud parlamenti tööd tegema. Erakond on lubanud ja talitanud oma sõnade järgi. Tihti ei paista see viieliseks olek küll välja. See aga ei muuda fakti, et parlamendi südametunnistus ja riigikogu rolli taastaja on just Vabaerakond. Teisel kahel pole selleks tööks enda imetlemise kõrval lihtsalt aega.

Siin aga ongi Reformierakonna seniste toetajate võimalus. Lasta lahti oma harjumuspärasest brändivaimustusest. Keerata oma toetus tegelikule opositsiooni liidrile ja vabakonservatiivset maailmavaadet esindavale Vabaerakonnale. Oleme enda algatuste ja käsitlustega tuleviku Eesti ühiskonnast palju liberaalsem, kui oravapartei seda viimasel kümnendil olnud on.

Vabaerakonda ei kammitse eelmise koalitsiooni vigade edasikandumine tänasele koalitsioonile. Ei ole ka solvumist endiste partnerite peale. Me seisame järjekindlalt keeldude ja käskude ühiskonna vastu. Olles pakkunud selle vastandiks ise hakkamasaava ühiskonna mudeli. Julgeme olla kriitilised ka keskerakondliku valitsuse ministrite suhtes, alustades Palo viimasest miilist ja ID- kaardi saagast lõpetades Simsoni Mõntu sadama ja sigadega.

Reformierakonna toetajate pääsetee on Vabaerakond. Erakond, kes on tänase poliitjõmluse politsei ja opositsiooniliider. Pääsetee vasakpoolsest ja keeldude-käskude ühiskonnast liberaalsema ühiskonna korralduse poole. Vabaerakond on kindlasti koalitsioonis, kui mitte veel enne 2019. aasta valimisi, siis peale neid kindlasti. Ühiskond vajab vabaerakondlikku kainust ja talupoja tarkust! Teisest valikust esimeseks on ainult üks samm. Tulge üle!