Pildi autor: Tallinna Ülikool

Meie suhteruum ja inimese väärtus

18/11/2017Maaleht

Aeg-ajalt meenuvad mulle mu ülikooliõpingute kaaslase Katre Ligi kunagised luuleread: “Võtsin enese kanda maailmamure, sest enese oma läks liiga raskeks.” Mingil hetkel võib maailmamurest tõesti saada paopaik isikliku ängi ja ahastuse eest.

Inimest kui iseväärtust deklareerivad euroopalikus kultuuriruumis mitmed dokumendid. Siiani küll ideaalina, sest inimese tegelik väärtus püsib instrumentaalne – kuidas teha ta kellegi huvides kasutatavaks. Rahvasuus kõlab see: mutrikeseks.

Lausa avalikult on tööjõuturukeskne vaade hakanud valitsema kogu hariduspoliitikat, sellega samas taktis pikenevad järjekorrad laste psühholoogide juurde. Välisilm on lapsele nimelt peegel tema enese väärtusest.

Teise inimese eneseväärikust tuleks võtta kui meie kõigi eksistentsiaalset elutingimust. Mingis mõttes on eneseväärikus võrreldav aristokraatliku hoiakuga: inimese seisus kohustab. Aristokraati hoiab tema seisus eemal madalusest, valest, jõhkrusest, alatusest. Eneseväärikusest tuleneb, et kõik ei ole lubatud, nii võrsub hoiak teiste olendite, looduse, ja teiste inimeste loodu väärtustamiseks.

Kas me oleme Euroopasse jõudnud ka inimest väärtustades? Julgeksin väita, mitmedki äraminejad lähevad Euroopasse otsima mitte niivõrd suurt palka, vaid pigem tunnet: minagi olen inimesena midagi väärt. Siin jäi seda napiks.

SEOTUD LOOD:

Lootuses, et kiirelt kahaneva rahvastikuga maa ootab ja hoiab omasid, on mõnedki tulnud tagasi. Ja päris mitmed uuesti lahkunud. Sest vististi ei ole meie kaasteeliste enesehinnang, eneseväärikus ja inimsuhted levinud arusaamades veel hoidmisväärsus.

Mis see siis on, mida me üksteisele teeme? Ning laseme enesele teha. Ärevaid teateid, fakte ja märke koguneb sellest, kuidas inimest riigi struktuurides koheldakse, ja eriti, mis sünnib inimsuhete rohujuuretasandil.

Meid saab järjest vähem

Riigi tasandil toimuva hoolimatuse kõige traagilisem tagajärg on ääremaastumise nimeline nähtus. Lasti tekkida paikadel, mille elanikud ei pälvinud enam töökohti, koole, poodi, apteeki, postkontorit. Nende kodude väärtus langes olematuks ja uppujal tuli end ise päästa.

Teisalt on meil, eestlastel, põhjust end austada, kui tuua välja juhtumid, kus me üldsegi pole sellised, vaid täiesti teistmoodi – abistades, annetades, hoides, päästes, nõrgema eest välja astudes, kaasa tundes.

Nii nad siit lähevad ja meid saab sellel maal järjest vähem. Elu võimalikkusega igas Eestimaa otsas on tegeldud vaid poliitilises retoorikas. Valijad valivad sama võimu aga ikka ja jälle tagasi, sest miski toodab rumaluse jätkusuutlikkust.

Oleme rahvusvahelistes edetabelites esikohtadel alkoholismi, narkomaania, meeste enesetappude, suurima GINi indeksiga, soolise palgalõhega ning üksikemade hulgaga. Ja märkimisväärsel kohal soolise vägivalla, laste enesetappude ning koolirahulolematuse osas. Need on humanitaarsed näitajad, mis viitavad, et suur hulk inimesi on valinud enesehävituslikud strateegiad.

Hiljuti avaldati meedias, et 60% Eesti töövõtjaid pole oma asutuse juhtimisega rahul, sealjuures eelistasid paljud head juhtimist palgatõusule. Juhtimise osas on kuulda pigem autoritaarsusest ja hirmudest, kui et kaasavast demokraatiast.

Kas üldse saabki areneda mingi valdkond, kas kuskil saabki tekkida värske mõte, kui võimu kuritarvitustest on saamas norm? Riik võiks tohtida end deklareerida demokraatlikuna küll alles siis, kui tema institutsioonides kehtib demokraatia.

Teaduspoliitiliste otsuste tulemusel on kõrvale surutud humanitaaria ja sotsiaalia – valdkonnad, mis ikka suhteruumi ravinud ning valgustanud. Neil pole kohta teadusuudistes ega kuigivõrd ka teadusrahastuses. Kaovad terved uurimisvaldkonnad, sest kaovad nende esindajate töökohad. Sellele lisab hagu uus ülikoolide rahastamise mudel, mis mõõdab kõiki teadusvaldkondi ühe pragmaatilise mõõdupuuga tootva ettevõtluse vaatenurgast.

Inimsuhete rohujuuretasandil sündiv jõuab avalikkuseni läbi vaimse tervise näitajate, paarisuhete kiire lagunemise, kuumade ja külmutatud konfliktide, naiste ja laste kuritarvitamise, halvustamise, solvangute, usaldamatuse, ignoreerimise.

On tulnud kogeda inimsuhete haprust ehk seletamatul kombel kaovad inimesed su elust, vaevumata nimetamast põhjust. Keelde on tekkinud uued mõisted: ärapanemine, kärukeeramine, rajalt maha võtmine, teise eestlase söömine. Meie elu jälginud välismaalased on väljendanud imestust, kuidas me konfliktid on nii lõplikud ja suhete taassõlmimine justkui võimatu. Ilmunud on uut sorti inimene – katkine inimene.

Nii nad siis lähevad – töökohast, kodust, kodukandist, kodumaalt –, et vabaneda kogetud alanduse jälgedest ja õppida jälle naeratama.

Miks nii tehakse?

Olen veendunud, et küllalt paljud meist ei saa aru, mis see on, mida nad teisele teevad. Neid, kes teevad seda pahatahtlikkusest, teadlikult ja naudinguga, pole ilmselt kuigi palju. Suuremale osale on see mugavusharjumus: nii tohib, see ongi normaalne, ja parem ära märka ning ära räägi sellest. Viitab see välja kujunemata moraalsuse suurele levikualale ehk miski on meie kasvatuskultuuris läinud päris valesti.

Meie suhteruum kipub olema pigem hierarhiline kui võrdsusel põhinev. Kes poleks kohanud kaaskodaniku ülbust, mil omaenese suurust tõestatakse enesele teisi madaldades. Ülbe suhtumine toidab üleolekutunnet ja võtab teistelt usu enesesse. Inimeste mitte kuulda võtmine on riigi ülbus oma kodanike vastu. Nii peegeldavad riik ja tema kodanikud teineteist vastastikku.

Kas võib oletada mingit erilist eestlaslikku suhtumist kaaskodanikesse? Vahest ongi olemas mingisugused halvad mustrid meie ühises jagatud tähendusväljas, näiteks kas või uusaja vanasõna, et ükski heategu ei jää karistamata.

Ent me ei peaks oma rahvust mitte põlgama, vaid ikka armastama. Rahvusena ellujäämise huvides tuleks üheskoos otsida ja teadvustada, mis mustrid need on ning kuidas on meie ajalooline ja praegune kontekst loonud ja mõjutanud suhteruumis valitsevaid mentaliteete.

Pidev väline kohustatus olla kellestki parem ja end kupeldada ei soosi ausat pingutust ja õilsaid eesmärgiasetusi, pigem viib näivuse tootmisele.

Vaimne suhteruum, milles leiame ju oma õnne- või õnnetusetunde peamised allikad, pole vägisi kõrgemalt kehtestatud, vaid kollektiivne poolteadvustamatu looming. On siiski teadlikult võimalik vabaneda kaaskodanike enesehinnangut madaldavate ning hinge haavavate suhtumisviiside pidevast taastootmisest. Inimese mõtted, hoiakud, väärtused on ta enese kätes. Tuleb tõsiselt tegelda meil võimust võtnud mentaliteetidega, mis inimesi suunavad ning valitsevad, avades nende päritoluallikad. Neile on võimalik vaadata ausalt otsa, teadvustada ning ravida välja koloniaalajaloo kolded.

Kriitilist vaatlust pälviksid ka laiemad ühiskondlikult kehtestatud ning heauskselt käibele võetud uued ideoloogiad, mille mõju inimsuhetele võib olla mürgine, nagu näiteks konkurents, konkurentsivõimeline, edetabelid, oska ennast müüa jms.

Pidev väline kohustatus olla kellestki parem ja end kupeldada ei soosi ausat pingutust ja õilsaid eesmärgiasetusi, pigem viib näivuse tootmisele. Siit poliitikute armastatud tähendussõna: tuleb mitte olla, vaid ka näida. Näimise kunst näib neil ausast olemisest mitu korda paremini käes olevat niigi.

Ja sellest me ei räägi

Millest võiks vabaneda? Levinud probleeme külmutav viis näib olema mentaliteet: sellest me ei räägi. Võimatuks kujunenud oludest kõnnitakse minema, olgu need töökohad, pere või muud kaaskonnad.

Kui kuskil kõneldaksegi, siis sosinal, eufemismides ja nimedeta. Inimene läheb, nurjatus jääb, võidutseb ja leiab uued ohvrid. Inimene andis alla, aga oleks pidanud ütlema: mina jään! Sest lahenduseta lugudest ja võidutsevast kurjusest saab atmosfäär, asutuse või inimkoosluse süvagrammatika.

Vaikuse müür paisub, otsekui oleks ta kummist – välja ütlemata sõnadest, välja kõnelemata valust, avalikustamata ülekohtust. Elu selle müüri taga jätab järele vaid väga vähesed võimalused olla inimene uhkel ja väärikal viisil.

Vaid harva suudab julgus seljatada hirmu. Sellest tuntakse aristokraati. Pole pääsu, tulebki mõelda end kõrgemasse seisusse ja hakata rääkima, kuidas asjad on. Ning küsida: kas seda me tahamegi? Duelli on võimalik asendada dialoogiga. Vajadusel peaks mõni tundma häbi.

Kindlasti tuleb taas ellu kutsuda andeks palumise kultuur, sest lõputult viljeldud kutse an- deksandmisele ei ole suhteruumi parandanud. Andeks palumine viitab mõistmisele ja alandab pinged.

Teisalt on meil, eestlastel, põhjust end austada, kui tuua välja juhtumid, kus me üldsegi pole sellised, vaid täiesti teistmoodi – abistades, annetades, hoides, päästes, nõrgema eest välja astudes, kaasa tundes. Otsimatagi leiab rahu ja rõõmu oaase ning kokkuhoidvat sõbralikkust, koole ja kogukondi, kus inimsuhetega tegeldakse hellalt ja teadlikult. Laps tuleb ju kooli teiste inimeste pärast, kellega koos olemises vallandub tema päikeselisem pool. Meil on lootust.

Poeet Doris Kareva on hoiatanud: “Seal kus inimese käsi laseb lahti teise käest, ainsa karjatuse viivul maailm veereb alla mäest.”