Seotud inimene: 

Sissejuhatus parteilisse botaanikasse

28/09/2017

Eesti erakondi on püütud siiani grupeerida parem-vasak, liberaalsus-konservatiivsus, rahvuslus-internatsionalism või mingites muudes tavapärastes kahepooluselistes skaalades, mis pole eriti õnnestunud. Ilmneb, et siinses poliitelus nagu terves maailmas toimuvad mingit uut laadi protsessid, mis alles ootavad adekvaatseid tõlgendusi ja analüüse. Järgnev on üks osundus, kuidas meie poliitjõudusid oleks võimalik ilma stampidesse langemata liigitada ja analüüsida.

Meie erakonnad on otsekui sotsiaalse süsteemi taimed, mis on võrsunud siinsel pinnasel. Nagu taimed täidavad oma erinevaid rolle looduse ökosüsteemis, on ka parteide roll ühiskonna, riigi ja valijate jaoks ääretult mitmekesine. Taimed pole teiste elusolendite jaoks üksnes toit, samas saab taimi eristada nende söödavuse alusel, mis pole sama kui toiteväärtus. Mõni taim on väga maitsev, kuid sisaldab vähe mineraale ja muud kasulikku, teine on toitev, kuid vastiku maitsega. Looduse kireva mitmekesisuse kohal kõrguvad osad taimed kui sümbolid inimese ja looduskeskkonna suhete kohta.

Sarnane lugu on ka meie parteidega, kellele kõigile võib omistada kindla esindustaime, mis kirjeldab ja iseloomustab hästi just konkreetset erakonda. Reformierakonna n.ö vapitaim võiks olla banaan, mis meeldib kõikidele. Banaanist kujunes vene aja lõpul staatuse ja muutuste sümbol, sest nõukogude inimeste enamus oli näinud seda maitsvat puuvilja ainult piltidel. Reformierakond lubas, et peagi saavad kõik Eesti inimesed banaanidega maiustada, mitte nagu varem, mil banaani maitset tundsid üksnes kompartei keskkomitee puhveti kliendid.

Reformierakond viis oma lubaduse ellu, mistõttu neil on kindel ja stabiilne valijaskond, kuhu kuuluvad mitte ainult ettevõtlikud ja elus edasijõudnud inimesed. Reformierakond ühendab ühe mütsi alla miljonärid, „rikkad ja ilusad“ ja lisaks need valijad, kes elavad enda arvates nagu miljonärid. Tõepoolest, igaüks võib täna poes käies oma silmaga veenduda, et banaanist on saanud igapäevane toidus eestlaste söögilaual. Ja me kõik võime ennast seetõttu tunda võitjatena.

Keskerakonna sümboliks on redis, mille söödav juur teatavasti on pealt punane, kuid seest valge. See partei on kogu oma eksistentsi kestel võidelnud meie „vaeste ja viletsate“ eest, väites end esindavat „teist Eestit“. Sisemus ja välimus on olnud pidevalt suures vastuolus. Munitsipaalpood, pensionäride rahaline meelespidamine sünnipäevadel, tasuta ühistransport, sotsiaalelamispind ja munitsipaalpank, mis kõik kliendid õnnelikuks peaks tegema, on vaid üks pool valijatele suunatud tegemistest. Nii saadakse kätte hääled ja tagatakse võimul püsimine.

Teine, peidus pool erineb esimesest kui öö päevast. Tuleb välja, et punase kesta varjus on kogu aeg olnud esindatud ärihaide ja selle erakonna juhtfiguuride huvid. Aja jooksul on selle erakonna seesmine olemus tulnud enam esile, mis avaldub kaines äriloogikas ja muuhulgas lähedastes sidemetes mõne siinse, lausa rahvusvahelise mastaabiga ärimehega. Keskerakonna praegune kahestumine tähendab sisuliselt püüdu korrata uue rediserakonna teket, sest Savisaare ja ärimeeste valimisliidu põhiline etteheide praegusele juhtkonnale on oma põhielektoraadi unustamine. Nagu ka teise poole ponnistus teha Keskerakonnast tõeliselt „valge erakond“, mis oleks piisavalt parketikõlbulik valitsusse kuulumiseks ja säilitaks samas seniste valijate hääled. Kummagi leeri püüd esindada tõeliselt neid, kellest riik justkui vähe hoolib, ei pruugi olla väga siiras.

Isamaa kui erakonna sümboltaim saab olla üksnes kartul, sest just see taim kehastab Eesti inimeste visadust ja elutahet. Kartuli kasvatamine päästis siinse maarahva regulaarsetest näljahädadest, sest lisaks kõrgele toiteväärtusele annab iga kevadel maha pandud kartuli mugul sügiseks suure hulga saaki. Rasketel aegadel piisab ka ühe kartulisilma maasse panekust, et sügisel oleks midagi salve panna.

Isamaa muutumine IRLiks tähistas loobumist varasemast ehedast kartulist, algas kartuli häbenemine ning esiplaanile tulid popid kartulikrõpsud. Need on muidugi maitsvad, kuid suures koguses tervisele kahjulikud nagu igasugune rämpstoit. Pole üldse üllatav, et tänaseks on kunagine isamaaline erakond jõudnud eksistentsiaalsete probleemide juurde. Nende ainuke pääsetee hukkumisest on tuua taaskord au sisse Eesti rahvustaim kartul.

Sotsid on võrreldavad peediga, ehk taimega, mis on nii seest kui väljast ühtlaselt punane. Teatavasti saab peedist teha maitsvaid punaseid suppe  ̶  näiteks borši, mis pole aga paraku siinse köögi suursaavutus. Kuuludes teise kultuuriruumi on neid kosutav tarbida pärast raskeid pidusid, kuid neist ei saa kunagi eestlase igapäevase menüü osa. Katse juurutada siinmail n.ö šampanjasotsialismi näeb välja samuti kunstlik nagu ka mõne muidu kepsaka punadaami flirt eksootiliste riietusesemetega. Võimatu on unustada, et peet jääb lähemal vaatlemisel ikka peediks ja ei muutu kunagi viinamarjaks.

Siinse parteimaastiku üks uustulnuk EKRE on aga hoopis iseäralik, sest meenutab kõige enam nõgest. Nõges teatavasti kasvab meelsasti aiamaa haritava osa äärealadel ja lausa lokkab maabussijaamade ümbruses. Vahetul kokkupuutel nõgesega tekib nahaärritus ja sügelus, sest nõges on loomult kakleja. Osale rahvast meeldib aga nõges ka söögitaimena ning nad naudivad näiteks nõgesesuppi ja leiba, millesse on segatud nõgesetükke. Peab ütlema, et nõgese maitseomadused ja toiteväärtus pole siiski suuremad asjad, mis paneb kindlad piirid selle taime levikule toidutaimena. Korralik aiapidaja tegeleb aga edaspidigi järjepidevalt nõgese leviku piiramisega oma aias.

Roheliste partei Eestis on piltlikult määratletuna ehtne arbuusipartei, mis näeb pealt välja roheline, kuid on seest punane. Arbuus on võõrtaim, nagu paduroheline ilmavaade ei klapi kokku siinse talupoegliku tervemõistusliku arusaamaga inimese ja looduse omavahelisest läbikäimisest. Kõigist roheliste ettevõtmistest paistab välja nende püüd esitada ennast selle kõige suurema tarkuse omajana, mis peab päästma inimkonna iseenese toodetud saasta sisse uppumisest. Mingit vasturääkimist stiilis, et ühiskond on eelkõige kokkulepe erinevate huvidega inimeste vahel, nad ei salli. Sealjuures demonstreerivad ehtsat hoolimatust eraomandist ja muudest läänemaailma tugiväärtustest. Oma ideede nimel on nad valmis ronima lausa ilma püksata puu otsa, nagu juhtus ühe hiljutise intsidendi ajal.

Vabaerakond, mis on sünnijärgse kolme aasta jooksul teinud esmalt läbi kasvu kuni 18 protsendise toetuseni, et seejärel langeda tagasi 4 protsendi tasemele, kujutab endast põnevat parteibotaanilist nähtust. Ilmneb, et selle erakonnaga ei saa seostada ühtki taime, mis võiks kuuluda inimeste igapäevaelu ja toidulaua juurde. Vabaerakonna ilusal ja väga õnnestunud logol olev karikakar on vaid lill ja ei suuda näidata inimeste jaoks seda konkreetset sisu, mida Vabaerakond võiks suuta suuremale hulgale valijatest pakkuda.

Vabaerakond ongi paraku kõikunud kartuli, peedi ja arbuusi vahel, suutmata selgelt välja tuua, milline neist tema arvates on parim ja millise arngusuunale panustaksid valijad toetades just seda erakonda. Niisugune ideoloogiline ebaselgus pole lasknud tekkida püsivalijaskonnal, sest on raske üheaegselt fännata niivõrd erinevaid maitseid. Rääkimata ebaõnnestunud katsetest aretada kolmest välja uus hübriidvorm, mis poleks jõukohane ühelegi parteibotaanikule, -sordiaretajale. Hinc illae lacrimae

Jüri Saare arvamuslugu ilmus 26. septembri Lääne Elus.