Taavi Simson
Pildi autor: Jaanus Ojangu
Seotud inimene: 

Taavi Simson: doktoranditoetust tuleb kahekordistada, väiksem tõus soovitud efekti ei anna

13/11/2017Eesti Päevaleht

Tuleva aasta eelarve eelnõus on aruteluteemaks ka doktoranditoetuse suurendamine. Veel eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses lubas valitsuskoalitsioon praegu 422-eurose doktoranditoetuse kahekordistada. Suve alguseks oli sellest lubadusest järel 660 eurot. Parem oleks, kui valitsus jääks esialgse lubaduse juurde ja tõstaks toetuse 844 euroni.

Ka 844 eurot pole veel ideaal, aga oleks praegusega võrreldes siiski suur samm edasi. Selline tõus annaks lootust, et saavutatakse soovitud efekt.

Doktoranditoetus kehtestati 2004. aastal ja oli siis 6000 Eesti krooni (383 eurot) ehk 80% keskmisest palgast, mida võis pidada igati mõistlikuks sissetulekuks. Paraku tõusid aja möödudes palgad ja suurenes elukallidus, aga doktoranditoetus jäi endiseks. Esimene (ja seni ainus) tõus oli 1. jaanuaril 2015, kui toetus tõsteti 383 eurolt 422 euroni ehk praegusele tasemele. Praegu jääb see summa alla isegi miinimumpalgale ega täida seetõttu sugugi oma eesmärki motiveerida noori spetsialiste doktorantuuri tulema ja ülikoole neid vastu võtma.

Doktoranditoetuse eesmärk on, et doktorant saaks täiskohaga keskenduda õpingutele ja teadustööle. Miinimumpalgast väiksem summa seda kindlasti ei võimalda. Peale selle ei maksa unustada, et paljud doktorandid on juba pereinimesed ja peavad mõtlema ka enda kõrval olevate inimestega seotud kulutustele ega saa endale säästuelu lubada, isegi kui tahaksid.

Kui doktoranditoetus ei võimalda ennast ja peret ülal pidada, jõuab doktorant kiiresti loogilise järelduseni, et tuleb minna tööle. Osa doktorante töötab küll ülikoolis nooremteadurina, kuid kõigile ei pruugi selliseid ametikohti jätkuda. Kui teha doktoriõpingute kõrvalt muud tööd, eriti veel täiskohaga, siis kannatab doktoriõppe kvaliteet ja õpingud jäävad venima või katkevad sootuks. Sellest kaotavad nii tudeng ise, ülikool kui ka riik. Seda, et doktoriõppe efektiivsus tekitab muret, kinnitab ka statistika: ei nominaalajaga lõpetajate ega ka üldse lõpetajate protsent ei ole nii suur, kui olema peaks.

Ma ei väida, et palju suurem doktoranditoetus oleks imerelv, mis lahendaks lõpetamise efektiivsuse probleemid, kuid see oleks suur samm parema olukorra poole. Tarvis on astuda teisigi samme, kuid doktoranditoetuse tõstmine tasemele, kus ta peaks olema, annaks kindlasti nii noortele teadlastele kui ka ülikoolidele inspireeriva signaali.

Milline see õige tase oleks? Kui lähtuda sellest, et kehtestamise ajal oli toetus 80% keskmisest palgast, siis 80% 2017. aasta teise kvartali keskmisest palgast (1242 eurot) on 1000 eurot. Realistina lepin sellega, et niisuguse summani korraga jõuda ei saa. Küll aga usun, et on võimalik teha pikem hüpe kui ainult 660 euroni.