Seotud inimene: 

Tagasivaade Eesti eesistumisele: suurim läbikukkumine oli katse kutsuda idapartnerluse tippkohtumisele diktaator Lukašenkat

12/12/2017Delfi

Me elame turbulentses maailmas, kus tänane päev ei sarnane eilsega ning homne tänasega ning Euroopa Liidu ja laiemalt maailma ees on tuntud vanad aga tundmatud uued väljakutsed.

Meie, Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja peamine eesmärk on hoida EL ühtsena ja arenevana, seades kesksele kohale kodanike heaolu ja julgeolek. See on otseselt Eesti huvides, võttes arvesse meie ajalugu ning geopoliitilist paiknemist. Ja sellest teadmisest lähtuvalt peame ka otsustamisel tegutsema.

Aasta tagasi keskenduti Riigikogu saalis peamiselt BREXITile, pagulaskriisile ning Türgi teemale. Aastaga on küsimused saanud vastused ning ees uued mured ja rõõmud.

Selleks, et tuua EL kodanikele lähemale, on vaja süveneda praktilistesse lahendustesse, mis suurendaksid inimeste elus stabiilsust ning tagaksid nende julgeolekut. Kui tahame muuta EL-i mõistetavamaks, peavad otsused olema inimestega läbi räägitud ja neile vajalikud. Vaja on vältida üle reguleerimist ning otsused mitte ainult ei pea näima vaid ka olema õiglased kõigi inimeste ja ühiskonnagruppide suhtes. EL saab näidata oma tugevust, edumeelsust ja suurendada usku, kui tehtavad otsused ei eelista enam ühtesid riike teistele ning ühtesid inimgruppe teistele.

Ühtsuses peitub jõud, kaheldamatult, kuid ühtsuse nimel peavad kõik tegema nii mõnigi kord sammu tagasi, et koos edasi minna. Peab lõppema vanade ja uute liikmesriikide erinev kohtlemine, selles kohas ei saa kuidagi üle ühtsest põllumajanduspoliitikast, mis on ikka veel nn vanade liikmesriikide huvide poole tugevalt kreenis ning neelab liiga suure ampsu EL-i eelarvest. Äkki on siiski nüüd aeg jõuda võrdsema kohtlemiseni ka selles ajalooliselt nii olulises aluspoliitikas. Või viimasel ajal tõstatunud mure, et erinevatesse liikmesriikidesse jõudnud toiduained on erineva kvaliteediga. Selline ebavõrdsus peab lõppema. Kõiki tuleb kohelda võrdselt - mis ühele ei kõlba, see on teisele väga hea. Kahjuks on Eesti selles teemas jäänud oma seisukohtadega tahaplaanile - ootaks selgemat hoiakut.

Lisaks on vaja lõpetada suurte ja väikeste ning Ida- ja Lääne - Euroopa riikide vastandamine. Vabadus- võrdsus- õigusriik on üks väärtustest, põhimõtetest. Eesti eesisutumise ajal kajastust leidnud teema, mida peetakse ka läbimurdeks, on lähetatud töötajate direktiivi kehtestamine. Siin tahan küll küsida, et kuidas selle võrdsuse põhimõttega siiski on? Kas nn Euroopa ääremaal asuvate väikeriikide huvid on sama moodi kaitstud, kui Lääne - Euroopa suurriikide omad? Ei ole ja see on üks eesistumise pettumusi.

Kõik liikmesriigid on võrdselt olulised ning erihuvisid tuleb mõista ning nendega arvestada, kuid mitte jõuga ennast kehtestada. Meid ei vii edasi jäärapäisus. See vaid murendab ühtsust ja koos tegutsemise tahet. EL peab jääma võrdsete liikmetega liiduks, mis liigub edasi sarnase kiirusega.

Eesistumine tähendab seisukohtade kujundamist kõigi liikmesriikide huve arvesse võttes ja ise sealjuures neutraalseks jäädes. See on vaikimisi kokku lepitud reegel, kuid see ei tähenda, et Eestil eesistujana erinevates valdkondades seisukoht puudub. Oma seisukohti kaitseme ka eesistumise ajal. Kohati aga jääb tunne, nagu oleksime sel poolaastal Eesti riigi huvid tähelepanuta jätnud või need hoopis kaotanud.

Mida on tihti kuulda nii Riigikogu saalis ning ka üldises avalikus arutelus, on EL-i süüdistamine ja üleolev suhtumine Brüsselist tulnud algatustesse. Tihti süüdistame EL-i ebameeldivates otsustes ning oleme võtnud väikese vaikiva ning kannatava riigi hoiaku. Kuid kui korraks aeg maha võtta ja tagasi mõelda, siis miks on mingi otsus selline, mis pole Eesti huvides? Võime iseendalt küsida, kas oleme juba eelnõude ja direktiivide väljatöötamise algul olnud sellesse protsessi kaasatud, kas oleme neid huvigruppidega arutanud, kas oleme otsuste tagamaid selgitanud ja kommunikeerinud ning tutvustanud neid lihtsalt ja arusaadavalt ühiskonnale. Ilmselt tasub siin endale kriitilise pilguga otsa vaadata!

Mõeldes tulevikule, on vajalik ühiskonnas leida see tasakaalupunkt, kui kaugele me soovime integratsiooniga minna näiteks sotsiaalses dimensioonis, EL-i kaitsekoostöös ja rahanduse valdkonnas. Need on teemad, mis on meie ees juba väga varsti ning vajavad vastuseid, mis ei tohi vormitud olla kabinetivaikuses, vaid ikka avatult ning diskuteerides, nii Riigikogu saalis, kui ühiskonnas laiemalt.

Küsimus ei ole enam valikus, kas rohkem Euroopat või vähem Euroopat. Me soovime paremat Euroopat. Ja sellesse saame panuse anda kõik!  Eesti on üks osa Euroopast ja Eesti kuulub Euroopa Liitu.

Kuigi eesistumine pole veel läbi, saab teha juba ka mõningaid järeldusi.

Esmalt on põhjust südamest kiita meie ametnikke ja vabatahtlikke, kes on teinud suurepärast tööd, mis enamasti ei paista silmagi, kuid on hindamatuks abiks poliitikutele nende edulaine jätkumisel. Meie poolt korraldatud sündmused on kõrgetasemelised ning kõik sujub saksa täpsusega. Oleme oma esimese korraldusliku koolitööga hakkama saanud hindele väga hea.

Kui aga vaadata poliitilist panust, siis siin hõisata ei saa. Vaatamata peaminister Ratase 5. detsembril Riigikogus antud ülimalt positiivsele ülevaatele toimunust, on meie tulemused siiski suhteliselt tagasihoidlikud. Ehk vaid välja arvata Eesti kuvand ja nägu, mis  on kannustatud e-riigi edust ja digituru toimimisest. Me oleme olnud tagasihoidlikud, isegi pelglikud ja vältinud teravate teemade tõstatamist, oleme edasi liikunud ääri-veeri ja tükati. Olgu tegemist siis rändetemaatika, kliima- ja keskkonnaküsimustega, seal hulgas metsanduse küsimused, tööstuse arendamine ning konkurentsivõime ja kaubandussuhete tugevdamine.

Kindlasti oleksime oodanud Eestilt nii mõneski olukorras, millega eesistujana silmitsi seisime, tugevamat pidamist ja julgust kaitsta meie väärtusi.

Esimene näide on seotud Katalooniaga. Selle asemel, et kritiseerida Hispaania võimude politseivägivalda referendumi ajal, tegi Eesti 1. oktoobril ootamatult pugejaliku avalduse, mis ei haakunud mitte kuidagi probleemiga. Eesti valitsuse Kataloonia küsimuse käsitlus oli nõrk ja ka meie enda kodanike jaoks häiriv. Kataloonia kriisi käpardlik lahendamine nõrgestas Euroopat.

Teine näide on seotud äsjase idapartnerluse tippkohtumisega. Esmalt on küsimus, kas sellistel riikidel nagu Ukraina, Georgia ja Moldova on kunagi lootust saavutada Euroopa Liidu liikmelisus. Korrutati ainult ühte - et idapartnerluse ja liikmelisuse taotlemise vahel puudub seos. Kas tõesti ei jätkunud meil julgust öelda, et isegi kui otsene ja institutsionaalne seos puudub, siis töö, mida tehakse neis riikides (korruptsiooni ohjeldamine, selleks vajalikud reformid jms), võib avada uusi poliitilisi võimalusi tulevikus. Me ei söandanud laua taga kinnitada, et tunneli lõpus on valgus.

Kolmandaks, mis kukkus üsna halvasti välja. Esmakordselt oli tippkohtumisele kutsutud Valgevene diktaator Lukašenka. Sealne kodanikuühiskond pidi Euroopale meenutama, et endiselt on riigis poliitvangid, endiselt on lahenduseta ammu sooritatud poliitmõrvad. Peale Lukašenka kutsumise häbi saime lõpuks ka selle häbi, et ta keeldus tippkohtumisele tulemisest. Andes sellega  märku, et liitlassuhted Venemaaga on tähtsamad.

Lõpetuseks. Eesti vajab Euroopa Liitu. Võttes arvesse meie väiksust ning geograafilist asukohta on EL meile nii julgeoleku garant, kui ka suurim partner. EL vajab meid, kui väikest, eesrindlikku ja tubli liikmesriiki, keda teistele positiivseks eeskujuks seada. Loodan, et me pole seda edu oma viimase aasta siseriiklikult kaheldavate otsustega lõplikult maha mänginud. See, kuidas me suudame EL-is oma huvisid kaitsta ja oma ideedega panustada, on juba meie endi teha.