Seotud inimene: 

Teeb siis töö õndsaks?

12/12/2017

Delfi üllatas möödunud nädalal riigikogulaste aktiivsuse edetabeliga. Selle koostamise metoodika oli segane ja puudulik, ent tulemus tõstis esile ühe erakonna.

Edetabeli esikümnes oli viis Vabaerakonna fraktsiooni liiget (1. Andres Herkel, 2. Artur Talvik, 3. Krista Aru, 6. Andres Ammas, 7. Monika Haukanõmm). Allakirjutanule polnud see üllatus. Vabaerakond on riigikogus algusest peale kogu jõust rassinud. Püüdnud olla oma saatusest suurem ehk jõuda kaheksakesi sama palju kui suured, 30 või 27 liikmega fraktsioonid.

Algatanud eelnõusid, koostanud arupärimisi ja kirjalikke küsimusi, osalenud saalis aktiivselt seaduseelnõude arutamisel, küsinud, öelnud välja oma arvamuse. Teinud kõike seda, mis on opositsiooni pärisosa. On tehtud tööd ja nähtud vaeva, ent armastust pole tulnud. Valijate armastust nimelt. Viimaste kuude reiting on allpool valimiskünnist. Vähe lohutab sotsioloog Juhan Kivirähki kommentaar, et Vabaerakonna töö poliitilise kultuuri muutmiseks on väga vajalik, aga seda ei pea valijad esmatähtsaks.

Siin on erakonna jaoks koht, kus peeglisse vaadata ning mõelda, kuidas põhimõtetest, millesse usud, rääkida paremini, lihtsamalt ja selgemalt. Et muuta kogu Eesti poliitilist kultuuri, tuleb alustada iseendast, oleme arvanud. Oleme püüdnud tegudega sõnu kinnitada. Kui me ei pea nn kahel toolil istumist õigeks, siis meie riigikogulased ka ei kandideerinud kohalikel valimistel.

Kui leiame, et kohalikke asju otsustagu kogukondlikud valimisliidud, siis me ka ei läinud erakonnana kohalikele valimistele.  Kas kogu töö riigikogu täiskogu istungitel on tõesti olnud ajaraisk, tühi töö ja vaimunärimine?

Et seda ei pane keegi tähele? Tulnuks ehk sel ajal hoopis teha kõike, et muuta end nähtavamaks ja kuuldavamaks, paremini silma torgata ja meelde jääda? Kas tõesti pälvib tänapäeval aus ja tõsine töökohustuste täitmine pigem õlakehitusi kui heakskiitu?

Riigikogu saalis seaduseelnõudega töötamine on ometi riigikogulase põhiline ülesanne. Valus on omaks võtta seisukohta, et rahvas sellest ei hooli. Miks siis üldse peaks parlament koos käima ja 101 inimest palka saama? Kõike muud peale selle võib ju nagunii teha – inimestega kohtuda, artikleid kirjutada, esineda ja sõna võtta. Selleks kõigeks ei pea olema parlamendi liige. On populaarne arvata, et 101 riigikogu liiget on väikese Eesti kohta liiga palju. Ma ei ole sellega nõus.

Koos riigikogu liikmete arvu vähenemisega jääb parlamenti vähem erakondi ja kaob vajalik arvamuste paljusus. Küll võiks tõsiselt arutada siin-seal kõlanud ettepanekut, et riigikogu ei peaks Toompeal pidevalt koos istuma. Oleks vähem lõputut sisutut seletamist ja iseenda häälekõla imetlemist. Võiks tulla näiteks kord kvartalis nädalaks kokku ja kodus läbitöötatud seaduseelnõusid arutada – muul ajal teeksid saadikud erialast tööd.

On ju nüüdisajal iseseisvaks tööks kõik võimalused, spetsialistidest ametnikega saab pidevalt elektrooniliselt suhelda jne. Ei tuleks siis valijate ees häbeneda ka riigikogu ebaloomulikult pikka suve- ja jõuluvaheaega. Mõned rahvaesindajad küll räägivad palju riigikogu rollist ja tähtsusest, kuid ise oma käitumisega seda rolli ei väärtusta.

Toompea loss muudab inimese käitumist. Veendusin selles juba taasiseseisvumisajal ülemnõukogus töötades. Kergesti kujuneb kõigeteadmise, ilmeksimatuse sündroom. Aga võib-olla on õigus neil, kes kinnitavad, et mitte Toompea loss ei muuda inimest, vaid inimene muudab selles iseennast, annab endast tükikesi ära. Kui inimene annab ära tükikesi enda põhiolemusest, loobub talle olulistest väärtustest, täidab miski muu temas nendest jäänud tühimiku.

Võib-olla sellepärast kaob riigikogu töös kiiresti positiivne uudishimu, elevus ja vaimumõõkade särav vehklemine, asendudes rutiiniga, tühjusega istungisaalis. Opositsioonis olla on ängistav, sest harva näed oma töö konkreetset tulemust. Koalitsioonierakonnad hääletavad suurema osa meie ettepanekutest ja mõtetest maha, süüvimata nende sisusse.

Positiivsetest emotsioonidest on kogu aeg puudus, aga inimene tahab näha oma parima oskuse ja tahtmisega tehtud tööl tulemust ja selle üle rõõmustada või kurvastada. Minu pinginaaber riigikogus ja selle riigikogu koosseisu kahtlemata töökaim liige Krista Aru küsib vahel eneseirooniliselt, kas tema on see kõige suurem tahm, kes arvab, et saadik peab kohal olema, kui päevakava näeb nii ette.

Et äkki on ta asjadest sootuks valesti aru saanud, kui arvab, et on kohustus osaleda arupärimistel ka siis, kui sa ise otseselt ei olegi arupärija, sest hea on olla võimalikult mitmekülgselt informeeritud. Olgu arvamus, et iga tööd väärtustab tema tegija, vanamoodne.

Ega me alla anna: Vabaerakonna fraktsioon töötab täie usinusega edasi, sest igaüks peab tegema nii palju, kui tal on jõudu, ja nii palju, kui materjal välja kannatab.

Tammsaare Põrgupõhja Jürka arutas seda asja naabriga niimoodi: „Teeb siis töö õndsaks?” „Aga mis siis /teeb/?”

 

Arvamuslugu ilmus 12.12.2017 Lääne Elu paberväljaandes.