Seotud inimene: 

Vastuseks Andres Luusile: IRL-i kaasabil on valimisliitudes kandideerijatest tehtud teise sordi inimesed

02/10/2017Delfi

IRL-i kandidaat Tallinna valimistel Andres Luus heidab oma EPL-i artiklis (29.09.17) Vabaerakonnale ette valimisliitude parteistamist ja teeb üleskutse lõpetada erakondade ja valimisliitude vastandamine. See pole muide esimene taoline süüdistus.

Alustuseks tahan kohe ära klaarida, et Vabaerakond ei ole teinud kunagi sellist otsust valimisliitude parteistamiseks, pole olnud sellist kavatsust ega see poleks võimalikki. Vabaerakond tegi üksnes otsuse, et erakond ei osale kohalikel valimistel. Seega ei jäänud ka aktiivsetel erakonna liikmetel kohtadel enam muud üle, kui kandideerida volikogudesse valimisliitude nimekirjades. Seda võimalust kasutabki nüüd 101 vabaerakondlast.

Kahetsusväärselt ei märka IRL-i noorpoliitik ka seda, et just tema koduerakond on olnud üks neist, kes on teinud valimisliitudes kandideerijatest Eestis teise sordi inimesed.

IRL koos Reformierakonna, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatidega keelustas 2002. ja 2005. aastal kodanike valimisliidud. Kodanike passiivse valimisõiguse kaitseks astus tol korral välja üksnes õiguskantsler Allar Jõks, vaidlustades need otsused Riigikohtus, milline institutsioon mõlemal korral vastava seadusemuudatuse ka tühistas.  

Pärast 2003. aasta Riigikogu valimisi võeti Res Publica poolt moodustatud võimukoalitsioonis ette parlamenti jõudnud erakondade nuumamine riigieelarvest maksumaksja vahenditega, mis tänaseks on jõudnud 5,4 mln euroni aastas. Uutele poliitikasse sisenejatele kehtestati aga kõikvõimalikud uued tsensused, künnised ja piirangud. 

Kõik see päädis 2011. aastal sellega, et Riigikogusse valitigi vaid neli eelpool nimetatud erakonda, siit siis ka nende nimetus - kartelliparteid. Saades sellest veelgi innustust, oli neil kavas kehtestada Eestis lausa neli ametlikku maailmavaadet, mõistagi koos riigieelarvest täiendava 900 000 euro eraldamisega. Selle protsessi peatas ärganud kodanikuühiskond.

2016. aastal aga taasseadustati nn kahe tooli seadus, millega anti Riigikogu liikmetele õigus olla samaaegselt kohaliku omavalitsuse volikogu liige. Seda nähtust nimetatakse Eestis rahvapäraselt ka peibutuspartluseks, seda tehakse aga oma parteide toiduahelate kindlustamiseks kohaliku võimu tasandil.

Nii sai näiteks Tallinna volikogu valimistel 2013. aastal mandaadi 34 parti, kes ei osalenud päevagi Tallinna volikogu töös. Selle tagajärjel koosnes ligi pool pealinna volikogust asendusliikmetest ja asendusliikmete asendusliikmetest, kes said vaid naeruväärse hulga isiklikke hääli (kõige vähem neist 13 häält).

Nüüdsetel valimistel kandideerivad ka ametisolevad ministrid, kuigi kehtiv seadus neil volikogu töös osaleda ei võimalda. Riigikogu tasandil on aga vaid Vabaerakonna saadikud teatanud, et nad ei kandideeri kohalikel valimistel.

Tänaseks on jõutud olukorda, kus kartelliparteide tuludest 95% tuleb riigieelarvest ja erakonna liikmemaksugi maksab vaid tühised 5-10% liikmetest, mistõttu on vajutud ka mugavustsooni tagumikuga kodaniku poole. Kartelliparteide arvates piirdub demokraatia Eestis vaid nende endiga, sest erinevalt parteilastest ei vastuta ju „metsikud“ kodanikud millegi eest.  

Lõpetagem valimisliitude diskrimineerimine

Vabaerakond on seega ainus parlamendierakond, kes usub, et poliitilise konkurentsi avamine ja kaasavama ühiskonna loomine toob Eesti poliitilisele süsteemile sarnast kasu, nagu vabaturg majandusele. Me seisame valimisliitude eluõiguse eest.

Soovitame ka IRL-i liikmetel näha puude taga metsa ja kutsume edasisele koostööle valimisliitude diskrimineerimise lõpetamiseks. Alustada tuleks erakondade senise  rahastamismudeli muutmisega. Esiteks tuleks vähendada erakondadele riigieelarvelist toetust vähemalt poole võrra, ehk kuni 2,7 mln euroni aastas. Teiseks tuleb seadustada kohaliku omavalitsuse volikogudesse valitud üksikkandidaatide, valimisliitude ja erakondade nimekirjade riigieelarvest rahastamine sarnastel tingimustel, ja ka kohalike valimistulemuste alusel.

Kui erakonnad on võtnud endale juriidilise isiku (MTÜ) staatuse, mis võimaldab neil vastu võtta riigeelarvelist toetust, eraannetusi ja teha paljusid muid õigustoiminguid, siis valimisliitudele on võimaldatud juriidiliselt üksnes väga õhuke platvorm – seltsinguleping.

Paraku on sellega valimisliidud paljudest õigustoimingutest ära lõigatud, nt ei võimalda see pangas avada arvelduskontotki. Rääkimata sellest, et kui erakondadele tehtud kodanike annetused on tulumaksuvabad, siis valimisliitudele tehtud annetused mitte. Vabaerakond soovib seadustada erakondadele kehtivad õigused ja kohustused seega ka valimisliitudele.

Eestis tohivad parlamenti kandideerida ja valida kodanikud, KOV volikogu aga lisaks kodanikele elanikud. Sellest tulenevalt tuleks ka Riigikogu valimistel võimaldada kandideerida kodanike valimisliitudel, mille on moodustanud kaks või enam erakonda.

Kuna paljudes haldusreformijärgsetes omavalitsustes on moodustatud volikogud 20-st mandaadist suuremad, on tekkimas ebanormaalne olukord, kus kehtiv valimiskünnis 5% on kõrgem, kui ühe täismandaadi saamiseks vajalik häälte arv. Vabaerakond on seega seisukohal, et kohalikel valimistel tuleb alandada valimiskünnist vähemalt 3%-ni, või see pigem üldse kaotada.

Avalik vastuseis ülisuurtele välireklaamidele viis Eestis selleni, et välireklaam keelustati kuu jooksul enne valimisi. Tulemuseks oli kogu poliitilise reklaami kolimine teistesse meediakanalitesse. See aga teenib jällegi riigieelarvest toetust saavate parlamendierakondade huve ja loob ebavõrdse konkurentsieelise väiksemate ja esinduskogudes esindamata erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide ees.

Vabaerakond on seisukohal, et Eestis tuleb defineerida poliitilise valimisreklaami mõiste. Seadustame poliitilise välireklaami kogu valimiskampaania ulatuses, seame piirangud välireklaami mahule, piirame poliitilise valimisreklaami kulutusi ning keelustame kohalikel omavalitsustel mainekujunduse kampaaniate tegemise kolme kuu jooksul enne valimisi.

Üks probleem, mida meil veel eriti ei tunta ja laiemalt ka ei teadvustata, on valimisringkondadega mängimine otsustajate jaoks parema valimistulemuse saavutamiseks. Vasturohuna sellele tuleks taastada kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses norm, mis sätestaks ühe valimisringkonna mandaatide kõrgeimaks lubatavaks ülempiiriks 15 ja alampiiriks 8 mandaati. Suuremates omavalitsustes tuleks sega moodustada kaks või rohkem valimisringkonda. Tallinna erisusena tuleks sealse halduskogude moodustamise aluseid muuta selliselt, et halduskogu koosseisu kohad jaotataks propotsionaalselt ringkonna valimistulemustele ja lihtkvoodi alusel.

Peibutuspartluse probleemi lahendamiseks tuleks meie arvates aga seadustada KOV volikogu, Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel ühtne reegel, kus iga järgmine mandaat tühistaks eelmise.

Valimisliitude osalemine kohalikel valimistel on ka tõhusaim kontrolli- ja ennetamise vahend võitlemaks kohaliku poliitilise korruptsiooniga – avalike ametikohtade sundparteistamisega, poliitiliste määramistega munitsipaalettevõtetes ja -asutustes, avalike vahendite kuritarvitamisega erakondlikes huvides jms. Erinevad nimekirjad täidavad siin üksteise suhtes demokraatia vahikoerte rolli.  

Kodanike valimisliidud võimaldavad tuua kohaliku elukorraldamise ja juhtimise juurde palju neid kodanike, kes ei soovi ennast seostada ühegi partei juhtimisahelaga. Seetõttu on Vabaerakond ka ainus erakond, kes kohalikel valimistel on asetanud kohalikud ja kogukondlikud huvid kõrgemale oma erakonna omadest.  IRL-i liikmed teevad seda aga üksnes siis, kui erakond häbeneb oma positsiooni piirkonnas.

Vabaerakonna Demokraatiapaketiga saab tutvuge põhjalikumalt siin.

 

Arvamuslugu ilmus Delfi portaalis 30. septembri.