Andres Herkel: tahame lihtsat riiki ja rohkem vabadust

Arvamus16.08.2018

Vabaerakonna esimees Andres Herkel toob välja erakonna selged sõnumid eelseisvaks valimiskampaaniaks.

Vabaerakonna tulek nelja aasta eest areenile täitis poliitilise vaakumi. Selle vaakumi põhjuseid oli mitu: poliitiline stagnatsioon, skandaalid erakondade rahastamisega, võimu üleolev suhtumine rahvakogu ettepanekutesse. Meie tulek ei lase olukorral, kus Riigikokku mahub vaid neli suurt erakonda, enam lähiajal korduda.

Vabaerakond on taotluslikult süsteemiväline mitmes mõttes. Korruptsioon, erakondade rahastamise kriitika ja demokraatia toimimine reeglina peavooluerakondi ei huvita. Pigem püüavad suured erakonnad vaheldumisi antud teemasid tappa ja mistõttu nende tõstatamine on seda enam Vabaerakonna töö. Oleme süsteemivälised ka oma suhtumisega parteipiletisse ehk meile on arusaamatud kõik need nõuded, mis hoiavad erakonda riigistatud registris ega luba vabamaid organiseerumisvorme kodanike valimisliiduna, erakondade ühendliiduna jms. Nüüd on ka suured erakonnad hakanud meie eeskujul sallima erakonda mittekuuluvate kandidaatide esitamist.

Peavooluerakonnad on järjest enam lubadusekesksed ja järjest vähem ideoloogiakesksed, mis muudab senise erakonnamudeli veel enam küsitavaks. Seetõttu ideoloogia lihtsustub ja muutub populistlikumaks – näiteks nii lihtsat konservatismi, nagu EKRE seda esitab, ei osanud me mõne aasta eest ettegi kujutada. Ideoloogiaid asendab üha enam tasuta asjade lubamine, seda ka parempoolsete erakondade poolt.

Vabaerakond kindlasti ei luba, et me ei luba midagi – see oleks liiga punk. Küll aga on meil süsteemivälise „Aru pähe!“ erakonnana selge arusaam sellest, et igal lubadusel peab olema kate ja lubamise asemel tuleb alustada säästmisest. Säästa saab erakondadele riigieelarest antavat raha, aga probleemi suur olemus on seotud avaliku sektori kui tervikuga märksa laiemalt. Meid paelub lihtne riik ja kodaniku vabadus.

Juba aastaid korratakse, et avaliku sektori hõive peab vähenema sedamööda, kuidas väheneb tööealine elanikkond. Aga tulemust pole, ikka räägime müstilisest riigireformist. Tegelikult vajab eraldi kärbet ja bürokraatiatõrjekava iga ministeerium, iga haldusala eraldi. Pole olemas suurt, kõikehõlmavat riigireformi, on hulk tegemata üksikotsuseid. Meie soov kärpida erakondade raha, ministreid ühes nõunikega ja Riigikogu liikmete kuluhüvitisi annab kokku pisku (kui ligi 4 miljonit eurot aastas on pisku!), kuid määrav on eeskuju. Suur pilt peab kõnelema avaliku sektori kulukärpest vähemalt 100 miljoni euro võrra ning lubadusest vähendada-kiirendada bürokraatiaprotseduure vähemalt neljandiku võrra.

Erinevad riigi teenused on sidumata, andmete ristkasutus puudub ja e-riigi võimalused on avamata. Inimestele on oluline mugav suhtlus riigiga, samuti paindlikud töösuhted, mis muuhulgas loovad peredele ka paremad tingimused laste mitmekülgseks kasvatamiseks.

Lihtsam riik ja suurem vabadus tähendab võimet saada ise hakkama, ettevõtlusvabadust, madalaid makse, et riik on väle, tõhus ja paindlik. Aga samuti vajame, et Eesti on hooliv, meil ei jäeta mahajääjaid maha ning ühiskond vastutab solidaarselt nii noorte kui vanade toimetuleku eest. Me ei saa lubada olukorda, kus haiglate kontodel on 100 miljonit eurot, kuid seda ei kasutata ravijärjekordade lühendamiseks.

Säästlikkuse ja tasakaalu märksõnad seovad vabaduse vastutusega. See seob meid mõõdukalt, kuid mitte sõjakalt rohelise ellusuhtumisega. Raiemahud ei tohi ületad metsade juurdekasvu ja sellekohane statistika peab olema teaduslikult veenev. Näeme mahetootmises Eesti kui terviku jaoks olulist turunišši ja ekspordivõimalust. Ja tahame, et Eesti lõpuks ometi julgeb võtta meetmeid, mis aitavad kaasa regionaalse tasakaalu saavutamisele, sest meie SKT erinevus regiooniti on lausa neljakordne.

Regionaalset tasakaalu on võimalik saavutada mitmel moel, näiteks maksuerinevustega, mis lähtuvad ettevõtte reaalsest asukohast, mitte selle registreerimise aadressist. Raske on mõista, kui põllumajandustoetusi jagatakse süsteemselt suurtootja kasuks, aga maal toimiv väikeettevõtlus, väiketootmine ja elustiilitalud on järjest kehvemas seisus. Seda tuleb reguleerida põllumajandustoetuste piirmääradega.

Eesti pole paraku Euroopa Liidu tõukefondide taotlemisel ja kasutamisel lähtunud võimalusest saada enam toetusi vähem arenenud piirkondadele, mis meie tähenduses on enam-vähem kõik, mis jääb väljapoole Tallinna regiooni.

Ja lõpuks maksutasakaal. Meil on Euroopa kontekstis enam-vähem keskmine maksukoormus, aga maksustruktuur on vildak. Tööjõumaksude suur osakaal pärsib arengut. Samuti pole valitsus tegelenud sellega, et suudaksime heade aegade asendumise halvema ajaga sujuvalt üle elada. Maksurahu üleskutse, mis on kostunud nii praeguselt valitsuselt kui Reformierakonnalt, püüab peita viimase aja nähtavaid vigu (aktsiisid, töötavate pensionäride maksustamine). Kuid see ei lapi Eesti maksusüsteemi olemuslikku viga.

Küsisin juba paari nädala eest, millega kavatseb Reformierakond katta 200 miljonit eurot, mis kulub ühtlase 500-eurose maksuvabastuse saavutamiseks. Nad ei vasta ega kavatsegi vastata. Kunagi, kui Vabaerakond pakkus välja, et maksuvabastuse korvamiseks tõstetakse paari protsendi võrra üksikisiku tulumaksu määra, puhkes Reformierakonna poolt suur kisa, et appi, Vabaerakond tahab makse tõsta. Tegelik taotlus oli maksutasakaal, mis jätnuks umbes kolmele neljandikule töötajatest rohkem raha kätte. Kui aga eesmärgiks pole olukorra lahendamine, vaid mis tahes tasakaalulahenduse maha kiskumine, siis on raske vaielda.

Ma ei tea praegu, mis on Vabaerakonna eelolevate valimiste täpne loosung. Aga ma olen päris kindel, et see loosung peab peegeldama eespool kirjeldatud punkte ja olema niisama äge kui „Aru pähe!“ Head nuputamist!

 

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.