Artur Talvik tselluloositehasest: reformierakondliku asjaajamise suurim kannataja on orava

Uudised26.03.2018

Tants tselluloositehase ümber on emotsioonid käima tõmmanud ka kõige tuimemal kodanlasel. Vabaerakonna seisukoht on üks ja kindel – ei ole mõtet planeerida mingit megatehast enne, kui on selge, kust tuleb selle tehase toodanguks vajalik ressurss ja kas seda on nii palju, et seda jätkuks ka meie lastele. Antud juhul on ressursiks metsast saadav puit. Aga Eestis ei ole praegu ühtset seisukohta, kui suur võib olla raiemaht ja missugune tegelik juurdekasv. Kui nendes küsimustes on kokkulepe saavutatud, alles siis saame vaadata, kui suuri tehaseid ehitada lubame.

Seniks aga kutsume kõiki ühinema meie metsarahu manifestiga, millele saab allkirju anda petitsioon.ee ja rahvaalgatus.ee veebikeskkondades. Tasakaalukat metsapoliitikat otsisime ka Vabaerakonna korraldatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul riigikogus eelmise aasta mais.

Hoolimata sellest, kas see megatehas tuleb või ei tule, on sellega seonduv tramburai kergitanud pinnale taas ühe aina tõsisemaks muutuva probleemi. Ingliskeelse lühendiga tähistatakse seda probleemi NIMBY nime all. See on lühend väljendi “not in my backyard” esitähtedest, mis eesti keelde tõlgituna tähendab “mitte minu tagahoovi”.

Seda väljendit kasutatakse iseloomustamaks inimeste vastuseisu igasugustele suurtele objektidele, mida planeeritakse nende kodu lähistele. Meil Eestis on NIMBY-t esinenud näiteks Rail Baltic, tuuleparkide, kõrgepingeliinide ja paljude teiste suurobjektide planeerimisel. Kohalike kogukondade ja omavalitsuste vastuseis plaanitavatele riikliku mastaabiga ettevõtetele muutus juba nii jõuliseks, et Reformierakonna juhitud valitsused tegid uue planeerimisseaduse, kuhu viidi sisse eriplaneeringu mõiste.

See on planeering, mis annab planeerijale, st keskvalitsusele õiguse sõita üle ka kohaliku omavalitsuse arvamusest, rääkimata kogukondadest. Est-Fori jurstid leidsid kavala tee selle seadusepunkti tõlgendamiseks nii, et ka tselluloositehas saaks eriplaneeringut kasutada. Siinkohal võiks öelda, et omad vitsad peksavad. Reformierakonna eestvedamisel valminud seaduse esimene kannataja on reformierakondliku juhtimisega Tartu linn.

Ent NIMBY-t saab vajadusel kasutada ka konkurent. Lähiajaloost meenub Kunstiakadeemia lugu, kus üks linnakodanik suutis akadeemia suured plaanid uppi keerata nii, et EKA-l ei jäänud muud üle, kui neile kuuluv magus krunt maha müüa.

Ka Est-Fori loo puhul on ilmselge, et NIMBY on seotud tegelikult ressursiga ehk võitlus ei käi niivõrd selle üle, kuhu tehas tuleb, vaid kas selline tehas üldse ehitatakse. Tekitaks see ju meeletu raiesurve ja loomulikult ressursi vähenedes tõstaks ka erinevate puiduliikide hinda.

Eelnevalt nimetatud näidete valguses tahaksin pakkuda lahendusi süvenevale NIMBY-le. Nendes ettepanekutes ei ole maailma mõttes midagi uut, Eestis neid lihtsalt veel ei kasutata. Nimelt on tõestatud, et plaanitava ettevõtte ja kohaliku kogukonna suhted hakkavad muutuma siis, kui ettevõttest saadav kasu jagatakse talumise eest osaliselt kogukonnaga, kes peab taluma ettevõtte müra, haisu, visuaalset reostust jne.

Tegemist ei ole seega mingi uue maksuga, vaid kohalik kogukond ja omavalitsus lepivad arendajaga kokku ettevõtte aktsiate ostmise korra, kus kohalikul inimesel oleks võimalik nö taluvuskoefitsendi eest omandada planeeritava ettevõtja aktsiaid. Palju on räägitud sellest, et umbes kuus miljardit eurot seisab Eesti inimeste pangaarvetel.

Rahvaaktsia, mille eriti soodsatel tingimustel saaksid omandada esmased talujad, tõmbaks ka selle seisva raha käima. Ühtlasi oleks see palju nutikam viis endale pensionisammast ehitada, kui seda teise ja kolmandasse sambasse suunata. Kui rääkisin sellest mõttest Est-Fori esindajale, siis tema ütles, et rahvaaktsia mõte on läbi käinud, aga praegune seadusandlus juskui välistavat sellise võimaluse. Alatoonis võis tajuda suhtumist: „Ah, palju lihtsam on asi kiiresti kellelegi suurele maha müüa, kui nende väikeaktsionäridega jännata..“

Just väikeaktsionäride õiguste nõrk kaitse praeguses seadusandluses on tegelikult peamiseks probleemiks, miks ei ole selline rahvaaktsia väga populaarne. Väga ilmekaks näiteks on Telia juhtum, kus ettevõtte müümisel sõideti väikeaktsionäridest üle ja hoolimata kohtuotsustest on juhtum senini lahenduseta.

Tuntud on ka BLRT juhtum, kus väikeaktsionärid on osavalt kasusaamisest kõrvale mängitud. Seega Nimby probleemi lahendamise üheks eelduseks on väikeaktsionäride õiguste kaitse tugevdamine seadusandlikult.

Teiseks. Kaasamine tuleb visata prügikasti ja asendada see läbirääkimistega. Sõna kaasamine on oma algse mõtte kaotanud, kuna seda kasutatakse silmakirjalikult ja üliformaalselt. See peaks asenduma läbirääkimistega. Aga kellega peaks ettevõtja läbi rääkima, kui ta räägib läbi kohaliku kogukonnaga?

Üsna levinud on arvamus, et selleks on kohalik vallavalitsus või volikogu. Olukorras, kus vallad on liidetud väga suurteks, ei saa eeldada, et vallavalitsus või volikogu kaitseks ühe piirkonna huve piisava kirglikkuse ja põhjalikkusega. Seega peaks olema kogukonnal, kes on ehitise esmased talujad, oma mandaadiga kogu, kes esindaks seda piirkonda.

Haldusreformi käigus pakkus Vabaerakond nö kahetasandilise kohaliku omavalitsuse mudelit, kus madalaimaks mandaadiga esinduskoguks oli mõeldud just kogukonnakogu, mis esindaks 300-500 elanikuga piirkonda. Loomulikult ei tõsta selliste kogude olemasolu automaatselt läbirääkimiskultuuri. See on asi, mida peavad õppima kõik meie inimesed.

Seega targalt asju ajades võib NIMBY muutuda IMBY-ks ehk talumise asemel kasuteenimise võimaluseks. Sel juhul oleks levinum uhkustunne, et minu tagahoovis on üks või teine ettevõte, mille kohta võiks rõõmuga rääkida “in my backyard”, minu tagahoovis kosub mu pensionisammas.

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.