Kaul Nurm: Eesti Energia suurtehing on väike samm Eestile, aga suur monopolile

Uudised28.05.2018

Eesti Energia kavandab Vardar Euruselt 77%-lise osaluse ostmist taastuvenergiaettevõttes Nelja Energia. Seni avalikkusega jagatud info vahendusel jääb võimalik tehingusumma 400-600 miljoni euro vahemikku. Tehingu tagajärjel tekiks taastuvenergia sektoris 84,5%-lise turuosaga monopoolne riigiettevõte.

Suurtehingust energiamonopolini

Kuna seda tehingut valmistab ette hästi kinnimakstud advokaatide armee valitsuse ja ministeeriumite patroneerimisel, ei teki kahtlust, et see tehing sobitatakse kooskõlla Euroopa Liidu riigiabi reeglitega ja konkurentsiameti lubadega printsiibil eesmärk pühendab abinõu. Laskumata selle tehingu üksikasjadesse, sealhulgas osaluse soetusmaksumusse, võib taoline tehing riigimonopolile kasulikuks kujuneda.

Kui analüüsida seda tehingut kitsalt Eesti Energia kui äriühingu huvides, vastab see samuti monopoolse ettevõtte kasvutaotlustele, andes juurde uut turuosa ja turupositsiooni, käibekasvu ja kasumit ja võimalust tooteportfelli mitmekesistada. Arvestades, et valitsusel on kavas Eesti Energia taastuvenergiaettevõte Enefit Green vähemusosalus börsile viia, saab kindlasti ka börsikaup olema kobedam, kui need tootmisüksused eelnevalt ühendada.

Kitsalt võetuna täidab see tehing kindlasti ka riigilt Eesti Energiale pandud ülesannet tagada elanikkonna energiaga varustuskindlus. Eesti riigil on Euroopa Liidu ees kohustused tõsta taastuvenergia osakaal aastaks 2030 vähemalt 27 protsendini kogutarbimisest, tõsta energiatõhustust 30 protsendini ja vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid samaks ajaks 40 protsendi võrra. Ei ole seega kahtlustki, et seda tehingut lükkavad tagant sh reserveeritud õigused taastuvenergiatoetusele.

Tehingut on vaja peale kõige muu rahastada. Eesti Energia on aga ligi ühe miljardi eurose võlakoorma ja kesise krediidireitinguga maksumaksja poolt suurte kapitalisüstidega ülalpeetav. Hoolimata kõigest sellest on siiski võimalik nõustuda, et kuna Euroopa Liidu liikmesriikide keskpangad trükivad pidevalt raha juurde ja ostavad kokku suuremate ettevõtete võlakirju, on hea, kui ka Eestist tekib rahvusvahelisele turule uusi võlakirju, mis meie majandusse panustaks.

Mis on riigi roll?

Eelpool viidatud põhjustel häbimärgistatakse seega iga kodanik ja poliitik, kes selle tehingu mõistlikkuses julgeb kahelda. Ometi peaksime selle tehingu korral küsima, milline peaks olema siiski riigi roll meie majanduses. Põhiküsimus on selles, miks on vaja riigifirmal omandada suurettevõte, mis toimib iseseisvalt ja edukalt eraturul? Miks on vaja kahandada konkurentsi taastuvenergia tootmises? Või mis oleks sama rahasumma kasutuse mõistlikumad alternatiivid?

Enamikes riikides on õigusruum kohandatud ümber selliselt, et oleks tagatud õiglane konkurents elektriturul. Seda tehakse selleks, et erasektor oleks motiveeritud taastuvenergiat tootma ja turustama. Eesti on paraku valinud vastupidise suuna ja teostab oma riigiettevõtte Eesti Energia kaudu monopolistlikku energiapoliitikat. Piisab, kui meenutada vaid Tootsi tuulepargi juhtumis Eesti Energiale osaks saanud sooduskohtlemist, millega on üritatud eraarendajaid konkurentsist kõrvaldada.

Mind paneb imestama ka asjaolu, miks nii suure tehingu puhul ei käivitu ühiskondlik debatt. Lõuna-Eesti sünnitushaiglate ülalpidamiseks vajaliku 200 000 euro eraldamise üle on peetud avalikku arutelu juba paar kuud, 500 miljonilise tehingu üle aga arutelu peaaegu polegi.

Monopoolne vs hajutatud energiatootmine

Erinevalt Eestist on näiteks Saksamaal valitud hajutatud energiatootmise mudel, kus igaüks võib olla energiatootja. Paari aasta vanuste andmete kohaselt on Saksamaal üle ühe miljoni taastuvenergia tootja, teisisõnu ligemale iga kolmekümnes saksa perekond on energiatootja ja teenib sellelt tegevuselt kasumit ning panustab Saksamaa energipöördesse.

Veelgi enam, sakslased on jõudnud järeldusele, et hajutatud energiapoliitikal on oluline mõju regionaalsele ja kohalikule (maaelu) arengule. Rakendatakse printsiipi, et kohalikust ressursist (tuul, päike, vesi ja biomass) toodetud energia ja sellega kaasnev lisandväärtus peavad jääma eeskätt kohalike elanike kätte.

Kõlab ehk pisut natsionalistlikult, aga sakslased ütlevad, et see on meie tuul ja meie päike ning seetõttu peavad sellest looduslikust ressursist tootma energiat ja kasumit sakslased, mitte rahvusvahelised finantsinvestorid. Selle printsiibi rakendamiseks on Saksamaal riiklike programmidega ellu kutsutud massiliselt energiaühistuid.

Energiaühistute organisaatoriteks on tihti kohalikud omavalitsused. Ühistu liikmeks võib astuda iga kohalik elanik. Kümnetest tuhandetest energiatuulikutest Saksamaal kuulub praegu energiaühistutele erinevatel andmetel 80-90% (2016. aastaks oli Saksamaal püstitatud  üle 28 200 tuuleturbiini koguvõimsusega  50 GW ja aastatoodanguga 80 terawatt – tundi). Sakslaste kaugem eesmärk on energiapöörde käigus asendada keskkonda saastavad ja imporditud kütustest sõltuvad diisel- ja bensiiniautod elektriautodega ning vajalik energia toota selleks kodumaistes energiaühistutes.

Kui vaadata pisutki kaugemale ette, siis näeme, et üleminek valdavalt elektritranspordile on vaid aja küsimus. Tehnoloogia areng toob kaasa nii autode hinna alanemise kui ka ühe laadimisega läbisõidu pikenemise. Elektrit akude täitmiseks võiksid aga toota autoomanikest koosnevad ühistud. Kuna kaasaegsed uue generatsiooni tuulegeneraatorid suudavad toota elektrit kuni 6000-le autole aastas, neist igaüks võiks sõita läbi 15 000 km, piisaks Eestile 100 tuulikust, mis paikneksid hajutatult üle Eesti laiali.

Nende tuulikute omanikud võiksid olla kohalikud elanikud, kes kohaliku võrgu kaudu tulevikus oma autode akusid võiks laadida. Sakslaste arvutused näitavad, et kilomeetri läbimise hind sellisel viisil on kaks korda odavam kui läbida sama maa bensiiniautoga. Et selliseid tuulegeneraatoreid ehitada, tuleks igal ühistu liikmel keskmiselt sisse maksta 1600 eurot.

Kahjuks piiravad praegu mitmed õigusaktid Eestis sellise kontseptsiooni elluviimist, sest energiaturu regulatsioonid kaitsevad riikliku energiamonopoli huve. Sisulisi takistusi selle elluviimiseks ei ole. Makromajanduslikult võidaks Eesti aga märkimisväärselt – me võiks müüa (autode poolt tekitatavast CO2-st) vabanevat saastekvooti rahvusvahelisel turul, mistõttu paraneks oluliselt väliskaubandusbilanss suurusjärgus 300 miljonit eurot aastas. Arvestades asjaoluga, et autokütuste hind saab naftasaaduste kättesaadavuse piiratuse tingimustes üksnes tõusta, on üleminek elektriautodele ka majanduslikult ainuvõimalik lahendus. See juhtub varem või hiljem.

Õiglane konkurents elektriturul

Selmet ehitada riigimonopoli suuremaks, tuleks hoopis hakata seda tükkhaaval murendama. Esimese asjana tuleks neutraalse jaotusvõrgu loomiseks lahutada Eesti Energiast Elektrilevi, et tagada kõikidele müüjatele võrdne ligipääs võrgule ja võrguandmetele. See samm oleks üldse eelduseks, et võimaldada eratootjate sisenemine turule uute ja innovatiivsete ärimudelitega ning ellu kutsuda hajutatud energiatootmise kontseptsioon.

Teiseks tuleks kõrvaldada kõik takistused seadusandlusest, mis raskendavad taastuvenergia tootmist elanike ja väiketootjate poolt. Riiklik investeerimispoliitika antud sektoris tuleks ümber suunata väikeenergiatootjate ja energiaühistute investeeringute esilekutsumiseks.

Energia on sedavõrd oluline teema kogu rahva jaoks, et selle jätmine üksnes riikliku monopoli hooleks on ülimalt lühinägelik. Iga kontsentreeritud tootmine sisaldab endas rohkem riske kui hajutatud tootmine. Hajutatud energiatootmise kasuks räägib seegi, et energiat toodetakse seal, kus seda tarbitakse, seega vähendame oluliselt energia ülekandekulusid ja kadusid.

Eesti Energia ja majandusministeerium on omavahel tänaseks nii põimunud, et aeg ajalt ei saa enam arugi, kumb kumba juhib. Majandusministreeriumi energeetikaosakonna juhtfiguurid on valdavalt Eesti Energia taustaga. Turu toimimise tagamiseks on see tõsine probleem.

Kõik eelnev ei tähenda automaatselt seda, et peaksime homme loobuma põlevkivist toodetavast elektrist, kuid tuleb tunnistada, et majanduslik võimekus olla põlevkivielektriga konkurentsis aina väheneb. See on vaid aja küsimus, kui selles sektoris toimub kollaps. Sestap on mõistlik asju ette näha ja alustada Saksamaa, Hollandi, Taani, Rootsi jt arenenud riikide eeskujul hoogsalt taastuvenergeetikale üleminekuga. Suure tõenäosusega transformeerub põlevkivikasutus ümber kõrgtehnoloogiliseks, ressurssi maksimaalselt väärindavaks keemiatööstuseks, millega eraettevõtted on juba algust teinud.

OECD ja Euroopa Komisjon on oma suunistes pidevalt rõhutanud riigiettevõtlusega seotud probleeme, tuues välja, kuidas riigiettevõtete soodustuskohtlemine lükkab turult välja eraettevõtteid.

Monopolide ja riigiettevõtete negatiivsed mõjud (sh ebaefektiivsuse) maksavad kinni kas tarbijad või maksumaksjad. Riigi poolt natsionaliseeritud Estonian Air läks maksumaksjatele maksma rohkem kui 130 miljonit eurot. Kui Eesti Energia uljad ärid peaksid luhtuma, on maksumaksjate koormus suurusjärgu võrra veelgi suurem.

Vabaerakond keskendub seetõttu avatud ja õiglase konkurentsikeskkonna loomisele energiaturgudel, eraosaluse suurendamisele ja hajutatud taastuvenergia tootmise osakaalu kasvatamisele Eesti energiabilansis. Riigikapitalismi vohamisele tuleb panna piir.

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.