Ela veel kaua ja hästi, Vabaerakond!

Arvamus, Uudised20.09.2019

Vabaerakonna esimees Heiki Lill

20 septembril saab 5 aastat päevast, mil ametlikult formuleerus erakonnana Eesti Vabaerakond (EVA). Selle viie aasta sekka mahub palju. Alates suurtest kordaminekutest kuni masendava kukkumiseni.

Mis siis viimase viie aasta jooksul juhtunud on?

Alguses saadi selline hoog erakonnana sisse, et kaheksa mandaati Riigikogu valimistel polnud probleem. Palju ei jäänud üheksandast mandaadist puudu. Ligi pool aastat peale 2015 aasta riigikogu valimisi oldi oma populaarsuse tipus: nauditi 18-19 protsendist toetust. Seejärel algas vaikne, kuid kindel langus reitingutabelites. Lõppes see lüüasaamisega 2019 aasta Riigikogu valimistel.

Kindlasti ei ole olemas ainult üht põhjust, mis on tinginud populaarsuse kadumise. Ja kurja juure otsimine ei ole ka antud juhul eesmärk. Eks neid on leitud ja ka kõrvaldatud. Kahjuks on äratundmine tulnud tihti liiga hilja ja mõnikord on juurika väljajuurimisega ka hiljaks jäädud.

Samuti on üldine poliitiline olukord muutunud – üks erakond on saanud üleöö „parketikõlbulikuks“ ja kaasanud parketile tantsuks ka teise, mõnede arvates mitte niiväga heade tantsuoskustega partneri. See omakorda on kaasa toonud pidevad varvastele astumised ja vabandused. Tantsijaid on püütud ka lahku plaksutada, kuid edutult.

Ent tagasi Vabaerakonna manu. Miks üldse rohkem kui viis aastat tagasi tuldi? Vastuse sellele annab Vabaerakonna manifest: „Miks me tuleme?“. Esimese punktina on välja toodud, et ei olda rahul Eesti poliitilise kultuuriga, mis on jäänud inimestele kaugeks ega väljenda enam ammugi nende tegelikke ootusi. Kas vahepeal möödunud viis aastat annab äratundmise, et seda probleemi enam ei eksisteeri? Julgen väita, et probleem on nüüd ehk isegi teravam. Äärmiselt ilmestava näitena võib siinkohal tuua teadusleppe, millega lubati enne Riigikogu valimisi tõsta teaduse rahastust 1% SKPst. Lubadust ei hakatutki täitma. Kolm kuud oli sel teemal vaikust ning kohe peale Euroopa Parlamendi valimisi anti avalikult teada, et raha ei ole ja ei tule. Teadus saagu hakkama sama rahastusprotsendiga, kui siiani. Näiteid poliitilise kultuuri allakäigust on veel. Ei ole ju normaalne, et minister annab seadustega paika pandud osapooltele halvustavaid hinnanguid. Või jätab need osapooled üldse arvestamata.

Teise punktina tuuakse samas manifestis ära protest võimu võõrandumise vastu ning soov anda võim meie (rahva) kätesse tagasi. Mina isiklikult paneksin selle punkti samasse ritta järgmisega: sooviga muuta poliitilist korraldust, mis tugineb iganenud parteisüsteemile, ignoreerib inimeste tegelikku arvamust ega kaasa neid Eesti elu edendamisse.

Vaadates Riigikogu statistikat selgub, et Riigikogus vastu võetud seaduseelnõudest ca 20% on Euroopa Liidust adapteeritud. Alles jäänud 80 protsenti jaguneb veel omakorda valituse, Riigikogu koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Vvastu võetud seaduseelnõudest 83% on algatatud valitsuse poolt. Seega on fraktsioonide, riigikogu liikmete ja komisjonide poolt algatatud seaduseelnõude läbiminek ainult 17% juhtudel. Masendav. Kes siis Eestis asju otsustab või algatab? Teades, et selle 17% sisse mahub parimal juhul 1-2% opositsiooni poolt esitatud eelnõusid. Seda seetõttu, et opositsiooni poolt esitatud eelnõud ei läbi tavaliselt hääletusi positiivselt, mistõttu ei ole ka opositsioonierakonnad innukad eelnõusid esitama. Põhjus on lihtne – miks teha tühja tööd? Lisaks on valitsus läinud niikaugele, et kui esitatakse eelnõu Riigikogule petitsioonina, siis leiab Riigikogu juhatus erinevaid viise, kuidas seda petitsiooni mitte menetleda. Küll on nimed raskelt loetavad, küll ei sobi digiallkirjastamise keskkond. Väga hea näide on siinjuures esitatud petitsioon Eesti eurotoetuste mõistes kaheks jagamise kohta. See saaga ei taha ega taha leida normaalset lõppu.

Vabaerakonna manifestis on ära toodud punkt, milles märgitakse: sest me ei saa kõrvalt vaadata, kuidas Eesti maapiirkonnad tühjenevad ja inimesed lahkuvad tööd otsides linnadesse ja võõrsile. Kahjuks tuleb tõdeda, et ka selle punkti juures ei ole toimunud murrangulisi muutusi. EVA poolt välja pakutud Eesti EL toetuste mõistes kaheks jagamine on takerdunud valitsuse (ametnike?) järjest jaburamate põhjenduste taha. Riigil puudub endiselt ühtne regionaalpoliitika. Riiklikke institutsioone muudkui koondatakse ning nende järel sörgivad maapiirkondadest minema ka noored. Hea, kui nad kolivad maakonna või piirkonna tõmbekeskusesse. Halvemal juhul lähevad nad piiri taha ja jäävadki sinna.

Mis oleks lahenduseks? Ka need punktid on tegelikult selles samas manifestis ära toodud: võim tuleb anda OMA valitsustele – küladele, valdadele, maakondadele. Meile kõigile. Ei saa olla ju nii, et keegi kuskil kaugel otsustab, lähtuvalt parteidistsipliinist ja suurtoetaja huvidest, missugust poliitikat hakkab omavalitsus ajama. Minnes mööda kohalike huvidest. Tavadest ja kommetest.

Edendada tuleb väikeettevõtlust. Seda ei tohi takistada erinevate tobedate regulatsioonide ja nõuetega. Väikeettevõtlus tagab piisava paindlikkuse majanduses, samas annab inimestele tööd ning võimaluse areneda suuremaks.

Eelnevat arvesse võttes võib puhtsüdamlikult öelda, et Eesti Vabaerakonda on endiselt tarvis. Sest üha rohkem on poliitikas üksteisele rämedalt ärapanemist ja mõtlematut mutta tampimist. Õnneks on Vabaerakond seda suutnud (suuremal hulgal) vältida ning panustanud debattidesse tasakaalukalt ja faktipõhiselt. Usutavasti niimoodi ka jätkatakse. Eestile on Vabaerakonda veel vaja!

Lisaks, me Vabaerakonnas endiselt hoolime inimestest ja Eestist.

Ps. Aga mis selle maailmavaatega on? See on endiselt paremtsentristlik, nagu ta alati on olnud.

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.