Harly Kirsipuu: Eesti edu tapab palgatöölise mentaliteet

Arvamus13.12.2019

Eestlase suhtumisega tööstusse tuleb midagi ette võtta. Samuti kuidagimoodi selgeks teha, kuskohast tuleb kogu see raha, mida iga viimase kui valimise ajal nii hoogsalt ja entusiastlikult jagama lubatakse hakata. Ilmselt on see väga suures osas mentaliteedi küsimus. Oleme ausad, ega meil ajalooliselt pole seda lõbu väga pikalt olnud, et saab enda riigi majandust ise ehitada. Ikka on olnud kuskil kaugel keegi teine, kes on ette öelnud, mida ja kus tegema hakatakse.

Selle mentaliteedi muutmiseks läheb aega, aga viimasel ajal on selgelt näha olnud, et oodates, millal see klõps ära käib, on hakatud maha magama täiesti olemasolevaid ja töötavaid võimalusi Eesti elu tõsiseltvõetavas suuruses ettevõtluse kaudu parandama asuda.

Viimased paarkümmend aastat on siinmail levinud palgatöölise mentaliteet – käin kuskil kohal, teen mingit asja ja siis mingil ajahetkel tekib pangaarvele raha. Kuskohast see tuleb või kuidas see süsteem täpselt toimib, pole kellegi asi. Arved saab makstud ja järgmisel päevad saab suunduda vanasse kohta vana asja tegema, et siis järgmist ülekannet oodata. Eraettevõtjaid vaadatakse hoolimata mõnekümneaastasest perioodist kapitalistlikus süsteemis ikka natuke kõõrdi pilguga, eriti selliseid, kellel tõeliselt hästi läheb. Ikka veel kasutatakse selliste inimeste kirjeldamiseks otse imestusväärselt tihti väljendeid nagu “kolhoos” ja “kokku varastama”.

Mitte, et meie üleminek turumajandusele nüüd üle mõistuse puhtalt oleks läinud. Kolhooside varadega tõesti siin-seal tehti tegusid, mis kaasaja majanduskultuuris päris seaduskuuleka loomuga ei olnud. Ja paljud inimesed kaotasid töö, kui suurtehased müüdi välismaale ja hakati inimesi koondama. Siit saigi ilmselt probleem alguse. Inimesed lasti uute välismaa omanike poolt lahti. Kõik olid pahased ja seda põhiliselt sellepärast, et keegi ei seletanud, mismoodi üks ettevõte ennast ära elatab. Kui tootele turgu ei ole, siis on vaja kulusid vähendada. Kui tehnika on amortiseerunud, siis tuleb see välja vahetada, mis sageli toob kaas ka selle, et eelneval hulgal töötajaid pole enam lihtsalt tarvis. Kuna nõukogude majanduse üks suuremaid eesmärke oli võimaldada kõigile kodanikele töökoht, siis ei saadud sellest aru, miks uuel ajal enam nii ei ole. Kuna eestlane oli vaene ja tõsiseltvõetavateks investeeringuteks raha ei olnud, müüdi paljud ettevõtted välismaale ja eestlane läks oma mugavustsoooni ära – välismaalased on rikkad, neil on raha, et asju teha, mina lähen senikauaks nende heaks tööle palka ootama. Ettevõtja on külakurnaja, kes võtab kogu raha endale ja laseb kõik inimesed lahti, hullemal juhul müüb firma kellegile teisele muinasjutuliste summade eest maha ka. See, et äkki võiks ise midagi teha, on mõte, mis ei kuulu arutlusele.

Selle tagajärgede näiteid on viimastel aegadel hulgaliselt tulnud. Kõige kuulsam on ilmselt tselluloositehase plaan ja kogu trall, mis selle ümber lahti läks. Tuli grupp kodanikke, kes tahtsid tehast rajada. Oleme ausad, see oleks olnud sisuliselt esimene juhus, kui Eesti omamaine kapital mingi tõsiseltvõetavama tehase siiamaile tööle oleks pannud. Nagu noored kuused kasvasid välja segase päritoluga isikud, kes hakkasid kisa tõstma, iseenesest argumentidega, mis vähemalt alguses tundusid mõistlikud. Elukeskkonna halvenemine, sest tselluloosi tegemine ei ole protsess, mis enda järel just uimastava lillelõhna kaasa tooks. Keskkonnareostuse küsimused. Justkui kogu jutt oleks täiesti aktsepteeritav. Ja mis see kõik teeb Tartu kandi üldise olukorraga, mis oli soovituslikus korras ehituse asukohaks välja hüütud. Tehase algatajad hakkasid viisakalt seletama, et kulla inimesed, praegu on 21. sajand, keskkonnareostus on tänapäeva tehnoloogiate puhul küll kaugelt viimane asi, mille pärast muretseda. Meedia käis kohal Soomes, vaatamas siia planeeritule sarnast tehast. Tselluloosihais pidada olema paar tundi aastas.

Aga metsaraie? Sa püha õudus! Meile jäävad ju ainult põllud, kui siia ka tehas tehakse! Niigi viiakse meilt puitu välismaale väärindamiseks! Hüüti nii ja mõeldi, et see on kompetentne argument, absoluutselt aru saamata põhimttelisest loogikaveast. Tartu piirkonna inimesed köeti ka üles, et mingit tehast mingil juhul sinna ei tuleks. See, et selleks hetkeks olid mitmed omavalitsused (muuhulgas Saarde ja Viru-Nigula vallad) öelnud, et nemad võtaks tehase enda maadele, ei puutunud üldse asjasse. Valitsus hakkas palgatöölistest valijaid kartma ja ütles, et mingit tehast ei tule. Nüüd metsa raiutakse sama hoogsalt edasi, eestlased saavad sealt sente, kogu meie puit viiakse välismaa tehastesse, kus tehnoloogiline tase on tõesti aastakümnete tagune ning keskkonna olukord võistleks kige arhetüüpsema Nõukogude tööstusmaastikuga ja tselluloosiks väärindamise eest panevad kogu suure raha enda tasku hoopis teised inimesed ja hoopis teised valitsused. Eesti isehakanud keskkonnakaitsjad presenteerisid seda nagu eepilist töövõitu ja kõik olid rahul.

Või võtame startupid. Igaüks, kelle mõistus suudab vähemalt kahte terviklikku mõtet moodustada, paistab olevat vähemalt mõelnud oma startupi peale. Ma teen uue Taxify või uue Transferwise’i, sest et põhjused, ja siis saan täiesti iseenesestmõistetavalt miljonäriks. Äriplaanid sellistel moodustistel on sageli nii vildakad, et enamus neist ei suudaks ennast elu sees ise ära majandada, ja ainuke kasumisaamine, mis seal kunagi toimuma hakkaks, oleks firma mahamüümise korral. Samal ajal need ettevõtjad, kes on tõesti hakkama saanud edukate firmadega, kolivad kas välismaale või koondavad kogu oma reaalse tegevuse sinna, sest järsku on igaüks ekspert äriplaanide ja müüdavate toodete üle nalja viskama. See, et kogu selles protsessis ei toimu sellisel juhul mingit väärtuse tootmist Eestile, ei puutu absoluutselt asjasse.

Mentaliteedi muutmine võtab aega. Aga see ei ole miski, mis ise tuleb. Seda peab ise tegema. Teinekord päris valusate vahenditega. Aga nagu annab märku ka kaasaegsete ludiitide puudumine maailma tehastes, on sellest lõpuks ikkagi ka päriselt kasu.

Allikas: Äripäev, 12.12.19 “Harly Kirsipuu: Eesti edu tapab palgatöölise mentaliteet“.

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.