Heli Künnapas: eesti mehed, kus on teie tõrvikud? Kes läheb tänavale meie laste eest?

Arvamus03.07.2018

Nelja lapse ema Heli Künnapas küsib, millal hakatakse võitleme ka selle eest, et lapsel oleks turvaline kasvada ja ta saaks oma võimetele vastavalt areneda?

Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme on öelnud, et fertiilses eas naised saagu töötamise asemel pigem lapsi. Kuulun nende naiste hulka, keda ajab selline väide karjuma. Hetkel oma viiendat last oodates võin kinnitada, et olen väga lasterikkuse poolt. Aga laste sünnitamine võtab aega umbes kümmekond tundi lapse kohta ja kindlasti mitte ei kulu sellele kogu naise fertiilne iga.

Sündide arvu suurendamiseks ei piisa enam sellest, kui suurendada lasteraha või muid otseseid rahalisi toetusi. Loomulikult on tore, kui lastega pere saab raha juurde, aga olen kindel, et see ei pane ühtki naist sünnitama. Samuti ei ole meil võimalik enam toetuse teemadel tohutult kuhugi areneda.

Sündide arv on seotud turvalise elukeskkonnaga. Sellisega, kus lapsevanemad tunnevad, et nad soovivad oma lapsi kasvatada. Turvaline elukeskkond on jällegi mõiste, mis on igaühe jaoks erinev. Seega hea mõiste, millega vehkida, kuid samas on sellega raske midagi konkreetset ära teha.

Aga kui vaataks nüüd õige sündide arvust edasi. Sellest, kuidas naised peaks rohkem sünnitama, oleme aasta(kümne)id rääkinud. Aga kas ja milleks meil on rohkem lapsi vaja? Aeg-ajalt tundub mulle, et meil on neid lapsi juba niigi palju.

Võtame näiteks viimastel päevadel liikunud uudise lastemajadest, mis on loodud seksuaalselt väärkoheldud lastele. Sellistele, kellest enamust on väärkohelnud tema isa või kasuisa.

Millist kisa me kõik tõstsime selle peale, et aastas saab kinnitust üle 100 seksuaalse väärkohtlemise juhtumi, kus oma pereliikmed on ära kasutanud keskmiselt üheksa-aastast last?

Aga mitu kommentaari ja jagamist leiavad uudised, kus mõni moslem kusagil tuhandete kilomeetrite kaugusel vägistab ühte alaealist? Mida ütleb selline suhtumine meie prioriteetide ja eneseväärtustamise kohta?

Meil on aega, jõudu ja soovi märgata ja mässata kaugel toimuva vastu, aga mitte näha seda, mis oma koduõues toimub.

Või mõtleme piinatud või hädas loomade juhtumitele. Iga sedasorti uudis saab alati palju tähelepanu, kisa on taevani. Päästma joostakse ka siis, kui häda polegi midagi. Ma ei ütle, et loomi ei peaks kaitsma. Väidan aga, et millegipärast ei suuda me märgata ega aidata lapsi, kes meie keskel elavad ja on päriselt suures hädas.

Jah, surmahirmus või nälgivat looma on lihtsam märgata, sest tema häda paistab välja. Lapsed, kes on pärit keerulistest oludest on harjunud oma hädasid varjama. Tihtilugu usuvad lapsed, et nad on ise oma olukorras süüdi. Lasteaia kasvataja karistas lapsi tutistamise ja laksu andmisega pikema aja jooksul, aga keegi ei suutnud seda tõestada ega saanud midagi teha. Kui laps mitu aastat hiljem juhtunut tunnistas, siis lisas kiirelt kommentaariks: “Aga ma ise ju käitusin halvasti!” Väärkohtlemisega käib tavaliselt kaasas ka lapse vaimne mõjutamine ja nii on lastega toimuv ka paremini maskeeritud.

Järgmine küsimus on, kas lastega tegelevad inimesed on sellisteks olukordadeks üldse valmis? Kui maakooli direktor kinnitab, et koolis psühholoogi pole, sest kool on väike, aga klassijuhatajad saavad lisatasu, et seda rolli täita, siis julgen arvata, et kõigest lisaraha ei tee klassijuhatajaid pädevaks selliseid olukordi märkama ega lahendama. Koolis ja lasteaias tugiteenuste pakkumine on kallis ja raha pole. Nii et ring on täis ja teema arutamine lõpetatud.

Ühes Foorumi saates märkis Siret Kotka-Repinski, et Eestis puudub rahvastikupoliitika kureeriv asutus. Õige, teeme aga veel mõne ameti juurde! Kas lugupeetud rahvasaadik tõesti arvab, et veel rohkem bürokraate ja ametiautosid suurendaks Eestis sündivust? See, et meil juba ainult sotsiaalministeeriumis on mitu ministrit, kelle alla ometigi võiks rahvaga ja rahvastikuga tegelemine kuuluda, ei oma ju tähtsust, eks.

Nii jätkamegi liinil, kus on hirm reaalsele olukorrale otsa vaadata, sest sel juhul tuleb tunnistada, et me ei oska kõigist olukordadest välja tulla. Lihtsam on mässata kaugustes sigadusi tegevate võõraste pärast ja tegeleda asendustegevustega ehk veel mõne arengukava kirjutamise või uute ametnike palkamisega.

Laste sündimisele see kõik kaasa ei aita, sest sünnitus ei ole lapsest täisväärtusliku inimese kasvatamise olulisim osa. See, et lapsel oleks turvaline kasvada ja ta saaks oma võimetele vastavalt areneda, on hulga olulisem. Millal me selle eest võitlema hakkame?

Eesti mehed, kus on nüüd teie tõrvikud? Kes nüüd läheb tänavatele meie oma laste eest võitlema?


Heli Künnapas on Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna juht

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.