Miks hoiduda külvivolinikest ehk kuidas parandab Vabaerakond majanduskeskkonda?

Arvamus, Valimisprogramm07.02.2019

Soovime seada Eestile uue (vana) majanduspoliitilise eesmärgi – loome maailma kõige vabama majanduskeskkonnaga riigi. Riigid vabade majanduste tipus on meile pikalt tõestanud, et sellisel poliitikal on otsene seos teadusmahuka kõrgtehnoloogilise tootmise ja areneva teenusmajandusega, nagu ka vaesuse vähendamise, tervema elanikkonna, puhtama keskkonna, arenenud kodanikuühiskonna ja demokraatiaga.

USA mõttekoja Heritage Foundationi 2019. aasta maailma majandusvabaduse edetabelis on Eesti kukkunud aastaga 7. kohalt 15. kohale. Meist eespool on Hong Kong, Singapur, Uus-Meremaa, Šveits, Austraalia, Iirimaa, Ühendkuningriik, Kanada, Araabia Ühendemiraadid, Taiwan, Island, USA, Holland ja Taani.

Kanada Fraseri Instituudi poolt avaldatud maailma majandusvabaduse indeksi põhjal on Eesti 2018. aasta andmete alusel 7. kohal. Meid edestavad jällegi Hong Kong, Singapur, Uus-Meremaa, Šveits, Austraalia ja Iirimaa.

Sõltumata seega hindamismetoodikast troonivad maailma majandusvabaduste edetabelites ikka ühed ja samad riigid. Euroopa kõige vabamad majandused on niisiis Šveitsis ja Iirimaal.

Vaba majanduse kaitseks

Eesti eesmärk Uuest Põhjamaast ja viimase kümnendi natsionaliseerimislaine näitavad pigem seda, et Eestis on võetud kurss hoolekanderiigi, mitte majandusvabaduste arendamisele. Sama selgitusega astus sellest erakonnast välja Igor Gräzin.

Kui me soovime aga osaleda ülemaailmses tööjaotuses ja leida selles endale võimetekohase rolli, tuua siia efektiivseid investeeringuid ja hästi tasustatud töökohti ning tagada siinsete ettevõtete kaupadele ja teenustele konkurentsivõimelist ligipääsu välisturgudele, siis selleks mõistlik alternatiiv isegi puudub.

Arvamusliidrid on nimetanud seda juba 90-ndate primitivismiks, kuid siis käsitlesime me majandusvabadusi põhiliselt vabaturu, vabakaubanduse, väheste regulatsioonide ja õhukese riigi tähenduses. Sellist laissez-faire kapitalismi võis võrrelda ka negatiivsete vabadustega, ehk vaba olemisega millestki. Et kui ma ei ole enam ahelates, siis järelikult olen ma vaba.

Tänased kõige vabama majandusega riigid rakendavad samal ajal edukalt nn positiivseid vabadusi, ehk vabadust millekski. Kodanikele ja ettevõtetele luuakse suuremaid õiguseid ja võimalusi midagi ära teha. Näiteks ettevõtja poolt loodud vara või autori intellektuaalomand on kaitstud, on võimaldatud parem ligipääs krediitidele ja garantiidele, haridusele, teadusele ja innovatsioonile vms.

Kus me asume?

Heritage Foundation kasutab riikide võrdlemisel 12 karakteristikut, mis on koondatud nelja kategooriasse. Turgude avatust hinnatakse kaubandusvabaduse (Eesti on siin maailmas 38. kohal), investeerimisvabaduse (8. koht) ja finantsvabaduse kategooriates (19. koht). Regulatiivset keskkonda mõõdetakse ettevõtlusvabaduse (42. koht), tööturu vabaduse (111. koht) ja rahandusliku vabaduse (66. koht) kaudu.

Õigusriigi toimimist jälgitakse omandiõiguste tagamises (21. koht), õiguskaitse efektiivsuses (13. koht) ja valitsusaparaadi suutlikkuses (22. koht). Valitsussektori suurust hinnatakse aga avaliku sektori kulutuste (139. koht), üldise maksukoormuse (79. koht) ja fiskaaltervise (3. koht) alusel.

Valitsussektori kulutused, mis on otseses seoses üldise maksukoormusega, on solidaarsel vastutusprintsiibil riiklikku haridus-, tervishoiu- ja pensionipoliitikat pakkuvates riikides mõistagi kõrgemad. Kuid siingi on Eestil ruumi tõusta loobumata meil lausa inimõigustega samastatud heaoluriigi hüvedest.

Fraseri Instituut hindab riike viies suuremas valdkonnas: valitsussektori suurus (Eesti on siin maailma 113. kohal), õiguslik raamistik ning varaliste õiguste kaitse (19. koht), juurdepääs rahaturule (54. koht), vaba väliskaubandus (11. koht) ning raha-, äri- ja tööturu regulatsioon (20. koht).

Millised on meie probleemid?

Üldistades nüüd nende näitajate alusel meie riigi majanduskeskkonna rahvusvahelist konkurentsivõimet maailmaga võrdluses, eristuvad selgelt need valdkonnad, millega Eesti valitsus peaks järgmisel neljal aastal tegelema.

Esiteks, meie majanduse arengut takistab oluliselt vohav riigikapitalism – ettevõtete ja tervete majandussektorite natsionaliseerimine, üleregulatsioon ja bürokraatia, riiklike ettevõtete sooduskohtlemine ja turumoonutused. Eriti puudutab see energia- ja transpordisektorit.

Meil on elektri hinnaturg küll liberaliseeritud, kuid liberaliseerida tuleb ka elektritoomine. Ka kõrgharidus tuleb uuesti avada erasektorile. Või miks peaks poolt meie metsaressurssi majandama jätkuvalt riik?

Teiseks, me peame tegelema nii oma tööturu avamise kui töösuhete paindlikumaks muutmisega. Vabaerakond on siinjuures seisukohal, et me peaksime olulise struktuurse muudatusena alandama ka üsna radikaalselt tööjõu reaalset maksukoormust. Meie häda on nimelt selles, et erinevalt Šveitsist ei rakenda me üldiste madalate maksumääradega ja laia maksubaasiga makse, kuna meil on ühiskonnas teatud tululiigid ja varaklassid üldse maksustamata.

Miks me ei võiks näiteks Reformierakonna maksuidee asemel – 500-eurone tulumaksuvaba miinimum kõigile – alandada hoopis üldist tulumaksumäära 20%-lt 12%-ni kogu sotsiaalmaksuga maksutatavale palgatulule, jättes tänase tulumaksusüsteemi madalapalgalistele samas kehtima?

Kolmandaks, me peame leidma uusi ja kohendama olemasolevaid finantsturu instrumente, et parandada oluliselt meie ettevõtlusele kapitali kättesaadavust. Eesti on kasutanud muude riikidega võrreldes näiteks oluliselt vähem Euroopa Liidu abiga või riigigarantiidega loodud finantsvõimendusi.

Põhiline probleem on siin ikkagi selles, et kuidas avada seda turgu uuele konkurentsile ja uutele finantsteenuste pakujatele turul? Me võiks näiteks Nord Pooli toimimise võtta eeskujuks ka olulistes teenustesektorites. Miks me ei võiks seega sama teha finants-, kindlustus- ja pensionifondide turul?

Vaba majandus viib ka teadmistepõhisuseni

Eestile on otsitud erinevaid eesmärke, kuidas riik saaks kasu lisaks teiste riikide majandustes loodud tulust. Regionaalse või lausa globaalse finantskeskuse loomise idee kukkus lõplikult kokku 2008. aasta finantskriisiga, mida eriti ilmekalt demonstreerisid islandlased, kes keeldusid Hollandi ja Ühendkuningriigi kodanike ja ettevõtete hoiustegarantiisid kompenseerimast. Meie tänane bränd on hoopis maailma suurim rahapesija roll koos riigi võimetusega sellega efektiivselt toime tulla.

Eesti kui maksuparadiisi idee on välja söönud seda piiravad Euroopa Liidu direktiivid. Nüüd täidab seda eesmärki e-residentsus. Vabaerakond siinjuures toetab Eestis soodsa majanduskeskkonna loomist rahvusvahelisele IKT-sektorile, uusmajandusele ja teenusmajandusele. Seega globaalse varahalduse Eestisse toomine on vaid üks killuke suuremast pildist.

Põhirõhk peaks riigil olema siiski kohapeal uute väärtuste loomisele. Ka teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni avaliku sektori rahastamise tõstmine 1%-ni sisemajanduse kogutoodangust täidab just seda eesmärki.

Vabaerakond hoidub samas kindlasti selle eest, et tarka majandust juhiksid poliitikud või teadlased. Tasub vaid meenutada, mis juhtus näiteks nõukogude põllumajandusega, mida juhtisid parteilastest külvivolinikud? Kuigi ajastu on muutunud, on tulemus alati sama. Ka teadmistepõhist majandust saab lükata tagant ikkagi erainitsiatiiv.

Kaul Nurm,
Vabaerakonna esimees

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.