Kaul Nurm: milles seisneb Talviku ja Herkeli vaheline konflikt?

Arvamus, Uudised02.05.2018

12. mail valib Vabaerakonna üldkogu endale uue esimehe. Reformierakonna juhivalimised tõestasid meile lühikese ajaga, et sisedemokraatia sellele erakonnale ei sobi, see jagas neid üksnes teineteise kõrisid närivateks leerideks. Sotsiaaldemokraate ja Keskerakonda on juhtinud aga inimesed, kellele see erakond peale esimehe kohalt taandumist järsku enam ei sobinudki.

Eelmisel nädalal teataski Artur Talvik, et erakonna ühtsuse huvides ta esimeheks enam ei kandideeri. Tekkinud konflikt Herkeli ja Talviku vahel ei ole kusagile kadunud. See ei ole aga isikuline, vaid on ilmavaateline: üks näeb Vabaerakonda rohkem erakonna, teine poliitilise liikumisena.

Kuhu on kadunud Vabaerakonna toetus?

Vabaerakond sündis siia ilma poliitilise liikumisena, mis osundas oma programmi põhiosas Eesti poliitilise süsteemi kriisile. Poliitika tegemise suletusele viitas juba 2009. aasta europarlamendi valimistel vaba kodanikuna kandideerinud Indrek Tarand, kes pälvis ka 102 000 (ehk 26%) valija mõistmise.

Poliitilise süsteemi hangumise tulemusena jäid 2011. aastal ootamatult Riigikogu ukse taha Rahvaliit ja rohelised ning parlamenti pääses vaid neli erakonda.

Järgnesid Acta, Harta 12, Silvergate ja Rahvakogu. Poliitikas osalemise asemel soovitasid kartellierakonnad kodanikele, et „sööge seemneid ja kandke fooliumimütsi“. Olime teel Poolas ja Ungaris tänaseks juba reaalsuseks saanud suletud ühiskonda ja juhitavasse demokraatiasse.

Riigieelarvelisel rahastamisel peesitamine, ametnike sundparteistamine ja riigipalgal parteilised toiduahelad, kinnised nimekirjad, kompensatsioonimandaadid, peibutuspartlus ja üha uued piirangud uutele poliitikasse sisenejatele – 1000 liikme nõue, kõrged valimiskünnised, erinevad kautsjonid ja tsensused jms, seda loetelu võiks pikalt jätkata. Ühiskonnas astus üha uusi inimeste rühmi välja selleks, et öelda – olemasolev poliitiline süsteem ei rahulda meid.

IRL-i sisedemokraatia arengud viisid koguni selleni, et üldkogule tassiti juba busside viisi äsja liikmeks astunud lihtsameelseid, kellele jagati kätte ka instruktsioonid, kuidas valida. Kogu selle protsessi tulemusena eraldus IRL-ist grupp inimesi, kes asutasid 2011. aasta augustis Vaba Isamaalise Kodaniku. 2014. aasta veebruaris asutati VIK-i liikmete baasil ka Vabaerakond.

Just arusaam demokraatia toimimisest ning avatud ja kaasaegse poliitilise süsteemi kujundamisest on see fundamentaalne veelahe, mis eristab Vabaerakonda IRL-ist. IRL on Eesti suletud poliitilise süsteemi autor, Vabaerakond selle antipood.

Kuhu on siis tänaseks kadunud Vabaerakonna toetus, mis püsis esimesed kaks aastat stabiilselt 9-16% vahel? Küsida tuleb õigupoolest, kuhu on kadunud nende inimeste toetus, kes nõudsid koos meiega Eesti poliitilise süsteemi ja demokraatia kaasajastamist?

2015. aastal õnnestus Vabaerakonnal 8,7% valijate toetusega parlamenti jõuda. Meie 8 mandaati 101-st ei võimalda paraku meil demokraatiat kaasajastada süsteemselt seaduste kaudu. Hoolimata sellest, et oleme koostanud 11 erinevat eelnõud Eesti poliitilise süsteemi muutmiseks, on valijad meis pettunud, kuna tulemust pole.

Teine ühiskondlik liikumine, millele Vabaerakond panustas, on valimisliitude eestkoste 2017. aasta KOV volikogu valimistel. Kuigi Vabaerakonna liikmed kandideerisid valimisliitudes ja valimisliidud said 27%-lise valijatoetuse, ei seostanud valijad seda protsessi enam kuidagi Vabaerakonnaga.

Ma näengi Artur Talviku ja Andres Herkeli valitsemisstiilide taga põhilise konfliktina just seda, et üks käsitleb Vabaerakonda kui poliitilist liikumist, teine kui erakonda. Nende kahe asja sulandamine näeb aga praktikas välja, nagu tule ja vee segamine.

Poliitilised liikumised on seotud ühe kindla protsessiga (teemaga), valijad sunnivad meid Riigikogus võtma seisukohti mistahes elulistes küsimustes. Nii selgus ka üsna kiiresti, et kui inimestel oligi Vabaerakonna poliitilise liikumisega algselt kaasa minnes ühine nägemus demokraatia käsitlusest, siis on see läinud kiiresti üle erimeelsusteks näitekst maksundus-, sotsiaal-, keskkonna – või ka väärtusküsimustes.

Sama lagunemine toimus muide ka roheliste erakonnas. Kui 2007. aastal jõuti parlamenti ühe teema erakonnana – säästva arengu ja keskkonnahoiu teemaga. Parlamenti jõudmine kohustas neid aga seisukohti võtma ka muudes küsimustes (majanduse, riigikaitse, hariduse, kultuuri jne) kui keskkonnakaitse, mis lagundas kiiresti ka nende taha koondunud poliitilise liikumise. Kas me suudame sellest midagi õppida?

Ükski poliitiline liikumine ei ole tänaseks ennast parlamendipoliitikas ja esindusdemokraatias kestlikult tõestanud. Beppe Grillo „Viie Tähe Liikumine“ Itaalias või Emmanuel Macroni „En Marche!“ Prantsusmaal on erakonnastunud, ja teevad hetkel läbi Vabaerakonnaga sarnast maailmavaatelist ja väärtuspõhist settimist.

Kartellierakonnad on juba ammu ühildanud erakondlikud programmid ja poliitiliste liikumiste agenda oma poliittehnoloogiaga – programmis kirjeldatakse erakonna vaateid sadadele erinevatele teemadele (kuid need paraku hajutavad ka valijate hääled), masside hääli tõmmatakse aga jätkuvalt ühe-kahe teemaga: venevastasus, kooseluseadus, pagulasteema, eurovastasus jms. Millise vastuse annab Vabaerakond, seda tuleb valijatel veel mõnevõrra oodata.

Mis on vaba-konservatism?

Vabaerakonna esimees Artur Talvik hõikas esimeheks saades välja, et tema nägemus erakonnast on vaba-konservatism. Veel enne seda tuli erakonna otsus, et positsioneerime ennast tulevikus Euroopa Rahvapartei rüppe. IRL-ist lahkunuid ja Vabaerakonnaga liitunuid nimetati ka Isamaa tiivaks. On selge, et kõik need otsused on tänaseks Vabaerakonnast ka juba välja viinud teiste ideoloogiate esindajad. Pigem küsiks siis, kui kitsas või lai on Vabaerakonna ideoloogia?

Kui me oleks kohe välja öelnud, et Rootsis nimetatakse sellist ideoloogiat ka liberaalseks konservatismiks ja seda sisustavad sealsed moderaadid ühe suurima rahvaerakonnana, ei oleks ehk ka meie käsitlus tekitanud ühiskonnas sedavõrd vastakaid tundeid. Liberaal-konservatiivseteks erakondadeks nimetavad ennast ka Fine Gael Iirimaal, Kokoomus Soomes, Uus Demokraatia Kreekas, Ühtsus Lätis või Kodanike Platvorm Poolas. Neid eristab Euroopa rahvaparteis kristlikest-demokraatidest oluliselt ilmalikum maailmakäsitlus, nagu ka Vabaerakonda IRL-ist. Me ei taotle näiteks kohustuslikus korras piibliõppe sisseviimist koolidesse või kristliku kiriku sekkumist päevapoliitikasse, kuigi meie väärtussüsteem on kristliku õhtumaa oma.

Julgen väita, et Vabaerakonnal on maailmavaatelised eelkäijad Eestiski. Ühelt poolt oleme asunud esindama endiste „mõõdukate“ paremtiiba, mis tekkis kunagi talurahva erakonna ja konservatiivide koondumisel, kuid mida tänased sotsiaaldemokraadid enam kuidagi välja ei kanna. Teiselt poolt jätkame ERSP-Isamaaliidu seda missiooni, mis on olnud seotud rahvuslike huvide, isikuvabaduste, demokraatia, õigusriigi ning vabakaubanduse ja turumajanduse kaitsega.

Vabaerakondlikust liberaalsusest

Mida väljendab siis vaba-konservatismis sõna „vaba“, ehk „liberaalne“? See väljendab ennekõike meie toetust avatud ühiskonnale ning isiku- ja majandusvabadustele.

Francis Fukuyama poolt 1992. aastal avaldatud teose „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ põhitees oli, et liberaalne demokraatia ja vabaturu kapitalism on inimühiskonna evolutsioonilise arengu lõppvorm.

Iseseisvuse taastamise järel mindi ka Eestis 90-te alguses kaasa Henri Bergsoni ja Karl Popperi avatud ühiskonna ideedega, mille järgi inimõigused ja poliitilised vabadused on õiglase, võrdselt kohtleva ja humaanse riigi vundamendiks.

Berliini müüri langemisega võeti kõikides Ida-Euroopa riikides üle nn Washingtoni konsensuse poliitika, mis seisnes riigieelarve tasakaalus, laia maksubaasiga madalates maksumäärades, kaubanduse liberaliseerimises, privatiseerimises, omandiõiguste kaitses jms.

Euroopa Liidu ja Schengeni lepinguga liitumisel saavutas Eesti kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumise maailma kõige jõukamal ja suuremal ühisturul. Sellele on peagi lisandumas (digi)andmete vaba liikumine.

Alates NATO-ga liitumisest osaleme me kõigi nende eelpool nimetatud väärtuste kollektiivkaitses. On tekkinud seega küsimused, kas see ongi ajaloo lõpp? Kas siit on minna veel edasi? Või ainult tagasi?

USA presidendi Donald Trumpi vastus sellele on isolatsionism ja Bretton Woodsi süsteemi põhjalaskmine: immigrantide deporteerimine, vabakaubanduslepingute ülesütlemine, WTO-st möödahiilimine ja keskkonnakaitsest loobumine. See on tagasipööre 20. sajandi algusesse katsega elada teiste riikide, keskkonna ja tulevaste põlvede arvelt.

Pärast Kreeka võlakriisi, pagulasprobleemi ja Brexitit on ka Eestis neid, kes kuulutavad EL-i läbikukkumist. Paljud majanduseksperdid on asunud seisukohtadele, et kui 2008. aastal alanud finantskriis oleks lahendatud teisiti, poleks täna ka Trumpi ja Brexitit. EKRE vastus sellele on autarkiaihalus – eurovastasusega eurotsoonist väljaastumine, piiride seadmisega Schengeni ruumist väljaastumine, surmanuhtluse taastamisega Euroopa inimõiguste konsevntsioonist ja Euroopa Inimõiguste Kohtust väljaastumine, välismaalastele maamüügi piirangutega Euroopa lepingust ja OECD lepingutest väljastaumine jne. See erakond tegeleb valikuliselt kirsside korjamisega, soovitakse küll avatud ühiskonna hüvesid, kuid pahedele reageeritakse meetmetega, mis ka neid hüvesid välistavad.

Vabaerakond nii ei arva ja kaitseb kindlasti avatud ühiskonna ja ühisturu põhimõtteid ka edaspidi – kuid me peame avatud ühiskonda kaitsma tänapäevaste meetoditega ja vabakaubandust muutma õiglasemaks.

Kuna Eesti on valdavalt impordist sõltuv riik, on meie tarbijad madalate hindade näol vabakaubandusest ja globaliseerumisest palju võitnud. Itaalia filosoof Antonio Serra avastas juba 16. sajandi lõpus, et palju jõukamad on need Itaalia linnriigid, mis kauplevad muu maailmaga, kui need, mis on teistele suletud. See tagas ettevõtjatele suuremad turud, suurema spetsialiseerumise ja tööjaotuse, madalamad tootmishinnad ja priskemad kasumid.

Kuid selleks, et jõukaks saada, tuleb ise tootma hakata. Olles suurima ühisturu liige, oleme loonud eeldused lülituda edukalt rahvusvahelisse tööjaotusesse. Riigi rolli näemegi ennekõike pikaajalises rahvuslikus strateegias, mis on suunatud investeeringutesse inimkapitali (haridus, elukestev ümberõpe, tervis jne), oskusteabe loomisse (teadus, R&D, tehnoloogia siirded), infrastruktuuri (transpordiühendused, IKT, elektri varustuskindlus), säästlikku loodusressursi kasutusse (vesi, maa, mets jms) ja sotsiaalsesse heaollu.

Progressiivne lääs on seadustanud oma kodanikele inimõigused, sotsiaalsed tagatised, finantsregulatsioonid, keskkonnanõuded ning toidu ja tervisekaitse standardid, mis kanduvad üle ka meie kaupade ja teenuste hindadesse, mida aga kolmas maailm ei järgi. Seetõttu ongi kolmanda maailma kaubad odavamad. Need asjaolud ei kajastu tänastes kaubanduslepingutes, mistõttu kuritarvitavad keskkonda reostavad riigid ja autoritaarsed režiimid avatud ühiskondade usaldust. Peaksime seega küsima, kui kaua me saame, peame ja tahame vanaviisi jätkata?

Samasooliste kooseluseaduse arutelud Eesti ühiskonnas on näidanud, et IRL, EKRE ja Keskerakond peavad jätkuvalt mõistlikuks samasooliste surumist Prokrustese sängi. Ajalooliselt on see kantud samast mõtteviisist, mis takistas ka naistele valimisõiguse andmist või abortide lubamist. Nad on ajaloo valel poolel. Vabaerakond on väljapakkunud aga kompromissi tupikust väljatulemiseks paarkonna seaduse näol.

On aeg hakata aga palju tõsisemalt tegelema ka sõjapõgenike kriisi põhjustega, mitte tagajärgedega (õnneks neid Eestis veel kuigipalju pole).

Murelikuks teeb ka suundumus, mida on lükatud jõuliste sammudega just liberalismi lipukandja Reformierakonna enda poolt, mille tulemusena on meil aina rohkem riiki ja üha vähem kodanikku. Ühelt poolt hakkab see silma järjest suurema riigi rolli poolest majanduses: üldine maksukoormus pidevalt kasvab ja toimub ulatuslik ettevõtete ja avalike teenuste osutamise natsionaliseerimine. Eesti Raudtee, Estonian Air (täna Nordica), praamiliiklus, raudtee reisijatevedu, „tasuta“ kõrgharidus, nüüd siis ka ühistransport, munitsipaalspaad, konverentsiturism Linnahallis jms. Ka RMK pole oma olemuselt muud kui riigikapitalism metsanduses. Nii ei suudgi erasektor enam kinni püüda palgakasvu avalikus sektoris.

Eraettevõtete konkurentsivõimet vähendatakse aga sellega, et maksukoormus on nihutatud järjest enam tootmise sisenditele, mitte tulemustele. Reformierakonnast eristabki Vabaerakonda kõige rohkem see, et me asendaksime sisendite maksukoormust olulises osas ka varamaksudega.

Tänased koalitsioonierakonnad võistlevad järjest enam maksumaksjate vahenditega valijate ülesostmisel, lubades neile üha uusi „tasuta“ avalike teenuseid. Kui aga kodanikud saavad rohkem avalikke teenuseid, saavad nad järjest vähem palgaraha kätte, mis teeb rahva toetussõltlasteks ja sunnismaisteks. Meie kodanikud ei ole enam vabad.

Teiselt poolt on kodanik tehtud nõrgaks ka riigiga suheldes. Eraomandi võõrandamine käib meil väga kergekäeliselt. Riigi kompensatsioon tehnorajatiste talumiskohustusena eraisiku omandil on üksnes sümboolne. Riigivastutuse seadus on meil tegelikult riigi vastutamatuse seadus. Haldusmenetluses usaldab kohus pimesi riiki. Haldusasutused aga ise kunagi omi vigu ei tunnista ja neid omaalgatuslikult ei heasta, kodanik peab alati õigust nõudma selleks kohtus läbi kolme kohtuastme. Seda loetelu võiks pikalt jätkata.

Avatud ühiskond, liberaalne turumajandus, demokraatlik poliitiline valitsemissüsteem, inimõigused ja isikuvabadused on seega need valdkonnad, kus Vabaerakond saab nimetada oma vaateid selgelt liberaalseteks. Me asume kodanike vabaduste kaitsmise ja uute väärtuste loomise poolel.

Vabaerakondlikust konservatiivsusest

Vabaerakondlik konservatiivsus väljendub ennekõike rahvuslikes huvides sõnastatud keele- ja kodakondsuspoliitikas, julgeoleku- ja kaitsepoliitikas, pereväärtuste tähtsustamises ning säästva arengu mudelis. Konservatiivsus on meie jaoks ennekõike ilmalik alalhoidlikkus.

Kuna minu taust on põllumajandus, siis selles tegevusvaldkonnas nimetatakse seda käsitlust ka organitsismiks – inimene ei asu väljaspool loodust ilma et see teda ei puudutaks. Loodusest ei saa võtta rohkem, kui sinna tagasi antakse. Täna elab ühiskond aga üle oma võimete – me ammendame looduskeskkonda tulevaste põlvkondade arvel.

Seetõttu on ka kliimamuutuse probleemid ja CO2 emissioonide piiramine, bioloogiline mitmekesisuse säilitamine, biodünaamiline põllumajandus, säästev metsandus, taastuvenergia, plastpakendireostuse piiramine, ringmajandus jms Vabaerakonna poliitika keskmes.

Vabaerakond ei kao seega Eesti poliitikast kuhugi. Me oleme sisu erakond. Erimeelsusi erakonnamudeli ja rahvaliikumise vahel on aga võimalik oskuslikult ühendada ning pöörata hetke olukord erakonna kasuks.

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.