Krista Aru: eestlane töötab liiga palju, aga rohke töö ei ole kedagi õnnelikuks teinud

Arvamus, Uudised19.03.2018

Aasta oli 1995. Mina olin esimest aastat tööl Eesti Kirjandusmuuseumis. Kõikidest nendest inimestest, kellega ma tol aastal kohtusin, – ja ma kohtusin peaaegu kõikidega, kes selleks soovi avaldasid -, on mul kõige eredamalt meeles Sonda kooliõpetaja Meinhard Laks. Tal oli väga pikk jutt, aga ma kuulasin kannatlikult, sest meil olid sarnased portfellid.

Pika kohtumise lõpuks võttis ta portfellist paberi. Sellele oli sulepeaga kirjutatud ettepanek kuulutada 14. märts, Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäev, eesti keele päevaks ja riigipühaks. Pikemalt mõtlemata kirjutasin sellele alla, sest tundus, et nii oleks õige ja õiglane. Üleskutse lõplik versioon kandis pealkirja “Üleskutse ülemaalise eesti emakeele ja rahvuskultuuri päeva sisseseadmise toetamiseks”. 1995. aastal kadus see algatus riigikogu kultuurikomisjonis.

Aga Laks oli visa. Ta alustas uut allkirjade kogumist, käis asutusest asutusse ja ühe inimese juurest teise juurde. Ta kogus allkirju ja toetust järjekindlalt ja väsimatult. Ma andsin ettepanekule taas kirjandusmuuseumi toetuse. 1998. aasta lõpus jõudis ettepanek uuesti riigikokku ja järgmise aasta veebruaris võeti vastu seadus, mis sätestas 14. märtsi emakeelepäevaks ja riikliku tähtpäevaks. Soovitust sätestati nn pehmem variant, kuid rõõmu tõi see siiski.

Selle aasta 15. märtsil tegin ma riigikogus ettepaneku muuta emakeelepäeva sätestanud seadust ja kuulutada alates 2019. aastast 14. märts riigipühaks ehk vabaks päevaks. Mitmed mu tuttavad on juba imestades küsinud, mis minuga on juhtunud, kas ma olen riigikogus poliitikuks saanud ja ei taha enam tööd teha?

Olen nimelt terve elu uskunud, et eestlane peabki rohkem tööd tegema kui suured rahvad ning igasugused liigsed pühad meile ei sobi. Olen oma põikpäise usuga vajadusse teha palju tööd põhjustanud inimestele lugematutel kordadel ebamugavustunnet. Ikka siis, kui nad ametlikult lühendatud tööpäeval ruttasidki õigusega paar tundi varem koju ning mina samas nõudlikult küsisin, kuhu nad enda arust lähevad. Nüüd siis riigipüha ja vaba päev?

Meil on oma riik, oma kultuur ja oma keel. Eesti on palju jõudnud ja saavutanud. Eesti keelt kasutades ei mõtle me enam sellele, et vaid 112 aastat tagasi visati Jaan Tõnisson ja Ants Laikmaa Kuressaares söögisaalist välja põhjusel, et nad rääkisid eesti keeles.

Oleme unustamas, et möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel oli rahva ja haritlaskonna ühtne protest see, mis päästis lasteaiad, koolid ja ülikoolidki sundkorras üleminekust vene keelele. Noil kaugetel aegadel väärtustati eesti keelt kui üht kallimat varandust, seda mitte ainult ei hoitud, vaid seda kaitsti. Ma ei taha öelda, et me praegustel aegadel oma keelest ei hooli.

Pigem, tormates võidu sündmustega, pole meil enam aega sellistele, esmapilgul nii enesestmõistetavatele asjadele nagu emakeel, mõelda ega seda väärtustada. Jah, me kaotame ühe tööpäeva, aga eks ole ju tõsi, et Eesti inimene töötabki liiga palju. Eestis on palju vaimse tervise hädasid ning meie inimesed on pidevas taotluses edule ja heaolule lihtsalt ära väsinud.

Me oleme nagu unustanud, et inimene ei ela üksnes leivast. Inimese õnnetundeks on vaja hoopis enam vaimseid väärtusi, neid, mida rahasse ümber ei arvesta. Kuid just see külg on meil pikalt unarusse jäänud. Eks kajastu see armutult ka tabelikohas: ÜRO värskest õnneraportist selgub, et Soome on maailma kõige õnnelikum maa, Eesti on aga saja viiekümned kuue riigi hulgas 63. kohal.

Rohke töö pole loodetud õnne toonud. Järelikult tuleb mõelda teisiti ja küsida, kas pole hoopis olulisem see, et inimesel oleks rohkem aega tunda rõõmu oma lähedastest, oma riigist, oma kultuurist ja oma keelest? Just 14. märts võiks olla päev, mil võib rahulikult lugeda Kristian Jaak Petersoni luuletusi, kuulata oma kodukandi pajatusi, rännata kirjanike ja kirjandusteoste radadel või lihtsalt õppida, lugeda ja mõelda. Riigipühana pole meil ühtegi eesti keele ja kirjanduse päeva, üks võiks siiski olla, rahvas on selle ära teeninud.

See vaba päev oleks kummardus kõigile neile, kes eesti keele heaks ja arenguks on tööd teinud ja vaeva näinud. Lõppude lõpuks pole vähetähtis seegi, et see oleks ühe kümme aastat tagasi manalateele läinud Sonda kooliõpetaja Meinhard Laksi eluunistuse täitumine.

Meie eesti keel on väärtus, mis väärib riiklikku püha. Meil on aeg ja võimalus see teoks teha. See võiks olla XIII Riigikogu, Eesti Vabariigi 100. aastapäeva aegse Riigikogu, tunnustus rahvale, eesti keelele ja kultuurile.

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.