Märt Läänemets: minu viis aastat Vabaerakonnas ehk miks ma ikka veel siin olen. Pihtimuslik mõtisklus Vabaerakonna viiendal aastapäeval

Arvamus18.09.2019

Et kõik ausalt ära rääkida, mis südamel, tuleb alustada päris algusest.

Minu Eesti Vabaerakonda astumise aeg oli erakondade registri andmetel 15. oktoober 2014 ehk siis formaalselt kõige varasem võimalik kuupäev, mil sama aasta 20. septembril asutatud erakond äriregistrisse kanti. Asutajaliige ma tegelikult ei olnud, sest otsus Vabaerakonda astuda tuli alles siis, kui erakond oli juba loodud. Selle asutamise pikas eelloos mul mingit osa ei olnud.

Otsus tuli äkki ja südamest. Olin kogu oma senise elu olnud pigem apoliitiline, kuigi korra, täpsemalt 1993. aastal, kandideerinud Tartus kohalikel valimistel parteituna ERSP nimekirjas. Valituks tookord ei osutunud. ERSP-sse astumist kaalusin küll pikka aega, aga kahjuks see legendaarne erakond lõpetas enne oma tegevuse (1995. aasta lõpus) ja ühines toonase Isamaaga, kui minu otsus küpseks sai. Mitmed minu ERSP-lastest sõbrad ühinemisega kaasa ei läinud ja astusid välja. Siis ei tõmmanud ka mind enam parteilaseks saamise perspektiiv.

Isamaaliit („Isamaa“ jutumärkides, nagu üks mu lõuapoolikust hea tuttav sageli lõõpis), kelle poolt ma küll enamasti valimistel oma hääle andsin, kuid kelle rahvuslikkus ja aatelisus sulasid – vähemalt minu silmis – nagu kevadine lumi, eriti pärast muteerumist IRL-ks. Kunagine rahvuslus jäi R-poole pealt tulnud „poistebändi“ poliittehnoloogiliste mängude varju ja nii see asi alla käima hakkas.

Nõnda tundus mulle igati õige ja kiiduväärne, kui mõned Isamaa vanad olijad ehk „kampsunid“ sellest üha enam „vormilt rahvuslikust, sisult sotsialistlikust“ parteist ühel hetkel ära tulid ja Vaba Isamaalise Kodaniku asutasid. Jälgisin ajakirjanduse vahendusel nende tegemisi, aga mind ennast ka sellesse seltskonda ei tõmmanud. Poliitikat ei pidanud ma endiselt oma alaks ega kutsumuseks.

Kui aga nägin TV uudistest – ilmselt siis 20. septembri õhtul 2014 – Eesti Vabaerakonna asutamiskongressi ja seda, et mu kursavend ja vana sõber Andres Herkel selle esimeheks sai, käis nagu jõnks läbi ja ma ütlesin endale: „Nüüd on aeg! Selle erakonna liikmeks tuleb astuda. Meil on lootust!“ Loomulikult uurisin ikka mõne päeva ka uue erakonna programmi ja muid dokumente, enne kui avalduse kirjutasin. Aga erakonna ametliku registreerimise ajaks olin niisiis juba selle liige.

Ega mul miskit poliitilist ambitsiooni ei olnud. Mõtlesin, et olen lihtliige, maksan liikmemaksu ja sellega toetangi uut erakonda. Aga – inimene mõtleb, jumal juhatab. Riigikogu valimised olid tulemas ja aega ei antud. Ükspäev tuli Andres Herkel Tartusse ja kutsus mind Wernerisse. Kohvid ees, haaras ta ilma igasuguse sissejuhatuseta härjal sarvist. Ta ei küsinud, et kas ma pole ehk mõelnud kandideerimisele või nii kuidagi, vaid põrutas otse: „Noh, kas kandideerid Ida-Virumaal või Jõgeva- ja Tartumaal?“ Sain olukorrast silmapilk aru ja ei hakanud ka keerutama ega mõtlemisaega võtma, vaid vastasingi, et olgu siis Jõgeva- ja Tartumaal – sest Tartumaal Ülenurmes ma ju elan.

Palusin ennast panna piirkonna nimekirjas viimaseks, üldnimekirjas olin kuskil neljandas või viiendas kümnes. Kampaanias osalesin vähe; kõige magusamal ajal olin hoopis mitmenädalasel tööreisil Indo-Hiinas. Viimasel paaril nädalal sai siiski paar-kolm korda telgiga väljas käidud ning õhtuti Ülenurmet mööda konnatud ja oma väikseid reklaamlehti postkastidesse topitud. Arvasin, et kui sada häält täis tuleb, on see juba ime. Aga tuli üle kolmesaja. Jah, teatud mõttes olid 2015. aasta valimised Vabaerakonna valimised. Ei pidanudki suurt midagi tegema, Vabaerakonna nimi ja kuvand tõmbasid kaasa.

Hoolimata „suurest edust“ Riigikogu valimistel, kavatsesin ka edaspidi erakonnas pigem madalat profiili hoida ja hoidsingi, aga kuidagi, endale märkamatult, muutus Vabaerakond ikka rohkem ja rohkem südameasjaks. Hakkasin käima koosolekutel, suvepäevadel, jõulupidudel. Mitmed erakonnakaaslased said headeks tuttavateks. Osalesin jõudumööda kultuuritoimkonnas ja üks hooaeg olin valitud Tartu piirkonna juhatusse. Kui aga mõned head parteigenossed hakkasid peale käima, et ehk võtaksin piirkonna juhtimise enda kätte, tõmbusin kähku tagasi, ikka mõeldes, et poliitika pole minu ala. Teisest küljest, päris kõrvaltvaatajaks jälle ka ei tahtnud jääda ja nii leidsingi paar aastat tagasi ennast Tartu esindajana Vabaerakonna esinduskogus.

Ahjaa, vahepeal olid veel kohalike omavalitsuste valimised. Veerand sajandit hiljem jälle rivis, sedakorda valimisliidu Tartu Heaks nimekirjas. Tore ja missioonitundeline seltskond. Vabaerakonna „fraktsioon“ oli seal päris arvukas, aga me tõesti ei ajanud valimisliidus oma partei asja, vaid olime üsna üksmeelselt koos Roheliste ja parteitutega Tartu asja ajamas. Mõni ilmselt oma emapartei liinis pettunud IRL liige oli ka kambas. Minu panus seisnes peamiselt selles, et kogemata kombel sattusin valimisliidu ristiisaks, kuna minu pakutud nimi Tartu Heaks sai hääletusel (kus ma ise ei osalenudki) suurema osa valimisliidu algatusrühma heakskiidu. Programmi aitasin ka toimetada, aga aktiivsest kampaaniast jäin üsna kõrvale.

Tartu Heaks sai kolme esindajaga volikokku. Vabaerakondlane Kalle Pilt jäi napilt välja. Nüüd on ta küll asendusliikmena Tartu volikogus sees, aga enam pole Vabaerakonnas sees, millest on tuline kahju.

Kahjuks arenesid asjad minust sõltumatult nii, et mida enam Vabaerakond mulle korda hakkas minema, seda hapumaks läks olukord tema kõrgemates ešelonides. Aga see on kõigile teada-tuntud lugu ja sellest ei tahaks siinkohal pikemalt pajatada. Igatahes olid läinud aasta augustiks lood minu jaoks juba nii hullud, et ei julgenud teinekord enam hommikuti lehtegi vaadata ega uudiseid kuulata, et ei tea, mis mädamuna see jälle lendu on lastud või mis ämbriga avalikkuse ees välja tuldud.

Siis millalgi enne Kauksi esinduskogu helistasid mõned lugupeetud parteikaaslased ning keelitasid mind esinduskogul sõna võtma – „olukorrast erakonnas“ – ja eestsesisusesse kandideerima. Nii see siis jälle läks: võtsin sõna – mõned kiitsid ka –, kandideerisin esinduskogusse ja häältelugemise lõpuks osutusin selle esimeheks.

Kerima hakanud juhtimiskriisi Vabaeraerakonnas enam tagasi pöörata ei andnud. „Hea kriis“ lasti raisku minna, nagu öeldakse. Oma paremat äratundmist mööda ei jäänud muud üle, kui andsin ka oma allkirja erakorralise üldkogu kokkukutsumiseks ja kandideerisin juhatusse n-ö rahvakandidaadi Kaul Nurme meeskonnas. Sain valitud ja sest ajast olen siis au poolet Vabaerakonna juhtorganites.

Valimistest pole ka mõtet siinkohal heietada. Kampaania oli nagu ta oli. Kuigi meil oli (ja on) vaieldamatult parim programm, mida enne valimisi ka kuigipalju ka esile tõsteti, ei huvitanud see eriti kedagi ega jõudnud valijani. Valija teadvuses oli kinnistunud mõttemall, et Vabaerakond on see erakond, kus omavahel kisutakse ja kellel pole maailmavaadet. No mis sa sihukesi valid!

Ja ega valitudki. Kuigi ma ise, nagu paljud teisedki, olin täis entusiasmi ja head usku, tabas meid paraku katastroof, mida reitingud tegelikult ette ennustasid. Hakkasin aru saama, et üldvalimiste tulemused määrab eelkõige masside psühholoogia ning punnita sina palju tahad ja jaksad, erakonna kehva maine juures ei loe see mitte midagi. Vaatamata kordades intensiivsemale isikukampaaniale, kui eelmistel valimistel, jäi mulle antud häälte hulk neli korda väiksemaks ja seekord tõesti alla saja.

Pärast valimisi erakonda üldiselt haaranud lama mind huvitaval kombel eriti ei morjendanud. Ei tulnud mõtet, et miks peaksin mina selles luuserite kambas – nagu meid nii sees kui ka väljas on üritatud teinekord paista lasta – edasi susserdama. Vastupidi, tekkis nagu omamoodi trots, et, kurat, kas siis tõesti peab laskma sellel heal asjal, mis on Vabaerakond, lihtsalt ühe vähe metsa läinud valimistulemuse pärast p…. minna! Töö on ju tegemata! Õieti pole saanud alustadagi. Ja see, mis meie „erakonnamaastikul“ ja valitsuskoalitsioonis toimub ei, anna kuigi palju lootust, et praeguste tegijatega Eesti elus midagi paremaks muutuks.

Tuleb tunnistada, et see tõdemus tekitas paraku ka nõutust ja meelehärmi (nüüd juba endiste) erakonnakaaslaste suhtes, kes esimese suurema tagasilöögi järel, mõned juba enne seda, rottidena uppuvalt laeval lahkuma kiirustasid. Eriti nende suhtes, kes erakonna loojate ja vedajatena on hiiglaslikult panustanud. Minu pisku mõistus nende psühholoogiat ei hooma. Kui siin taga pole ego mängud ja oportunism, siis mis see on? Antagu mulle see mõttekäik andeks.

Endale tundus, et praegu paadist välja hüppamine oleks võrdne reetmisega, sestap otsustasin, olgu mis on, jääda ja jätkata. Kandideerisin juhatusse, sain taas valitud… Ja – siin ma olen, sest teisiti ei saa!

Mida lõpetuseks öelda?

Teeme juhatusega tööd oma võimise piires täis usku ja lootust, et Vabaerakonna paremad päevad on alles ees ning tuleb aeg, kus Eesti poliitika saab parteilisest stagnatsioonist välja ja puhuma hakkavad teistsugused tuuled. Vabaerakonna viiendal sünnipäeval valmistab rõõmu see, et erakonnas on päris palju inimesi, kes jagavad seda mõtteviisi ja tahavad edasi minna. Lootuste täitumine sõltub meie kõigi, viimase kui ühe erakonnaliikme panusest. Unistada tuleb suurelt!

Annan endale aru, et hobi korras erakonna pidamine ja poliitika tegemine on vaevarikas ja vähe-edukas. Sihikindlalt samm-sammult tegutsedes on aga võimalik asjade käiku muuta ja suunata. Võimatuid asju ei ole. Kõik on kinni mõtlemises. Teeme oma mõtlemise lahti ja võimatu saab võimalikuks. Nii lihtne see ongi.

Töö tahab teha. Lähme koos edasi. Terve Eesti heaks!

Märt Läänemets

 

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.