Õie-Mari Aasmäe unistab: milline peaks olema ideaalne Riigikogu liige?

Arvamus15.02.2019

Minaolen samasugune valija nagu kõik teised. See, et ma kandideerin valmistel, eitee minust veel poliitikut. Ma ju tean valijate valupunkte, sest olen ise neidkogenud. Sellepärast võtsingi julguse kokku ja otsustasin eelolevatelvalimistel kandideerida.

2013.aasta kohalikud valimised olid minu esimesed valimised, kus ma tundsin valijanavastutuskoormust ning et mind väga otseselt puudutab see, mis toimub kohalikulja riigi tasandil. Olin siis 29-aastane. Varem olin lihtsalt – nagu muemakeeleõpetaja tavatses öelda – “elumere lainetel” ega süvenenud kuigivõrdotsustesse, mis valijal oli vaja teha. Korraliku kodanikuna ma loomulikultkäisin valimas, aga see pigem oli selline põnev ja äge asi, mida ükstäiskasvanu teha sai. Alles aastal 2013 otsustasin põhjalikult süvenedasellesse, kuidas mina tahaksin, et otsuseid tehtaks. Olin juba mitu aastat töölkäinud ja päriseluga kokku puutunud. Teadsin ja tundsin, kuidas ülevalt tulevadotsused mu elu mõjutavad. Süvenesin ka sellesse, kuidas neid otsuseid tehakse.Poliitiku tütrena teadsin tegelikult väga hästi, kuidas suurtes erakondadesasjad käivad. Pean tänama vestlusi isaga, mis aitasid mul mõista, mis mullemeeldib ja mis ei meeldi. Minu hääle sai tookord valimisliit Isamaaline TartuKodanik.

2013.aastal hakkasid suured erakannad hirmutama valijaid, et ärge andke oma häältneile väikestele, nad ei saa nagunii sisse ja teie hääl läheb raisku. Peantunnistama, et ma ei saanud sellest päris täpselt aru. Kuidas raisku? Ma toetanoma häälega inimest, kelle mõtted mulle meeldivad! Sellega ma ju tunnustanteda, innustan teda edasi tegema seda, mida ta teeb – saab ta siis sel korral Riigikokkuvõi volikokku sisse või mitte. Sain suurepäraselt aru, et selle retoorika tagaoli hirm pudrumägedest ja rahapajast ilma jääda. Aga kui poliitik hoolib omariigist ja rahvast, siis talle ju peaks meeldima, et inimesed otsustavad iseoma kodukohas toimuva üle!

2015.aasta Riigikogu valimistel ei teadnud ma, keda valida. Pool aastat varemhakkasid pihta küsitlused, mis näitasid, kes sisse saab ja kes ei saa.Valijatele asuti taas selgitama, et ärge nüüd neid väikesi valige! Et teie häälläheb raisku ja siis saab kõik endale Savisaare juhitud Keskerakond ja siisjuhtuvad hirmsad asjad, kui nad võimule saavad.

Olikeeruline otsustada, kas minna üldse valima või tõesti anda oma hääl kellelgisuurele, et see hirmus Keskerakond võimule ei saaks. Kas minu valima mittemineknäitab erakondadele koha kätte? Või ütleb neile, et mis ma arvan nendelubadustest, mida nad kunagi päris tõsiselt ei võta? Ning seda, et mategelikult ei pea väga lugu neist dändilikest poliitbroileritest?

Mõtlesin,et kui lähen valima ja valin näiteks Reformierakonda, kas aitab see siis kuidagikaasa, et ühiskonnas toimuksid muutused, mis mulle sobivad? Või mida ma üldsesoovin poliitikutelt? Mulle meeldis Vabaerakonna mõtteviis, et Riigikogus onvabad inimesed, inimesed, kes teevad otsuseid oma põhimõtete jasüdametunnistuse järgi, mitte partei juhtnööridest lähtuvalt. Võtsin julgusekokku ja andsin neile oma hääle. Tegelikult juhtus nii, nagu lootsin –Vabaerakond pääseski Riigikokku. Paljud võivad ütelda, et mis kasu sellest oli– nad ju ei olnud koalitsioonis ega muutnud midagi. Kas olete selles ikka päriskindlad? Kas arvate tõesti, et üks inimene ei muuda midagi? Kui te nii arvate,siis proovige magada sääsega samas toas.

Mõniaasta hiljem sai võimule see hirmus Keskerakond, keda me kõik tookord kartsime.Kas miski muutus? Kas Keskerakonna võim erineb kuidagi Reformierakonna omast?Tegelikult ju ei erine. Parteide toiduahelad töötavad edasi, riik kokku eikukkunud, maha ei olemeid veel müüdud ja kõik jätkub suhteliselt samas vaimus.

Agamida meie, valijad, siis tahame? Mille põhjal me siis nüüd otsustama peaksime?Keegi ainuvõimu niikuinii ei saa. Lubadused pole ka tõsiselt võetavad, sestlõpuks läheb ju kõik kompromissidele ehk siis lõpeb selle hirmsakoalitsioonilepinguga, mis alati takistab armsatel parteidel oma valijateleantud lubadusi täita. Ja jumal tänatud, sest suur osa lubadustest ongi ju kirjapandud selleks, et neid mitte kunagi täita.

Millinepeaks Riigikogu liige minu meelest olema?

Matahan, et rahvaasemikud oleksid põhimõttekindlad. Tahan, et nad teeksidotsuseid oma südametunnistusest, mitte parteilisest kuuluvusest lähtuvalt. Tahan,et nad hooliksid meist kõigist ja ka meie riigist. Tahan, et nad ei loeksainult Exceli tabeleid, vaid vaataksid, mis nende ümber toimub. Tahan, et nadteeksid koostööd ja leiaksid kompromisse. Tahan, et nad ei vihkaks neid, kes onteistmoodi, vaid püüaksid mõista ja neist aru saada ning vajadusel appi tõtata.Tahan, et nad näeksid, milline on päriselu väljaspool parteilisi toiduahelaidning mõistaksid, kui palju rahvas pingutab, et neile palka teenida. Tahan, etnad teaksid, et nende ülesanne on seal meid teenida ja meie eest hoolitseda,mitte endale elatist muretseda, et maksta majalaenu ja autoliisingut. Tahan, etnad ei kohtleks meid, valijaid, kui rumalaid lambaid, kes ei näe nendelubaduste retoorikat läbi. Tahan, et nad teaksid, et meie teame, näeme ja saamearu. Tahan, et nad tunnistaksid, et nad teevad ka vigu ja et neil ei ole sageliõigus.

Kuima iseendale häält ei saaks anda, siis annaksin täpselt sellisele inimesele,keda siin kirjeldasin. Isegi kui ta on pisike mutter ja kuskil erakonnanimekirja tagumises otsas. Vahet pole, minu hääl ei lähe ju raisku! Ma ütlentalle oma häält andes, et kuule, mulle meeldib see milline sa oled ja mis sateed. Palun ära loobu, vaid jätka samas vaimus!

Õie-Mari Aasmäe,

Vabaerakonnakandidaat Põhja-Tallinnas, Kristiines ja Haaberstis

Vabauudised.ee

Vabaerakonna uudised ja pressiteated on koondatud portaali vabauudised.ee. Uudised on jaotatud kategooriatesse, kasutusel on otsingufilter ja märksõnade süsteem.