Andres Ammas: Avatud nimekirjade poolt

06/06/2015Põhjarannik

Proportsionaalne valimissüsteem, mis on Eestis kasutusel juba 1992. aastast, on meid üsna hästi teeninud. Kuid selles süsteemis on asju, mida tuleks ja saaks üsna kergesti paremaks ja arusaadavamaks muuta.

Praegu on neli viiendikku riigikogu liikmeist saanud kas isiku- või ringkonnamandaadi. Osa hääli jääb aga igas valimisringkonnas „üle“ ja nende eest jagatakse nn kompensatsioonimandaate vastavalt sellele, kui palju nimekiri kokku hääli sai. Seda tehakse viisil, et riigikogu liikmeks saavad inimesed, kelle nimed on erakonna üleriigilises nimekirjas kõrgemal kohal. Nende järjekord peale valimistulemuse selgumist ei muutu, seepärast nimetatakse sellist nimekirja suletuks. Kui nimed pärast valimisi paigutatakse ringi vastavalt igaühe saadud häälte arvule, on tegemist avatud nimekirjaga.

Riigikogu arutas 28. mail esimesel lugemisel Vabaerakonna eelnõu avatud nimekirjade sisseviimisest riigikogu valimistel. Sama põhimõtet on toetanud sotsiaaldemokraadid, IRL ja EKRE. Keskerakond ja Reformierakond pole oma seisukohta veel välja öelnud.

Kui see eelnõu seaduseks saab, pääseb riigikokku kandidaat, kes sai rohkem hääli, mitte see, kelle erakonnakontor ettepoole paigutas. Seejuures arvutatakse välja kogutud häälte protsent ringkonnakvoodist. Nii saavad enam-vähem võrdsed võimalused 13 mandaadiga Harju-Rapla piirkonna ja 5 mandaadiga Lääne-Virumaa kandidaadid.

Avatud nimekirja vastased on öelnud, et suletud nimekirja puhul pääsevad parlamenti ka need tublid ja töökad kandidaadid, kes on avalikkusele vähem tuntud ja tulemus saab parem. Tõsi, kompensatsioonimandaadi ja mitte kuigi suure häältearvuga on oma poliitikuteed alustanud nii Mart Nutt, Jürgen Ligi kui ka Sven Mikser. Ent sel sajandil on praeguseni kehtivat seadust kasutatud pigem selleks, et upitada mitte kõige töökamaid ja nutikamaid, vaid eeskätt kõige ustavamaid parteisõdureid. Ja kes üleüldse on pädev otsustama, kes on „parem“ ja kes „halvem“ rahvaesindaja? Ainult valija.

Avatud nimekirja puhul peab kandidaat eelkõige iseenda eest väljas olema, sest ta võistleb mitte ainult teiste erakondade kandidaatidega, vaid ka erakonnakaaslastega. Ent on kindlasti ausam, kui see võistlus toimub valijate

häälte pärast, mitte tagatubades. On ka muretsetud, et erakonnad saavad vähem kaasa rääkida tulevase fraktsiooni kujunemises, ei pruugi kujuneda ühtset meeskonda je. Ent just avatud nimekirja kaudu jõuab Riigikokku rohkem sõltumatult, lausa isepäiselt mõtlevaid saadikuid, kes ei nõustu olema osake kummitemplist.

Väitlusel avatud ja suletud nimekirjade üle on pikk ajalugu. Riigikogu stenogrammist võib jälgida, kui kirglikult seisis 1994. aastal avatud nimekirja eest näiteks veendunud liberaal Tiit Käbin. Kui 1990ndate alguses soosisid just uued värsked tulijad süsteemi, mille kaudu oli võimalik edutada noori ja avalikkusele veel vähetuntud inimesi, siis sajandivahetusel hakkas tollane Isamaa kõnelema juba avatud nimekirjadest.

Riigikogu eelmises koosseisus algatasid avatud nimekirjade seaduse nii Andres Herkel, Tõnis Lukas ja Juku-Kalle Raid, kellega tasapisi liitus nii ülejäänud IRL kui ka sotsiaaldemokraadid. Kummalisel kombel ei väljendanud nn liberaalsed erakonnad tookord oma vastuseisu avalikult, vaid vastavad eelnõud jäeti lihtsalt lõputult ootele põhiseaduskomisjoni lauasahtlisse ja Toompea suurde saali neid otsustamiseks ei toodudki. Loodame, et seekord läheb paremini.

Kui suurel määral parlamendi koosseis avatud nimekirjade rakendumisega muutuks?

Esimestel riigikogu valimistel 1992 pääses kompensatsioonimandaadiga riigikokku koguni 60 saadikut, 1995 – 52, 1999 – 46. Edaspidi muudeti valimiskorda nõnda, et senisest suurem osa mandaatidest jagati piirkondades ja viimasel kolmel valimisel on kompensatsioonimandaadiga ehk üldnimekirjast riigikokku pääsenud umbes viiendik saadikutest: 2007 – 26, 2011 – 19, 2015 – 22 (arvestatud pole asendusliikmeid). Avatud nimekirja põhimõte oleks aga nende koosseisu tublisti muutnud: 2007 oleks vahetunud 20, 2011 – 13 ja 2015 – 17 riigikogu liiget. Nõnda võib öelda, et valijate tegelik tahe oli oluliselt teistsugune, kui valimistulemus.

Maailmas on palju eri valimissüsteeme, mis tunduvad nendega harjunud valijale õiged ja õiglased. Ent 25 Euroopa Liidu liikmesriigist, mille valimissüsteemi saab meie omaga võrrelda, on koguni 17-s nimekirjad parlamendivalimistel avatud. (Prantsusmaal ja Suurbritannias on enamusvalimised, kus ringkonnast saab edasi ainult üks võitnud kandidaat.)

Mõelda välja valimisseadus, mis valijate tahet täiuslikult arvestaks, pole võimalik. Näiliselt lihtsad lahendused (jagada kõik mandaadid ringkondades või moodustada üks üle-eestiline valimisringkond) võivad viia hoopis soovitule vastupidisele tulemusele: ausa konkurentsi vähenemisele. Eestis kompromissina sündinud kombinatsioon isikuvalimisest ja erakondade nimekirjadest pole halb, kuigi võib õigustatult küsida, miks praegu tohivad oma nimekirju esitada ainult erakonnad? 1990ndatel olid lubatud ka valimisliidud.

Miks suletud nimekirjade avamisega just praegu tegelema peab? Järgmiste valimisteni on piisavalt aega ja uue süsteemiga jõuavad harjuda nii erakonnad kui ka valijad.

Andres Ammas

Eesti Vabaerakonna fraktsiooni aseesimees