Seotud inimene: 

Andres Herkel: praegused rahvuslikkuse muttatampimise talgud ei pruugi meile sugugi hästi lõppeda

04/09/2017Delfi

Mu sekkumisel kommunismivaidlusse on mitu põhjust.

Esiteks pole käivitunud diskussioonis kordagi peatutud sellel, kuidas ja milliste argumentidega on kommunistliku režiimi kuriteod hukkamõistu pälvinud Eesti Riigikogus (2002), Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel (2006) ning Euroopa Parlamendis (2009). Vähemalt Riigikogu avaldus peaks olema esmane alustekst, millega arvajad tutvuda võiksid.

Teiseks on mul oma vaidlus vaielda Olev Remsuga, kes on nüüdseks juba kaks kommunismiartiklit kirjutanud. Neist viimases (EPL-Delfi, 2. septembril) tegeleb ta muuseas minu blogipostitusega, mis oli lakooniline ning mida Remsu lugejad ilmselt lugenud ei ole. Seega kasutan nüüd võimalust vastata ning põhjendada, miks ma pean kommunismi kuritegude hukkamõistmist meie rahvuslikuks ülesandeks.

Väide, et Marx pole milleski süüdi ja kommunismi hukkamõistjad teevad vea, kui räägivad kommunismi kuritegelikkusest üldiselt, ei ole uus. Sel teemal on palju vaieldud ja vaieldakse edaspidi – ka pärast Ahto Lobjakat ja Mihhail Lotmani. Toetan Lotmani argumente, kuid mu panus teemaarendusse piirdub siin vaid sellega, mida olen poliitikas ise näinud ja teinud.

Olin kommunistliku režiimi kuritegusid puudutava avalduse ettekandja Riigikogus nii 2001. ja 2002. aastal. 2006. aastal osalesin samalaadse dokumendi vastuvõtmisel Euroopa Nõukogus (Resolution 1481 (2006) Need for international condemnation of crimes of totalitarian communist regimes), samuti sealsetes debattides.

Riigikogu esimene katse võtta hukkamõist vastu küüditamise 60. aastapäevaks 14. juunil 2001. ebaõnnestus. Aasta hiljem võeti avaldus vastu pehmema pealkirjaga „Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis“. Muudatus pealkirjas oli peamine, mille aastane viivitus endaga kaasa tõi. Ilmselt oli eelnõu vaka alla panemine 2001. aastal seotud sellega, et mitme suure erakonna kavandatavad presidendikandidaadid olid olnud NLKP liikmed.

Ka Euroopa Nõukogus ei läinud otsuse vastuvõtmine libedalt ja diskussioon oli värvikas. Resolutsioon võeti viimaks vastu veenva häälteenamusega (99 poolt, 42 vastu, 12 erapooletut), küll aga jäid vastu võtmata soovitused liikmesriikidele, mis vajanuks Assamblee kahe kolmandikulist häälteenamust.

Loomulikult nõudis selliste avalduste vastuvõtmine nii diplomaatiat kui ka sõnastustäpsust, osati ka kompromisse. Ideoloogiline arveteõiendus Karl Marxiga ei ole olnud nende avalduste eesmärk ja kui oleks olnud, siis oleksid kuriteod ilmselt siiani hukka mõistmata.

Kui Remsu otsib kommunismi hukkamõistjate sõnavõttudes loogikavigu, siis poliitilise tasandi alustekstides ei ole võimalik neid leida. Kui Lobjakas arvab, et lääneeurooplastele käib kommunismi ja natsismi kuritegude võrdsustamine üle mõistuse ja sellest ei tule midagi välja, siis ignoreerib ta tõika, et Euroopa parlamentaarsel ühendtasandil on kommunismi kuriteod ammu hukka mõistetud – ka Euroopa Parlamendis.

Riigikogu avaldus mainib konkreetseid Nõukogude võimu asutusi: „NKVD, NKGB, KGB ja teised ning nende asutuste moodustatud tribunalid, erinõupidamised, samuti hävitus- ja rahvakaitsepataljonid“. Seal on selgelt öeldud, et avaldusest ei saa tuletada kollektiivset vastutust

„Tunnistades agressiooni, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid ning genotsiidi toime pannud Nõukogude Liidu kommunistliku okupatsioonirežiimi asutused ja organisatsioonid kuritegelikeks, rõhutab Riigikogu, et see ei tähenda nende liikmete ja töötajate kollektiivset vastutust. Isiku vastutust režiimi kuritegude eest ei määra tema kuuluvus eespool nimetatud asutustesse ja organisatsioonidesse, vaid konkreetne tegevus, millele eetilise hinnangu peab eelkõige andma igaüks ise. Otsuse isiku osaluse kohta genotsiidis ning inimsusevastastes ja sõjakuritegudes saab langetada kohus."

Euroopa Nõukogu resolutsioonis kutsutakse liikmesriikide kommunistlikke ja postkommunistlikke parteisid distantseerima end minevikus totalitaarsete kommunistlike režiimide poolt toime pandud kuritegudest ning neid hukka mõistma. Peamine loogikaviga, mida mina näen, on see, et Euroopa vasakparteid ei ole sellest üleskutsest hoolinud. Kuritegude hukkamõistmise vastasus on lähtunud ideoloogilis-egoistlikust kaalutlusest.

Strasbourgis toimunud debatist tahan esile tõsta Katrin Saksa rolli, kes toetas südilt dokumendi vastuvõtmist samal ajal, kui sotside fraktsioon, kuhu ta kuulus, soovis selle pehmendamiseks komiteesse tagasi saata. Huvitav, mida oleks Katrini asemel teinud Oudekki Loone või Ahto Lobjakas? Kui varem ei olnud ajaloovaidlus Eesti ja Venemaa vahel veel terav ja paljud ei mõistnud kommunismi kuritegude hukkamõistmise tähendust, siis 2006. aastal oli juba enam kui selge, et sellise resolutsiooni läbiviimine rahvusvahelisel tasandil on meie esmane rahvuslik huvi ja ülesanne.

Ja see on meie rahvuslik huvi ja ülesanne ka täna. Ma ei kuulu justiitsminister Urmas Reinsalu austajate hulka, sest enamasti saadab ta tegevust suur kära ja vähene tulemuslikkus. Kuid kommunismi kuritegude teematõstatus Euroopa Liidu eesistumise kontekstis oli õige ja seda tuleb kiita. Ei ole mõeldav, et Euroopa justiitsministrite tasandil käsitletakse seda teemat kuidagi primitiivselt või kollektiivse süü kaudu.

Muuseas, ideoloogilise atributeerimise ja kõigile laieneva süü viis 2006. aastal Strasbourgis absurdini Vladimir Žirinovski, kes nuhtles Vene kommunistide juhti Gennadi Zjuganovit. Nad olid Zjuganoviga peaaegu kõrvuti, vahel istus vaid Leedu antikommunist Zingeris, kelle pea kohal Žirinovski ähvardavaid liigutusi tegi. „Mitte Miloševič ei pea kinni istuma, vaid Zjuganov,“ hõiskas ta üle saali. Samuti arvasid Vene eksperdid toona, et kui hukkamõist tuleb, siis ikka nii, et süüdlasteks muutuvad ka Eesti president Rüütel, Leedu toonane peaminister Brazauskas ja isegi Euroopa Komisjoni president Barroso, kel oli nooruses kommunistlikke sümpaatiaid.

Olev Remsu kriitika kommunismivastaste aadressil üllatab mind tõsiselt. Remsu oli üheksakümnendatel Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liige, mis teeb talle au. Nüüd kritiseerib ta peapiiskop Urmas Viilmaad, kes tema arvates ei pidanuks poliitilisel teemal sõna võtma ega Loonet süüdistama. Väide, et vaimulike puhul on igasugune rahvuslikkus kristlusele selja pööramine ning üldse oli Jeesus meie kultuuriareaali esimene kommunist, on ilmselt mõeldud teravmeelitsemisena, kuid välja kukub see kui ühe kommunistist mürglinaise õigustamine.

Minul on hea meel, et peapiiskop teraval teemal sõna võttis, seda juhtub harva. Erinevalt Remsust ei näe ma siin ühtegi loogikaviga. Remsu peaks mäletama ka seda, et iseseisvuse taastamise ajal läksid paljud luteri vaimulikud kaasa ERSP ja Eesti Kongressiga, näidates nii oma rahvuslikku sisu ja hoolt. Need rahvuslikkuse mutta tampimise talgud, mis on vasakpoolsete poolt nüüd algatatud kas EKRE-hirmust või üldse ilma põhjuseta, ei pruugi meile sugugi hästi lõppeda. Ka täna, hea Olev, on vaimueliidi ülesanne sellele vastu seista!