Elo Lutsepp PM
Pildi autor: Mihkel Maripuu. Postimees
Seotud inimene: 

Elo Lutsepp: kust tulevad uued Arvo Pärdid?

07/01/2019Postimees

Kultuur ei toimi ärireeglite järgi, et iga investeering toob loodetud tulu, kuid Eesti kultuurivaldkonda tehtud investeeringud mõjutavad Eesti tuntust ja mainet maailmas tihti rohkem ja kauem aega kui kõik muu, kirjutab Vabaõhumuuseumi maaarhitektuurikeskuse juhataja ja Vabaerakonna aseesimees Elo Lutsepp. 

Tänapäeval arvestatakse pea kõige majanduslikku tasuvust. Küsisime sügisel Tallinna Ülikoolis toimunud seminaril «Quo vadis, pärand» Eesti Konjunktuuriinstituudi juhilt Marje Josingult, kuidas mõõta kultuuripärandi majanduslikku tasuvust. Selgus, et ohtrate uuringute hulgas on küll korra püütud mõõta kultuuriürituste majanduslikku tasuvust, kuid puuduvad vastavad uuringud kultuuri erinevate avaldusvormide kohta.

Siit mõtet ja kuuldut edasi arendades saame arhitektuuripärandi puhul ehk veel isegi lihtsamalt majanduslikku mõju arvutada – paljudele inimestele pakub hoone taastamine või juba taastatud hoone tööd, palju toob sisse nende hoonete kasutamine erinevate ürituste läbiviimiseks, palju on säästetud raha olemasoleva kasutamisega versus uue hoone ehitamisega jne. Kuidas aga hinnata majanduslikult seda panust, mida pakub Eesti lastele ja noortele pakutud huviharidus?

Kultuur mõjutab Eesti mainet

Ilmselt ei kahtle keegi tänasel päeval, et kultuuri investeeritud raha on ühtlasi paigutatud ka meie riigi mainekujundusse. Ehk siis kaks ühes. Ilmselt kõik mäletavad veel «Welcome to Estonia» märgi saagat ja hiljem ülikallist tööriistakasti. Pildid, mis läbi selle meie maad pidid tutvustama, olid aga seotud just meie kultuuri- ja looduspärandiga.

Kui palju toob aga loomemajandusse paigutatud üks euro tagasi pikemas perspektiivis? Helilooja loob teose, publik tuleb saali ja maksab selle kontserdi eest, kus seda teost mängib orkester ehk enam kui 50 pillimeest, kelle koolitamiseks on ohtrad pedagoogid tööd teinud ja teevad edaspidigi. Nii võib seda ahelat pikalt jätkata.

Oleme viimasel ajal hakanud tulemuslikkuse hindamiseks kasutama erinevaid mõõdikuid. Kas seda, et ühtede eneseväljendus pakub teistele emotsionaalset laetust, millest tekib heaolutunne, mis aitab tervist hoida või parandada, mis omakorda tõstab meie teovõimet ja seega uusi panuseid meie majandusse, ei võiks piisava mõõdikuna käsitleda?

Kes peaks tegema investeeringu?

Kui räägime õpetajate motivatsioonist ehk palkadest meie muusika- ja teiste kaunite kunstide koolide näitel, siis selgub, et ehkki nõutakse neilt kõrget kvalifikatsiooni, mis reeglina tähendab vastaval alal kõrgharidust, ei käsitleta neid palgaarvestuses ei õpetajate ega ka kultuuritöötajatena. Jäetakse aga mainimata, et just nendel erialadel algab haridustee juba eelkoolis, mitte alles ülikoolis nagu paljudel riigi silmis «majanduslikku tulu tooval» erialadel.

Huvikoolide õpetajad on ikka kehvemas seisus

Kui üleriigiliselt on suudetud õpetajate palgaastmed võrdsustada ja pole tähtis, kas õpetatakse riigigümnaasiumis või kohaliku omavalitsuse eelarves olevas koolis, siis huviharidus on puhtalt omavalitsuste rahastada ja neile see võrdsus ei laiene.

Nii olemegi olukorras, kus tulevase «Arvo Pärdi» õpetaja sai 2018. aastal, kui haridustöötaja ja kultuuritöötaja miinimum oli üleriigiliselt 1150 eurot, ühes muusikakoolis normkoormuse eest 970 eurot (bruto) ja teises 1040 eurot. 2019. aastal, kui miinimum koolis on tõstetud 1250 eurole ja kultuuritöötajatel 1300 eurole, tõusis õpetaja töötasu muusikakoolis näiteks 1125 eurole. Sellega annab riik vihje, et huvikooli õpetaja pole justkui «päris». Ometi teame kõik, et nii see pole.

Ettepanekud olukorra muutmiseks

Praegust olukorda aitaks parandada see, kui kõiki, nii muusika-, kunsti-, tantsu- kui ka teisi huviharidusõpetajaid koheldaks võrdselt üldharidust andvate kolleegidega. Me kõik loodame, et õpetajad avastavad ja arendavad meie laste talenti, seda tööd tuleb aga ka õiglaselt väärtustada.

Me tahaks, et Eestil oleks rohkem Arvo Pärte, aga peame küsima, kust nad tulevad? Mul võttis kõhedaks, kui avalikustati, et riik toetab Arvo Pärdi keskuse rajamist, aga nii mõneltki poolt kostus pahameelepominat, et milleks! Võib aga kindlalt väita, et muu maailma jaoks on Eesti suurimaks mainekujundajaks just helilooja Arvo Pärt. Kuidas ja kust aga tulevad järgmised Arvo Pärdid? Meenutan siin, et Pärt on oma kooli- ja muusikahariduse saanud kõigepealt just väikelinnast Rakverest, kus muusikaõpetajad oskasid avastada ja suunata tema talenti. Ehk kõigepealt peakski investeerima «kasvuhoonesse». Haritud ja motiveeritud õpetajad ja ringijuhid huvihariduses ongi selleks väetiseks. Arvo Pärdi tõin siin näiteks muusikavaldkonnast, aga meie professionaalsete kultuuritegelaste hulgast paljud on oma tee valinud juba lapsepõlves. Viimane on aga tihedalt seotud just kodukohaga.

Emotsionaalset laengut on raske Exceli tabelis kajastada

Olles ise koorijuht on mul kõige lihtsam teemat lahti kirjutada muusikavaldkonna võtmes. Kultuuri investeerimist peab vaatama ka teisest küljest, mitte vaid Arvo Pärdi näitel, sest me ei toeta ju kultuuri ainult rahvusvahelisel areenil tuntuse võitmiseks või suurkujude arvu «mitmekordistamiseks».

Seda on vaja eelkõige meie oma rahvusliku identiteedi leidmiseks ja kinnistamiseks. Siin ei saa me loomulikult mööda minna oma laulu- ja tantsupeo traditsioonist. Viimasel noorte laulu- ja tantsupeol osales üle 1380 kollektiivi, kohapeal jälgis 70 000 ja ERRi ülekande jälgis 400 000 inimest. Ma ei ole majandusteadlane ega oska neid numbreid tingimata Exceli tabelisse pannes teisendada majanduslikku kasusse, küll aga emotsionaalsesse nagu ehk lugejagi. Kui paljud Eestis toimuvad sündmused annavad inimestele, kes püüavad probleeme ja muresid täis maailmas toime tulla, nii palju positiivset energiat? Tõsi on see, et ei oskagi peale suurte kultuurisündmuste midagi muud nimetada, mis korraga nii paljusid Eesti inimesi heas suunas mõjutaks, nende tuju tõstaks ning argipäevadesse energiat annaks.

Peame meeles pidama, et sellise laengu saamiseks tuleb aga igapäevaselt investeerida ka neisse väsimatutesse koori-, orkestri- ja tantsujuhtidesse, kes selle elamuse võimalikuks teevad.  Seega on just kohalik omavalitsus, kelle haldusalas on huviharidus ja -tegevus laiemalt, selle ahela oluline lüli. Ja siin pole tõesti tähtsust, kas tegu on Tallinna, Rakvere või Mõisakülaga, kõik omavalitsused peaks selle teema südameasjaks võtma. Talendid kasvavad igal pool meie kõrval. Vaja on vaid neile luua võimalused.