Seotud inimene: 

Ettevõtja Rail Balticust: Mis imeõhk see on, mis pealtnäha mõistlikel inimestel kuplialuse tühjaks puhub?

02/12/2018Eesti Päevaleht

Vagun  helesinine!

 

Teele, jah, teele nüüd! 
Pikk on tee, pikk on tee – 
algust ja lõppu sel varjab silmapiir. 
Tundmatust lubades 
vagun suur, sinine 
veereb ja igaüht 
kaugustesse viib. 

 

Eesti helesinine unistus kiirest ühendusest Euroopaga kipub aina rohkem silmapiiri varju kaduma. Argumendid, millega meid alguses Rail Balticu usku peibutati, hakkavad järkjärgult kahvatumaks muutuma. Tunnistan, et olen algusest peale kogu projekti suhtunud skeptiliselt. Suured animeeritud värvilised rongid ekraanidel sõitmas ja hullutavad rahvakoosolekud tekitasid pigem veel rohkem küsimusi.

Häma mingitest kohe-kohe tulevatest Soome ettevõtjatest, kellele RB-d on väga vaja ja ujutavad meid kaubavoogudega üle. Konkreetne küsimus, milliste ettevõtetega on tegemist, jäi vastuseta. Ja ega sellele ilmselt vastust polnudki, sest miks peaks tervemõistuslik raha lugev ettevõtja vedama kauba laevaga Eestisse, et see siis ümber laadida ja tänase arvestuse kohaselt kallima transpordiga Euroopa vedada?

Soome raudtee statistika näitab, et põhiliselt veetakse toorpuitu (ca 27%), puu ja paberitööstuse toodangut (23%), metalli ja vanarauda (19%), mineraalseid saadusi (10%), keemiakaupu (10%), , seadmeid (ca 2%). Koguseliselt moodustavad mineraalsed kaubad ja puit ca 3,2 ja 3,1 miljonit tonni, s.o. 2/3 kogu mahust.

Miks ma Soomest räägin? Eelkõige seetõttu, et sealt pidi tulema valdavalt kaup RB-le ja teiseks on Soome EL-i maadest raudtee kasutamisel protsentuaalselt kaubavedudest üks suuremaid.

Räägime ka reisijatest. Meid on meelitatud võimalusega reisida kiirelt – ööpäev vähemalt – Euroopasse, täpsemalt Berliini. Muuseas lennukiga võtab see ca paar tundi ja jällegi väljapakutud arvestuste kohaselt oleks hind laias laastus sama. Võttes appi põhjanaabrite arvestused, siis nende arvestuste järgi on üle 200 km reisil juba lennuk parem alternatiiv. Mis on siis meie linnalähiliini, st Pärnu perspektiiv?

Kogu lugupidamise juures pärnakate suhtes, kui palju teid ikkagi siis on? Kust tulevad raudtee äratasumiseks need inimmassid? Tallinnast, Riiast või Berliinist?

Üks tore tegelane, muuseas väga kõrge ametnik, ütles selle peale, aga me saame ju euroopast raha! Mina küsisin, kellele see raha läheb? Jah, mõned kruusaaugu ärimehed saavad raha, üht-teist kallurite omanikud, aga tootmistööliste ja oskusteabe puudumisel peame raudteed ehitama palkama Tsehhi, Poola jms firmad.

Põikame jälle põhjanaabrite juurde. Raudtee ülalpidamine maksab või maksis mõni aeg tagasi ca 500 miljonit. Tuleb muidugi arvestada, et soomlastel on raudteed päris palju, tulu ca 50-60 miljonit. Kulu maanteedele 700-800 miljonit, tulu läbi aktsiiside jms ca 3,8 miljardit. Ei sisalda pealegi nn käibemaksu või lisaväärtuse maksu, nagu nad ise seda nimetavad.

Ca 80% kaubaveost käib meritsi ja arvestades Venemaa sadamate väljaehitamisega seotud riiklikke kulutusi on selge, et ka Venemaa teeb seda eelkõige pragmaatilistel kaalutlustel. Mahukaupade kogused, mida on veetud läbi Soome ja ka Eesti on ju vähenenud ja nende taastumisele loota oleks naiivne.

Miks ma seda räägin, rong olevat ju läinud? Mind hämmastas mõningate poliitikute võib öelda silmapilkne meelemuutus võimu juurde saades. Ja seda just siis, kui minnalaskmise asemel oleks pidanud endalt ja teistelt küsima – kuhu me ometi tormame?

Argumendid, millega enne seisti vastu tuleviku arvelt kohustuste võtmisele ununesid kui võluväel. Mis imeõhk see on, mis pealtnäha mõistlikel inimestel kuplialuse tühjaks puhub?  Ma ei usu tasuta lõunatesse ja nii nagu ka üks projekti vedajatest peale küsimuste tulva asja majandusliku mõttekuse kohta teatas ” ärge otsige siit majanduslikku otstarbekust, tegemist on poliitilise otsusega!”

Arvan, et veel saaks sellele hullusele pidurit panna ja nii nagu üks vastutustundlik poliitik peaks tegema – tegema valdavalt kogu Eestile kasulikke otsuseid. Ma ei ole raudteetranspordi, kui sellise vastu ja jälle, vabandused  põhjanaabrite veelkordse mainimise eest, neil ju asi töötab, aga töötab just valdavalt Helsingi lähiümbruse tuiksoonena.

Eestis oleks ilmselt õige panustada just nimelt ühendusteede korrastamisele, sealhulgas kiiruste tõstmisele. Inimesed ei peaks kolima Tallinna, kui teekond näiteks Tartust võtaks ca tunni jagu aega. Võimalusel kiire rongiühenduse abil kaugemal tööl käia säilitaks nii mõnegi küla elu ja Eesti ei koonduks üksikutesse tõmbekeskustesse.

Eestlaste juured on olnud valdavalt maal. On meid ju kutsutudki maarahvaks, aga täna lõikab asfalt läbi meie juured ja linnakära kurdistab kõrvad, reklaamtuled pimestavad meie silmad. Nii ei näegi me, kuidas sidusus maa ja linna vahelt kaob, kuidas järkjärgult kustuvad külades kolded, kuidas osa Eestimaast muutub tühjaks. Berliin võib ju kõlada sihtmärgina uhkelt, aga elav ja toimekas Eestimaa on palju rohkem väärt.