Heiki Lill
Pildi autor: Erakogu
Seotud inimene: 

Heiki Lill: Indrek Tarandi ründamise taga on seniste võimuerakondade tegemata töö

03/12/2018Postimees

Põhjust, miks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) viimane meeleavaldus vägivaldseks muutus, ei tasu otsida kellegi ütlemistest või ideedest, vaid hoopis inimhingede psühholoogiast, kirjutab Vabaerakonna Tartu piirkonna juhatuse esimees Heiki Lill.

Mõned viimase aasta juhtumised Eesti poliitikaelus on aeg-ajalt tekitanud jahmatust. Viimane jahmatus oli 26. novembri sündmus Toompeal, kus üks europarlamendi saadik sai meeleavaldusel kolki.

Siinkohal tuleb kohe ka ära märkida, et ei ole ilus ega kohane trügida teiste korraldatud meeleavaldusel õpetussõnu jagama. Veel inetum on kedagi selle eest füüsiliselt noomida.

Mis on aga viinud niikaugele, et korraldatakse meeleavaldusi, kus antakse keretäisi ja tehakse «rahvakunsti» poomisega? Põhjust, miks EKRE viimane meeleavaldus vägivaldseks muutus, ei tasu otsida kellegi ütlemistest või ideedest, vaid hoopis inimhingede psühholoogiast – jõuga avaldavad arvamust need, kes on ise suures hädas, nende vajadused, mida nad lootsid, et Eesti riik iseseisvuse 27 aastaga neil täita aitab, on siiani rahuldamata.

Meenutagem Maslow' püramiidi

Mitu aastat tagasi tutvustas õppejõud loengus Maslow' vajaduste püramiidi. Püramiid koosneb viiest astmest. Alt alustades – esmalt füsioloogilised vajadused (toidu, vee-, seksuaal- ja unevajadus), seejärel tuleb turvalisusvajadus (hõlmab vajadust kaitstuse järgi), millele järgneb armastus- ja kuuluvusevajadus (vajadus kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et temast hoolitakse), eelviimasel püramiidi astmel on tunnustusvajadus (vajadus teiste poolt väljendatava tunnustuse järele) ja püramiidi tipus on eneseteostusvajadus (vajadus «jätta jälg» kasutades ära enda täielikku potentsiaali, milleks inimesel jätkub võimeid, oskusi ja teadmisi). Kusjuures tuleb tähele panna, et püramiidi astmete vahel ei saa «hüpata» ehk mõnd astet vahele jätta. Seega, et jõuda armastus- ja kuuluvusvajaduse tasemele, tuleb tagada ka turvalisusevajaduse astme olemasolu.

Rahuldatud vajadustega inimene toetab ka teisi

Eelmine riigikogu pärandas hetkel ametisolevale kooseluseaduse. Kooseluseadus on põhjustanud ääretult suuri diskussioone ja eriarvamusi. Arvatavasti ka korralikke tülisid heade tuttavate-sõprade vahel. Aga kui selle taustale panna Maslow' vajaduste püramiid, siis saab pildi natuke selgemaks. Need, kelle vajadused (vajadused on igal isikul eri iseloomuga, mõni saab ju kõhu täis võileivast, teine vajab mitmekäigulist einet) on suuremal astmete hulgal rahuldatud, on altimad toetama ka teiste inimeste vajadusi (olgu see siis tühi kõht, turvavajadus või eneseteostus). Seega võib teha üldistuse ning väita, et need, kes olid ja on kooselu seaduse poolt on Maslow' vajaduste püramiidi viimas(t)el astme(te)l. Samas, need isikud, kes on selle seaduse vastu, on vajaduste püramiidi põhiastme(te)l. Kindlasti esineb ka erandeid – inimesed on erinevad koos oma vajadustega–, kuid üldises plaanis peaks see oletus paika pidama.

Umbes samale mõttele tulin 26. novembri sündmusi jälgides. Kui kohale tulnud rahvahulga põhivajadused on rahuldamata, siis ei saa eeldada, et seesama rahvahulk on hooliv hoomamatu ja kauge rahvamassi vastu, mille hulka ega käitumist keegi ei oska täpselt määratleda. Seega nähakse seda kauget abstraktset rahvamassi ka vaenlasena. Lisaks veel võimuesindajate ääretult segased selgitused ja tõlked.  See kõik tekitab lisaks taustal valitsevale ebaõiglusele veel ka usaldamatust.

Seniste võimuerakondade tegemata töö

Kas siin ei ole mitte mõtlemisainet sotsidele, kes justkui sattusid (trügisid?)selle meeleavalduse vastasosapooleks? On ehk tegemata töö? Miks tunneb hämmastavalt suur osa elanikkonnast, et nendega ei arvestata, vaid esikohal on kauge maa elanikud? Siinkohal ei päde ka vastus, et pole olnud võimalik midagi muuta. Mitu aastat on oldud valitsuserakond viimase 10 aasta jooksul?

Pea kümme aastat tagasi sai Indrek Tarand üle 100 000 hääle Euroopa Parlamendi valimistel. Viis aastat hiljem üle 43 000 hääle. Olles populaarseim kandidaat. Hiljaaegu esines ta telesaates ja muuhulgas väitis, et ta ei oska lendamisel kogunenud boonuspunktidega midagi tarka peale hakata. Olevat võimalik saada üüratu suur televiisor, mis katvat tervet majaseina. See kõlab üsnagi küüniliselt inimestele, kes 2009. ja 2014. aastal teda valisid. Näevad nad ju iga päev, kuidas pannakse riigi aktsiisipoliitika tulemusel kinni pood, suletakse järjekordne politsei- või päästeameti kohalik esindus, rongiliiklus peatatakse teadmata ajaks (kuni tuleb Rail Baltic ja kodupeatusest ikkagi mööda sõidab). Selle kõige tulemusel ei maksa imestada, kui Maslow' vajaduste püramiidi alumistel astmetel hakkamasaamise nimel rabeleval kodanikul «kuppel» pealt ära sõidab ja oma kunagise lootuskiire (seesama, kellele 2009 ja 2014 sai hääl antud) manitsuste peale kihvatab.

Seega ennem, kui hakatakse teistele elamiseks ja arvamiseks nõuandeid jagama, tuleks riigiisadel aru saada, et neid ei pruugita kuulata põhjusel, et on hoopis olulisemat teha ning neid (riigiisasid) nähakse hoopistükkis oma võimu kindlustamist ihkavatena.

«Laula, laula, pappi,» olla eestlased Liivimaa Henriku kohaselt öelnud võõrvõimu ja -vaimu toojatele. Tundub, et pea tuhande aastaga pole eestlase ürgne vastuhakk võõrale ja kaugele kuhugi kadunud.

Ehk peaks keskenduma hoopis Eesti ühtlasele arengule, et kõigil oleks võrdsed võimalused Maslow' järgi püramiidis ülespoole liikuda?