Seotud inimene: 

Heli Künnapas: Ärge nõustuge leitsakus tehtud rumalustega!

09/08/2018Pärnu Postimees

Selle aasta mõnusatel ­suvekuudel olen korduvalt koos teiste vabaerakondlastega käinud laatadel ja muudel üritustel. Kogume allkirju oma algatusele, et riigivalitsemises tuleks kulutusi vähen­dada.

Vabaerakond on esitanud neil teemadel mitu eelnõu, kuid opositsioonis on teatavasti väga keeruline midagi läbi suruda. Nii vajamegi rahva toetust.

Samal ajal kostitavad uudised meid järjest põnevamate teadetega. Sellised vahvad “väikesed” asjad, mis suvekuumuses ja väidetavalt hapukurgihooajal muu seas ära tehakse. Segasest tasuta ühistranspordist ei jõuagi enam rääkida. Pealegi on ­ilmne, et pärast valimisi ja keskerakondliku valitsuse langemist ei ole praeguse süsteemi riiklik rahasta­mine enam sugugi nii kindel. Ja lugu hakkab jälle otsast peale.

Müstilisem on haigekassa ja töötukassa nimevahetus. Esimest korda ­uudist lugedes küsisin küll endalt, kas mina olen liiga kaua imeliselt sooja päikese käes seisnud. Siis lugesin uuesti, et tegelikult on sellist muu­datust mingites ringkondades juba ammu arutatud.

Me räägime peaaegu 900 000 ­eurost lihtsalt nime vahetamise peale. Ajal, kui mõlema asutuse abivajajateni jõudmise võimekus üha väheneb. Ikka väidetava ressursside puuduse tõttu.

Ajal, kui mitmes Eesti piirkonnas saab sünnitamisest eralõbu ja lapsi sooviva perekonna isiklik mure. Ikka seetõttu, et riigil pole raha, et seal ­vajalik sünnitusabi tagada.

Taas tahaks kõige kõrgema mäe tippu tõusta ja karjuda: “Kes siin riigis otsuseid teeb?!” Eestis on mäed olematud, seega ...

Ministrid ilmselt meil mõistlike otsuste tegijad ei ole. Peaminister Jüri Ratase ajal on vahetunud juba kaheksa ministrit. See tähendab, et ilmselgelt on meil vähemalt kaheksa ametikohta, kus uus töötaja pole jõudnud veel sisse eladagi, kuid juba on pidanud tegema otsuseid, mis meid kõiki puudutavad. Kas ministrikohta vastu võttes ei suuda need inimesed endale selgeks teha, et see on maksimaalselt nelja-aastane kohustus ja vastutus? Kas rahvas pole väärt stabiilsust? Ehk siis pigem on õige küsida: kes tehtud otsuste eest vastutab?

Siis ma seisangi koos teiste vabaerakondlastega keset laadaplatsi ja ­ütlen inimestele, et tuleks vähendada ministrikohti, nii et meil ei oleks enam samas ministeeriumis topeltministreid (ja nende nõunikke!).

Samuti on vaja vähendada era­kondade rahastamist riigieelarvest ehk meie käest kogutud maksudest, mida saaks reaalselt, otse inimestele osutatavateks teenusteks kasutada. Kokku saab hoida riigikogulaste kuluhüvi­tiste pealtki. Vabaerakonna esitatud eelnõus on ettepanek vähendada kulu­hüvitisi 30 protsenti.

Seda raha saab mõistlikult mujal kasutada. Kolme eelnõu peale annaks säästa riigivalitsemiselt peaaegu neli miljonit eurot.

Hea meel on, et rahva toetust näitavad 1000 allkirja on peagi koos. Kurb on aga see, kui palju kuuleme ini­mestelt, et nemad ei viitsi ega soovi enam midagi teha. Et nagunii ei muutu ­midagi.

Ühelt poolt on selline suhtumine mõistetav, sest nagu ütlesin, isegi tahaks pidevalt teada, kust tulevad otsused, mida meil tehakse. Kuidas sellised asjad läbi lähevad?

Teisalt, kui lugeda artiklit, et valimistele minnakse meil vanamoodi ja uuematel tulijatel võimalust pole, tuleb meelde lause, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt.

Mõne ministri puhul on ehk tõesti mõistlikum, et ta rumalate otsuste tegemise selles ametis lõpetab. Müstiline on see, et vastutustundeta käitunu võiks järgmistel valimistel taas hääli koguda. Pettunud inimestelt oleme sel suvel kuulnud palju, et kõik kuluhüvitised tuleks kaotada ja ministrikohad samuti.

Hakkame kusagilt pihta. Ärge olge vaikides nõus rumalustega, mida leitsakus püütakse ära teha! Lõppema peab olukord, kus keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes teatud muuda­tusega nõus oleks, aga need ikka ära tehakse.