Seotud inimene: 

Heli Künnapas: Arvete tasumine vastavalt võimalustele

28/06/2018Pärnu Postimees

Olen kindlalt seda meelt, et lapse­vanemad peavad ise otsustama, kui palju lapsi suudavad nad üles kasvatada. Siiski pole keegi meist kõige eest kaitstud ja alati ei suuda mitmekümneks aastaks ­õigeid otsuseid teha. Nii kasvab kahjuks suur osa Eesti lastest lahku läinud peredes. Tean vanarahva tarkust, et iga naine võib saada nii palju lapsi, kui ta jaksab üles kasvatada. Usun sedagi, et iga mehe kohta kehtib täpselt sama.

Justiitsministeerium on avastanud, et Eestis on elatusraha miinimum maksjale tihti kõrge ja määra tuleks vähendada. Pole kahtlust, et leidub naisi, kes on saanud lapse nii-öelda ­salaja ja hiljem ei ootagi isalt tema kasvatuses osalemist, kuid nõuavad raha. Sellised juhtumid ei ole ilmselt valdavad. Pigem räägime olukorrast, kus ühiselt on saadud laps(ed), ükspäev on vanemad mõistnud, et ei suuda koos elada, ja läinud eri teed. Seejärel hakatakse jagama, kelle oma on laps ja kelle kanda temaga seotud kulutused.

Mõistetav on seegi, et kui eraldi elavalt vanemalt on oodatud 250­-eurost panust, peaks samaga vastama vanem, kellega laps koos elab. Samuti jääb ju lastekasvatuse vastutus ­jätkuvalt mõlemale vanemale ehk mõistlik pole olukord, kus üks vanemaist nõuab teiselt raha, kuid lapsega kohtuda ei luba.

Samuti on õige, et mitme lapse puhul on mõningad kulud, mis jagunevad kõigi laste peale. Näiteks: kui toas põlevad tuled või mängib televiisor, ei ole vahet, kas ruumis on laps või seitse. See arvutus ei kehti näiteks rõivaste ostmisel, sest külmal talvel ei ole mitme lapse puhul kasu, kui ühele on ostetud korralik talvejope. Järgmise lapse rõivad ei ole esimese omadest sugugi odavamad.

Tigedaks ajab justiitsministeeriumi põhjendus, et senine elatusraha miinimum on maksjale liiga kõrge. Kas see tähendab, et edaspidi esitatakse meile kõigile arveid vastavalt sellele, milline on meie maksevõimekus? Näiteks: kui kodu sai ostetud abikaasaga kahekesi elades, kuid aja jooksul on lisandunud mitu last, väheneb maksevõimekus ilmselgelt. Kas siis saab kodulaenumakset alandada, sest pere makse­võime on väiksem? Või elektriarvet? Kas kütust saab osta odavamalt, kuna suurema hulga pereliikmetega kulub seda rohkem, sest põhjusi ja vajadusi sõita on rohkem?

Jätkuvalt on aktuaalne teema, kuidas sünniks Eestisse rohkem lapsi ja mismoodi panna naised sünnitama. Seejärel tuleb uudis, et halvaks läinud suhete tõttu pere juurest lahkuva vanema puhul arvestame tema maksevõimekust, aga lastega üksi jäänud vanema puhul mitte. Statistika kohaselt on enamasti siiski naised need, kes jäävad lapsega üksi. Kui need kaks uudist kokku panna, pole justiitsministeeriumi plaan ilmselt kuidagi seotud mõttega, et Eesti naised võiksid rohkem sünnitada.

Maksevõimekusest rääkides jõuame ümbrikupalgani. Olen aastaid töötanud personalijuhina. Korduvalt olen näinud pilti, kus töövestlusel uuritakse kohe, kas on võimalik palk mõne ­teise inimese pangakontole kanda või kuidagi teisiti maksta. Suures firmas ei pakkunud me õnneks seda varianti. See ei tähenda, et selliseid võimalusi ei leiduks. Elatismiinimumi vähendamise idee näitab, et ümbrikupalga vastu võitlemise asemel on ots ümber pööratud. Nüüd tehakse hoopis muudatusi ümbrikupalga mõjust moonutatud numbritest tulenevalt.

Kindlasti on neid inimesi, kes saavadki väikest palka ja reaalselt ei suudagi lapsi kasvatada. Kas jõuame sünnikontrolli sisseseadmiseni, kus liiga väikese sissetulekuga inimesed ei võiks lapsi saada? Küsimus pole ju vaid ­elatusraha maksmises. Ka lahutamata perede lapsed tuleb ilusasti üles kasvatada. Kas hakkame kõik iga kuu aru andma, kas ja kui suuri summasid lastele kulutame?

Elatusraha miinimumi viimine sellisele tasemele, kus see katab mõnes piirkonnas vaevalt vaid lasteaiatasu, ei ole mõistlik. Kindlasti tuleks lähtuda lapse reaalsetest vajadustest. Lapse kasvatamise eest vastutavad siiski mõlemad vanemad, samal ajal tähendab see õigust ehk võimalust nendega kohtuda ja koos kasvada.

Alati leidub erijuhtumeid, kus lapsevanemate õigusi ja kohustusi tuleks piirata. Ent vale on võtta üldine seisukoht, et vaid eraldi elav vanem peab panustama vastavalt võimalustele. Lapsega kokku jääv vanem aga võtab kõik ülejäänud kohustused võimekusest hoolimata. Soovides lapsevanemate turvatunnet tõsta ja Eesti laste arvu suurendada, ei saa riik enda tegemata tööd lapsevanemate kaela lükata.