Ivo Rull
Pildi autor: Vabaerakond
Seotud inimene: 

Ivo Rull: Lihtne ja õnnelik Eesti

12/06/2018Harju Elu

Tänavune maikuu oli Eestis viimase poolsajandi kõige soojem ja päikesepaistelisem. Vähemalt globaalse kliimasoojenemise esimeses faasis saame siin, uuel Põhjamaal, sellest peamiselt rõõmu tunda (tulgu hiljem või veeuputus). Kuid ega me poleks ju tõelised eestlased, kui isegi oma haruldaselt suvisest maikuust ei leiaks ohtralt ainest muretsemiseks: sääsed, vihmapuudusest kollendav kodumuru, poelettidel kaduvad grillitooted… Teadagi, eestlase rahvustoit on muretaigen ning isegi külaliste võõrustamiseks peame peolauale head ja paremat ikka muretsema.

Ka reaalseid muresid meil jätkub – võrreldes Skandinaaviaga oluliselt madalamad ja ebavõrdsemad sissetulekud, vananev ja kahanev rahvastik, üha paisuv ning kulukam riigiaparaat, metsade hoogne raiumine jne. Kui inimeste eluga rahulolu rahvusvahelises tabelis (nn õnnelikkuse edetabel) on Soome esikohal, siis Eesti platseerub alles 63.-ks. Kui mitte muud, siis vähemalt seda, et ilmastiku mõju inimeste eluga rahulolule Läänemere ääres pole kuigi määrav, saab sellest tabelist raudselt järeldada.

Aga ikkagi – miks on hoolimata Eesti majanduskasvust, madalast tööpuudusest, stabiilselt toimivast demokraatiast, sõnavabadusest, mugavatest reisivõimalustest ja e-riigi teenustest meie inimesed oma eluga nii rahulolematud? Kas me lihtsalt ei oska õnnelikud olla? Või on miski mäda Eesti tänases ühiskonnakorralduses?

Ebaõiglus teeb õnnetuks

Teate ju küll neid vanema generatsiooni heietusi, et kus ikka nõuka ajal oli elu lihtne ja õnnelik. Et kuigi elasime toona vaeselt ja kõrge müüri taga, olid enamuse elu enam-vähem võrdselt vaene ning peaaegu kõikidel puudus vabadus ennast väljaspool süsteemi teostada. Elati viletsalt, ent pealtnäha justkui võrdselt. Aga siis tuli iseseisvus ning vabaturumajandus, tekitades ühtlasi selge sotsiaalse kihistumise ühes kõikide pingete, kadeduse, konkurentsi ja muude stressoritega.

Kui sellistes juttudest nostalgia ja kibestumise kihtide alt mingit iva otsida, on see isegi leitav. Inimesi teeb õnnetuks, kui neid koheldakse ebaõiglaselt (vähemalt nende endi meelest).

Tänases Eestis tunnevad aga väga paljud inimesed end ebaõiglaselt kohelduna. Paljud naised ei saa sama töö eest meestega võrdset palka ning neil on raskem karjääri teha. Riik kipub üha rohkem tekitama erinevaid eeskirju ning keelde, jättes selgimata nende sisulise vajaduse. Poliitiline eliit ei võta kuulda kodanikuühiskonna häält. Majanduslik ebavõrdsus Harjumaa ning muude Eesti maakondade vahel süveneb viimaste kahjuks. Korruptsiooni ei suudeta piisavalt ohjata. Digitaalne lõhe eakate ning nooremate vahel on paratamatus. Mõjukaid töökohti ei saada sageli mitte võimete, vaid tutvuste või poliitilise kuuluvuse põhjal. Sõnavabadust kasutatakse sageli kellegi eraelu või au rikkumiseks. Ja see loetelu pole kaugeltki täielik.

Muidugi peaks iga inimene endale juba maast-madalast teadvustama, et elu pole kunagi ega kusagil õiglane. Ent ühiskonnas tervikuna on võimalik luua elukorraldust, mis vähendab ebaõiglast kohtlemist. Samas Eesti kasin koht rahvusvahelises eluga rahulolu tabelis on märk sellest, et otsuseid langetavad poliitikud ja ametnikud on jätnud hulga olulisi asju tegemata.

Mida teha teisiti?

Inimesed peaksid nägema, et ühiskonna liidrid on valmis ise ka püksirihma pingutama (vähendama kuluhüvitisi, erakondade riiklikku rahastamist, ametkondade koosseise jne). Minister ei pea tegema ametisõite luksusautoga ning vallavanem ei pea laskma endale ehitada uut kabinetti. Bürokraatiat peaks meie pisikeses riigis olema oluliselt vähem, üha rohkem avalikke teenuseid tuleb teha tarbitavaks e-lahendustena. Pole mingisugust vajadust, et ühes ministeeriumis toimetaksid paralleelselt kaks ministrit. Inimesed peavad saama oma linna või valla olulisi küsimusi (näiteks kuhu tuleb tehas, sild või prügila) otsustada siduvatel rahvahääletustel.

Neid ja paljusid teisi küsimusi tuleb avalikult ja põhjalikult arutada, diskussiooni otsustajate poolt koheselt tapmata. Kui meie inimestel tekib arusaam, et nende soov ja tahe on tõepoolest ära kuulatud ning sellega kasvõi osalisel arvestatakse, on nad oluliselt rahulolevamad.

Väga palju saab riik inimeste õnnetunde suurendamiseks teha sotsiaalhoolekande vahenditega. Ning tervishoiusüsteemi tõhustamisega. Meil peaks tekkima teadmine, et juhtugu elus mis tahes, aga mitte kedagi ei jäeta tema probleemidega üksi. See teadmine süstiks ühiskonda tervikuna märkimisväärselt turva- ja õnnetunnet.

P.S.
Ning lõpuks see tüütuseni korratud küsimus: mis on õnn? Teoreetikud on leidnud, et ühiskondlikus plaanis on see pinge ja tasakaalu küsimus ühelt poolt ootuste ning teisalt võimaluste vahel. Kui meie inimeste ootused elatustasemele lähtuvad Soomest, siis ollakse suhteliselt õnnetud. Kui Eestit võrrelda SRÜ riikidega, on põhjust rahuloluks.
Seega – vahelduseks Soomele käige ka Kaukaasia või Kesk-Aasia riikides, kellega olime kunagi ühtmoodi aheldatud samasse rahvaste vanglasse. Tekkivad võrdlused aitavad meie tänaseid probleeme näha hoopis teistes perspektiivides.