Pildi autor: Sven Arbet (Maaleht)
Seotud inimene: 

Jüri Adams: Mart Laari käendusel uue Res Publica poole

09/08/2018Postimees

Äsja Eesti 200-ga liitumisest teatanud Margus Tsahkna, ekspeaminister Mart Laar ja Eesti 200 liige, ettevõtja Meelis Niinepuu on Postimehes kirjutanud riigikogu reformimise vajadusest ja reformijate motiividest. Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees Jüri Adams (Vabaerakond) vaatleb esitatud ettepanekute võimalikkust.

Kõigepealt Margus Tsahknast. Tema viiest riigikogu reformi ettepanekust on kaks selged ja konkreetsed. Riigieelarve kaudu antavat erakondadele liiga palju raha ning sedagi tehakse valesti. Mulle on küll Tsahkna seni paistnud kui üks suuremaid spetsialiste, kuidas riigieelarvest «tõmmatud» raha läbi ostetud reklaami konverteerida häälte arvuks valimistel.

Vabaerakonna fraktsiooni liikmena mul süda rinnus siiski hõiskab: seni olid vaid EKRE inimesed sellega nõus olnud ja seda ka avalikult välja öelnud. Vabaerakonna seisukohalt on peamine halbus olnud selles, et praeguse korralduse tagajärjel saavad erakonnad maksta kinni valimiskampaaniate kulud maksumaksja taskust.

Mart Laar ütleb kui iseendastmõistetavalt, et «sisse tuleks seada ka valimiskulutuste ülempiir ning vähendada erakondade rahastamist riigieelarvest».

Teiseks kirjutab Tsahkna avatud nimekirjadest. Sõnapaar «avatud nimekirjad» on ettepaneku sisu kirjeldamiseks paraku üsna sobimatu. Tegemist on kunagise IRLi fraktsiooni liikme, praeguse Vabaerakonna esimehe Andres Herkeli korduvalt esitatud ideega, mille poliitiline sisu seisneb selles, et selle heakskiitmisel kaotaks tähenduse kandidaatide reastamine nn erakonna üleriigilises nimekirjas.

Mandaatide jaotamise reeglid muutuksid lihtsamaks ja arusaadavamaks, erakondade juhtkondade ja fraktsioonide võim oma liikmete üle väheneks. Kaoks vajadus pidada erakonna-siseseid võitlusi selle üle, kes saab kõrgema koha üleriigilises nimekirjas. Kui Herkeli-Tsahkna mõte saaks seaduseks, siis riigikogu töö korraldust see otseselt ei mõjutaks. Paraku ei ole vähemalt praegu mitte mingit lootust, et see tulemus saabuks.

Tsahkna ülejäänud kolme punkti sisu ei ole ei selge ega konkreetne. Eriti populismile pretendeerivalt kõlab ta idee, et riigikogu liikme palk oleks Eesti keskmine palk. See on kui ebarealistlikkus ruudus.

Muidugi ei ole praegu ega ka tulevikus mitte mingit lootust, et ükski niisugune trummi põristamine võiks oma nimelise tagajärje kaasa tuua. Aga trummi võib ju ikka põristada.

Suunaja ja toetaja Laar?

Tsahkna oli alates IX riigikogu koosseisu ajast tegevuses Laari meeskonnas ja abistajana. Nende pikast koostööst on olnud kasu pigem Tsahknale kui Laarile. Oletan, et Tsahkna on nüüdki käinud Laarilt küsimas. Laari artikkel Tsahkna sammude taustal mõjub kui avalik toetusavaldus Tsahknale isegi siis, kui see Laaril niimoodi mõeldud ei olnud.

Vabaerakonna fraktsiooni liikmed lugesid ka Laari teksti ja üsna loomulikult leidsid, et umbes pooled mõtted olid Laaril kohati sõna-sõnalise täpsusega võetud vabaerakondlaste suust. Neid oleks rõõmustanud, kui autor oleks seda ka sõnaselgelt nimetanud. Aga võta näpust. Nii need asjad, paraku ei käi.

Nüüdseks on selgeks saanud ka võimalik must stsenaarium. Et kas meil ei ole tulemas nii-öelda variant Res Publica 2?

Eesti ei ole ju siiani veel suutnud ennast parandada kõigist nendest halbadest tagajärgedest, mille tõi kunagine Res Publica edulugu. «Projekt» Res Publica algas ju omal ajal sellest, et oskuslikult kuldseid mune tootva hanena rakendati Rein Taagepera, kes siis edastas kogu rahvale sõnumi, et nende häältega tuleb lasta Res Publical võtta võim! Et Laari tohutut autoriteeti ei püütaks rakendada samal moel.

Parlamentide kaks tüüpi

Meelis Niinepuu tõstatas riigikorralduslik-teoreetilise küsimuse, et kas oleks võimalik riigikogu ümber korraldada selliselt, et praeguse täistöökohalise riigikogu asemel käiks enamik liikmeid seal oma rahvasaadiku funktsioone täitmas oma põhitöökoha kõrvalt, osa, n-ö juhtkond, tegutseks riigikogus siiski pidevalt. See võiks siis sarnaneda KOV volikogu liikmeks olemisega.

Tegemist on kahe selgelt eristuva parlamendi tüübiga, millel sisuliste ülesannete maht ja eesmärk on erinevad. 18.—19. sajandil oligi enamasti kasutusel vanem tüüp: niisugused parlamendid käisid koos põhiliselt selleks, et monarhi või valitsuse kavadele (resp eelnõudele) anda heakskiit või lükata need tagasi. Spetsiaalset palka parlamendi liikmetele ei makstud, eeldati, et nad on isegi piisavalt jõukad.

Hilisema parlamendi tüübi puhul sai parlamendi liikmeks olemine n-ö professionaalseks, pidevaks ja aastaringseks. Et ka vähem jõukad inimesed saaksid olla parlamendi liikmed, kehtestati palgad. Peamine põhimõtteline erinevus on aga selles, et siin mitte ainult ei tegelda ülevalt antud eelnõudega, vaid rahvaesindajad algatavad eelnõusid ka ise, kas üksi või rühmadena.

Vaidlused peeti ja valikud tehti Asutavas Kogus (1920–1921). Osa selle liikmeid tihti kohal ei käinud, näiteks paljud advokaadid, kellele nende kutsetöö oli tähtis ja andis ka sissetuleku. Vähem jõukamate puhul oli aga parlamendi liikmeks olemine mõeldav vaid juhul, kui see oli neile piisavalt hästi tasustatav põhitöö. Kõrvaltöö tegemine keelati, erandina lubati kunsti-, pedagoogika ja teadustegevust.

Kuid Eesti vabariigil on ka esimest tüüpi rahvaesinduse kogemused: niisugune oli kahekojaline, riigivolikogust ja riiginõukogust koosnev riigikogu alates 1938. aastast. Selles eeldati, et igal liikmel oli oma põhitöö ja sellest tulev sissetulek. Parlamendi kõrgematel ametiisikutel oli seal siiski alaline positsioon ja tasustamine.

Ei mäleta, et Põhiseaduse Assamblees (1991–1992) oleks keegi tõstatanud küsimuse, et riigikogu tulevikus peaks olema midagi põhimõtteliselt teistsugust kui professionaalne, täistöökohaline ja tasustatav.

Kehtiv põhiseadus ei keela riigikogu liikmel tegeleda ükskõik millega ja saada tulu või tasu. Ainus piirang on põhiseaduse § 68 mitte eriti õnnestunud sõnad: « … ei tohi olla üheski muus riigiametis», mis viitab nn võimude lahususe teooriale, aga on aja jooksul võimaldanud vaidlusi ja meelemuutusi.

Ei ole keelatud käia riigikogus harva või vaat et üldsegi mitte. On praegugi rahvaesindajaid, kes tegelevad suure osa ajast hoopis enda ettevõtetega.

Kokkuvõtteks: vanemat tüüpi rahvaesinduse juurde tagasipöördumise võimalust ei paista küll olevat. Kui muidugi saab teha muutusi praeguse tüübi raamides. Riigikogu tööaja ümber korraldamiseks, istungite päevade arvu suurendamiseks või vähendamiseks ei ole küll ühtki keeldu. Kas riigikogus täiskogu istungid toimuvad neljast nädalast kolmel või ühel, ei ole põhimõtteline probleem. See on otstarbekuse küsimus.

Riigikogu käesoleva koosseisu ajal ongi toimunud oluline muudatus. Kuna nüüd on lubatud riigikogu liikmel olla ka KOV volikogu liige ja enamik seda ongi, siis viibivad nad Toompealt eemal palju rohkem kui varem ja on selge tendents, et neljapäevad ei ole enam tõsised riigikogu tööpäevad.

Eestis on juba aastaid kuulutatud riigiehitusteoreetilisi ja/või populistlikke seisukohti, nagu võiks parlamendi liikmete arvu vähendamine tuua kaasa mingid paranemisi. Need ideed on siiski täiesti eluvõõrad, sest valdavalt kujundab riigikogu uue koosseisu saamist kaks teooriavälist aga seda olulisemalt praktilist aspekti.

Ühele võiks nimeks anda kandideerimiskäitumine, s.t kes ja millised nimekirjas end kandidaadina üles seab või ei sea. Teisele annaksin nime hääletamiskäitumine, s.t kes tuleb üldse valima, kelle poolt ja miks annab oma hääle jne. Kui kumbki nendest käitumistest oluliselt ei muutu, aga oletame, riigikogu liikmeteks saab väiksem arv inimesi, siis saab uue koosseisu kvaliteet olema kindlasti halvem.

Selliste rahvaesindajate hulk, kellele üldised riigiasjad ei ole esmatähtsad ja kes hakkavad riigikogus ajama mingeid omaenda asju, kasvab suhteliselt veelgi suuremaks.

Riigikogu kaadriküsimused

Pärast riigikogu on kõige ladusamalt läinud neil, kes on läinud tagasi (või edasi) eraettevõtlusse. Omavalitsuste kaadri hulgast tulnutel, paistab, on olnud võimalusi taas seal rakendust leida. Riigiametniku seisusest tulnutel on olnud vägha raske uut töökohta leida. Riigipalgaliseks arstiks või õppejõuks tagasisaanu on pigem haruldane erand.

Riigikogu koosseisudes on olnud ülivähe juriste, sest kõikides juristide tsunftides kehtib kirjutamata keeld. Üks üsna väheseid üle selle piiri käinud mehi on olnud Märt Rask. Mõni tsunft ei ole enda hulgast poliitikasse läinuid üldse tagasi lasknud.

Meil on poliitikasse tulnud üsna arvukalt ajakirjanikke, tagasi meediasse ei ole neid võetud. Et poliitiku kogemustel ja teadmistel võiks ajakirjanduses rakendust olla, on Kaido Kama seni vist peaaegu ainus näide.

Hoopis tõsisem on selle kaadriküsimuse teine külg: heade eeldustega inimesed ei saa või neil ei lasta riigikogu liikmeks üldsegi kandideerida. Riigiametnikul enamasti ei ole üldse võimalust riigikogu liikmeks kandideerida, kui ta just ei otsustata juba eelnevalt riigiteenistusest lahkuda.