Jüri Saar
Pildi autor: Internet
Seotud inimene: 

Jüri Saar: ka sina, Artjom!

02/10/2018Lääne Elu

Artjom Troitski 19. septembril ERRi venekeelsele portaalile antud intervjuust leiab tähelepanuväärseid seisukohti.

Esmalt märgin täpsustuseks, et Troitski on Venemaal populaarne meediategelane, kes saavutas tuntuse juba nõukogude ajal end punavõimudele vastandava nonkonformistliku muusiku ja muusikateoreetikuna. Praegu esindab ta demokraatlikku opositsiooni Putini juhitud jõuametkondade kujundatud imperiaalses riigis.

Troitski elab juba aastaid Eestis ja on kindlasti tore vene inimene. Seda kummastavam on lugeda tema intervjuus väljendatud hinnanguid, kus ta väidab, et Eestis on segregatsioon ehk inimrühmade jäik üksteisest eraldamine, mis on täiesti võrreldav omaaegse Lõuna-Aafrika vabariigi oludega. Kui kellelgi on meelest läinud, siis LAV oli aastaid rahvusvaheline paariariik seetõttu, et sealne valge nahavärviga põliselanike vähemus valitses riiki ilma musta nahavärviga enamusele valitsemises kaasarääkimiseks vähimatki võimalust andmata. Diskrimineerimine toimus sealjuures kõikvõimalikel viisidel.

Eesti olevat valinud LAVi mudeli ning heitnud kõrvale Belgia oma, kus prantsus- ja saksakeelsed valloonid ja hollandikeelsed flandrialased sõbralikult vastastikusel kokkuleppel oma riiki jagavad. Selgituseks Belgia riigi kohta võib öelda, et see tekkis 19. sajandil eraldumisega Hollandi vabariigist, mis oli saavutanud iseseisvuse 17. sajandil Vestfaali rahuga (1648). Belgias on praegu kolm ametlikku riigikeelt: hollandi, saksa ja prantsuse. Koos migrantide osakaalu järsu tõusuga on üldpoliitline olukord pingestumas ning koos sellega ka suhted kohalike rahvusgruppide vahel, mistõttu rääkida Belgiast kui järgimist väärivast mudelist meie jaoks on vägagi küsitav.

Troitski Venemaa kodanikuna leiab, et Eestis peaks olema kindlasti võimalik omandada topeltkodakondsus, sest siin elab niivõrd palju venekeelseid inimesi. See oleks kasulik Eesti riigile, sest siis oleks võimalik paremini ära kasutada Troitski ja teiste vene väljapaistvate kultuuriinimeste potentsiaali, mis praegu seisab Eesti jaoks justkui kasutult. Venekeelsed lihtinimesed ei saavat Eestis kogukonnana endaga hästi hakkama, sest riik nõuab neilt eesti keele oskamist, kuid ei tee selleks midagi. Keele mitteoskamine on aga riigi asjades kaasarääkimisel kunstlikult loodud takistus teise emakeelega inimestele.

Esimesel pilgul panevad sellised mõtteavaldused, milles Troitski süüdistab ülekohtuselt sedasama maad, kus ta koos perekonnaga on tema enda sõnutsi leidnud uue kodu ja elab suurepärast elu, lausa pead vangutama. Sunnib kriitiliselt mõtlema siinsete venelaste integratsioonivõimaluste üle, sest isegi niisugused haritud, laia silmaringi ja rahvusvahelise kogemusega korralikud vene inimesed, nagu Troitski kahtlemata on, ei suuda ega isegi ei püüa mõista Eesti vabariigi loomise ja toimimise loogikat. Ja on valmis seetõttu looma niivõrd kohatuid ja isegi solvavaid paralleele, mis sobiksid pigem mõne impeeriumimeelse šovinisti sõnavarasse, keda oleme siinmail samuti piisavalt tihti kohanud.

Vaadates ajaloos tagasi, tekib déjà-vu-elamus, mille järgi võib vene mentaalsusele iseloomulik võõrandumine asukohamaast ilmneda kõige ootamatumatel viisidel. Seda sõltumata olemisest üldiselt hoiakult slavofiil või läänestaja, demokraat või konservatiiv. 1920. aastatel kujunes Venemaalt revolutsiooni eest oma elu päästmiseks läände põgenenud emigrantide-õpetlaste ringkonnas vaimne suundumus – eurasianism, mis seadis kahtluse alla progressi toimumise läänemaisel viisil, s.t valgustuse ja mõistuse võidukäiguna. Venemaal hakati lisaks tollal võimutsevas barbaarsuses süüdistama läänt, selle pahatahtlikkust, vene hinge mittemõistmist ning bolševike maalt punaste eest põgenenud valged keeldusid põhimõtteliselt „rebima tükke emakese Venemaa iidsete alade küljest”.

Eurasianism on sellest ajast alates olnud omamoodi hingeteraapia mitmele vene mõtlejate põlvkonnale, kes tahtsid leida mingitki mõistuspärasust oma kannatustele ja ajaloo jõhkratele kapriisidele. Eurasianistide esimene põlvkond üritas selgitada Oktoobrirevolutsiooni deux ex machina’t, mis võttis neilt kõik ja muutis nad pagulasteks. Samasugune asi kordus „küpse sotsialismi” ajajärgul, mis algas 1960. aastate „sulaga”. Näiteks oma Gulagi-teemaliste raamatutega maailmakuulsuse omandanud kirjanik, Nobeli preemia laureaat Aleksandr Solženitsõn elas pika perioodi (20 aastat) välismaal. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kodumaale tagasi tulles hämmastas paljusid kirjaniku muutumine Putini režiimi toetajaks. Ka etnogeneesi käsitluse autor Lev Gumiljov muutus Gulagis 13 aastat viibinud demokraadist impeeriumimeelse ideoloogia loojaks. „Tean vaid ühte ja ütlen omavahel – kui Venemaa jääb püsima, siis üksnes Euraasia riigina ja tänu euraaslusele,” ülistas ta oma viimases intervjuus 1992. aastal Vene imperialismi.

Nüüd avaldub sisuliselt samalaadne suhtumine läände ja endistesse saatusekaaslastesse, kellel õnnestus impeeriumi lagunedes oma teed minna ja oma elu iseseisvalt korraldama hakata, nii mõndagi omaaegset vene dissidenti. Varasemad vene demokraadid leiavad pärast Venemaalt lahkumist uutes asukohamaades korraga palju puudusi ja allakäigu ilminguid. Hakkavad andma nõu kohalikele võimudele ja inimestele, kuidas need peaksid oma eluolu korraldama. Nägemata seda, et kõigi nende soovituste sinisilmne elluviimine likvideeriks asukohamaa riigikorralduse kiiresti. Eriti kui arvestada otse Eesti kõrval asuvat 140miljonilise elanikkonnaga Vene riigi ambitsioone.

Kogu selle arutelu keskpunktis seisab inimese ja riigi vahekord kõige laiemas tähenduses, mida võiks tähistada sõnaga kodukondsus. Arutlus ei käi siinjuures mitte tehnilist laadi, protseduurilise küsimuse üle, nagu seda topetkodakondsuse pooldajad püüavad serveerida, vaid sisemisest lojaalsusest. Eesti kui rahvusriik nende inimeste jaoks, kes peavad seda maad oma kodumaaks, tähendab ainukest kohta maakeral, kus neilt küsitakse arvamust selle kohta, milline peab olema see riik. Seda küsitakse valimistel ja igapäevases diskussioonis avalikus ja sotsiaalmeedias, sest kõik, mis siin on, on oma, mitte võõras. Kõigel sellel pole kindlasti mingisugust pistmist suhtumisega vene suurde ja rikkalikku kultuuri, venelaste kirjutatud raamatutesse ja loodud filmidesse.

Vene inimene näeb neid asju ilmselt teisiti, n-ö tsivilisatsioonikeskselt, ja ka füüsiliselt Venemaalt eemal viibides jäädakse sageli vaimselt selle maa elu ja tegemistega lahutamatult seotuks. Tõenäoliselt on tegemist mingi teistlaadse lojaalsuse tüübiga, mida tuleb ka siinset elu korraldades silmas pidada. Pole üldsegi välistatud konkurents või isegi konflikt kaht tüüpi lojaalsuste vahel. Sellest, kui saatuslik võib olla sedalaadi konkurents, annab muuhulgas märku hiljutine juhtum sõjaväelase Deniss Metsavasega, kes reetis Eesti riigi, millele oli andnud truudusevande. Ilmselt kaalus ka tema jaoks selle tähenduse üles lojaalsus oma hõimule, s.t vanematele, sugulastele tema suurel kodumaal, millelegi, mis oli tema jaoks tähtsam kui riigiline lojaalsus.

Seepärast julgen arvata, et Eesti sõber Artjom Troitski tegi intervjuud andes valesid ja lubamatuid järeldusi. Ta ei osanud ilmselt süveneda kõigisse eeltoodud riigiehituslikesse ja kultuurilis-tsivilisatsioonilistesse nüanssidesse, mis tõi välja selle, et ta ei saa aru, et Eesti on tema ja teiste toredate vene inimeste jaoks „hea sadam” just seetõttu, et tegemist on Eesti vabariigi kui liberaalse ja demokraatliku rahvusriigiga. Ja sellest, et meie riik just sellisena kestaks ja säiliks, peaksid olema huvitatud kõik siin elavad inimesed sõltumata nende rahvusest ja kodakondsusest. Ja kindlasti pole vaja enda hingehaavu hakata ravima, toppides oma nina võõrastesse asjadesse. Venemaad ja suure kultuuriga vene tsivilisatsiooni on ka ilma Eestit patroneerivalt manitsemata maailmas küll ja rohkemgi.