Pildi autor: Sven Arbet
Seotud inimene: 

Kaul Nurm: Tallinna eelistamine läheb maksma miljardi

28/09/2018Õhtuleht

Vabaerakonna aseesimees Kaul Nurm kirjutab sellest, kuidas Eesti riik saab endale uuel Euroopa Liidu finantsperioodil Tallinna poole kaldu regionaalpoliitika, mis üksnes kiirendab muu Eesti tühjaksjooksmist. Lisaks võtab see meie maksumaksjate taskust lisamiljardi. Neid probleeme oleks saanud enamus liikmesriikide eeskujul oluliselt leevendada Eesti majandusterritooriumi kaheks jagamisega.

Esialgse Euroopa Komisjoni jaotuskava järgi eraldatakse Eesti riigile finantsperioodiks 2021-2027 Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid summas 2,915 miljardit eurot. Eesti riik osaleb selle toetuse finantseerimisel EL-i eelarvesse ca 200 miljoni euroga aastas.

Olulise muudatusena tõuseb aga Eesti siseriiklik kohustuslik minimaalne omaosalus nende vahendite kasutamisel seniselt 15%-i tasemelt 45%-i tasemele üksnes tänu Tallinna jõukuse kasvule, mis on kergitanud Eesti keskmise sisemajanduse kogutoodangu ühe elaniku kohta ostujõudu arvestades üle 75%-i EL-i keskmisest. Selline poliitika toob Eestis kaasa regressiivsed regionaaltoetused ja üksnes kiirendab ääremaastumist.

Medali esikülg - ühisturg

Selline asi sai Eestis juhtuda, kuna me ei teadvusta jätkuvalt endile nende protsesside olemust. Euroopa Liit on majandus- ja rahandusliit, mille põhiline eesmärk on luua ühisturg. See põhineb majanduslikul loogikal, et kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumine (ehk vabakaubandus) viib kõigi nende ressursside võimalikult efektiivse paigutuseni ühenduse territooriumil.

Sellega loodetakse kaasa tuua struktuurseid reforme majanduses, spetsialiseerumist, rahvusvahelist tööjaotust, mastaabisäästu jms nii, et EL-i majanduse konkurentsivõime tervikuna kasvaks, meie kaubad ja teenused muutuksid kvaliteetsemaks ja odavamaks ning meil oleks järjest lihtsam konkureerida eksportturgudel kolmandate riikidega.

Ühisturu loomisel on samas tagajärjed. Statistikaameti andmetel on aastatel 2004-2017 meie väljaränne olnud teistesse EL-i liikmesriikidesse kokku 62 000 inimest, sisseränne 30 000 inimest. Rändesaldo on seega -32 000 inimest. Seda on rohkem kui Valga maakonna jagu inimesi. Parema elu unistus ning soov realiseerida oma teadmisi ja oskuseid mujal mõjub kui gravitatsioonijõud, Eesti riik siin enam kätt ette panna ei saa. 

Medali teine külg – struktuurifondid

Euroopa Liidu ühisturu loojad said aga aru, et selleks, et saada Euroopa Liidu liikmesriikidelt ühenduse säilitamiseks pidev rahva mandaat, on vältimatu selle toimimisest tekkivate hüvede süsteemne ümberjagamine nendesse piirkondadesse, millised vabakaubanduspiirkonna loomisest kaotavad.

Nii on Euroopa Liidu aluslepingutes sätestatud rahvatulu ümberjagamise mehhanismid. EL-i toimimise lepingu artikli 174 kohaselt töötab liit välja ja rakendab meetmeid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks. Nende meetmete rakendamiseks on loodud EL-i struktuuri- ja investeerimisfondid. 

Kui Eesti majandusterritoorium oleks nüüd õigeaegselt jagatud kaheks eraldi piirkonnaks – näiteks 425 000 elanikuga Tallinna linn ja 891 000 elanikuga muu Eesti -, oleks EL-i struktuurifondide toetus Eestile olnud rahandusministeeriumi esialgsete arvutuste järgi ca 100 miljoni euro võrra suurem, ehk 3,011 miljardit eurot. Kuid see teema magati õigel ajal maha.

Selle arvutuse teine, ja isegi olulisem pool on see, et nüüd tuleb toetuste rakendamisel Eesti riigil, omavalitsustel, ettevõtetel ja kolmandal sektoril omaosaluseks leida senise 15%-i asemel 45%-i toetussummadest. Summaarselt tähendab 30%-line omaosaluse kasv Eestile eraldatavast 2,915 miljardi euro suurusest toetusest ligemale 875 miljonit eurot täiendavaid omavahendeid. Kust see raha võetakse?

Selline poliitika muudab struktuurifondide toetused kättesaamatuks just nendele omavalitsustele ja ettevõtetele, kes seda abi kõige rohkem vajavad. See hakkab välja kurnama avalike eelarveid ja sunnib nii omavalitsusi kui riiki kokku hoidma muude kulutuste pealt. Toetused muutuvad sellega kättesaadavaks üksnes Tallinna „kuldsele ringile“.

Kuid seegi ei ole veel kõik. Kuna Eesti keskmine SKT elaniku kohta tõusis tänu Tallinna jõukusele vähemarenenud piirkondade grupist üleminekupiirkondade sekka, puudutab see otseselt ka Eestiga seotud teisi EL-i toetus- ja investeerimisfonde. Näiteks tõuseb Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohustuslik siseriiklik kaasrahastamine seniselt 17%-lt 47%-le.  

Eelmisel finantsperioodil oli maaelu arengukava EL-i poolne rahastamine 823 miljonit eurot ja Eesti riigi kaasfinantseerimine 169 miljonit eurot. Kalandusfondi panustas Euroopa Liit 101 miljonit eurot ja Eesti riik 29 miljonit eurot. Eesti riigi kaasfinantseerimise kolmekordne tõus uuel finantsperioodil tähendaks nüüd seda, et siingi peab Eesti riik leidma riigieelarvest täiendavad 400 miljonit eurot. Euroopa Liidu finantseerimine selle võrra aga langeb.

Majandusterritooriumi kaheks jagamisest

Eesti majandusterritooriumi kaheks jagamisel oleks toetuste taotlemisel omaosalus tõusnud üksnes Tallinnas 60%-ni, kuna pealinn on juba täna oma 110%-lise SKT-ga ostujõu standardi järgi EL-i keskmisest enamarenenud piirkond. EL-i regionaalpoliitika tähenduses peabki Tallinn juba ise hakkama saama.

Ülejäänud Eestis on SKT inimese kohta aga jätkuvalt alla 60% EL-i keskmisest, olles sellega vähemarenenud piirkond. Euroopa Liit on sellistele piirkondadele ette näinud suuremad toetused väiksema omaosalusega. Käesoleval finantsperioodil on selleks 15%.

Eesti majandusterritooriumi õigel ajal kaheks mittejagamine läheb nüüd Eesti riigieelarvele maksma vähemalt 1 miljard lisaeurot. Ehk piltlikult öeldes, me saame sama suure toetuse, mis eelminegi finantsperiood, kuid 1 miljardi euro võrra kallimalt maksumaksjate taskule.

Valitsuse vastus sellele on taotleda Euroopa Komisjonilt kohustusliku omaosaluse määra alandamist olukorras, kus enamus EL-i liikmesriike on tükeldanud oma majandusterritooriumi just toetuste rakendamise eesmärkidel, sh ka meie naabrid Soome ja Rootsi. Ma ei näe selles mingit loogikat, ega ka perspektiivi, kuna Eesti erinõuded pööraks segi kogu ühenduse rahastamise.

Rahandusministeerium püüab nüüd oma valikut õigustada minu hinnangul lausa eksliku tõlgendusega 26. mail 2003. aastal vastuvõetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest[1], kui väidab, et kehtiva ühise statistilise territoriaalüksuste liigituse alusel pole võimalik Eesti majandusterritooriumi kaheks jagada.

Viidatud määruse artikli 3 lõige 5 alusel võidakse teatavate mittehalduslike üksuste puhul teha siiski erand eriliste geograafiliste, sotsiaal-majanduslike, ajalooliste, kultuuriliste või keskkonnaolude tõttu. See on diskretsiooniotsus, mida tuleb motiveerida. Eesti riigil tuleks kaheks jagamist põhjendada enamus teistes liikmesriikides rakendamisel praktikat järgides ülisuure sotsiaal-majandusliku ebavõrdsusega ja EL-i aluslepingutes fikseeritud toetuspõhimõtete olemusega.

Olen suvi läbi korjanud allkirju samasisulisele petitsioonile rahvaüritustel, petitsioon.ee ja rahvaalgatus.ee keskkondades, et tuua see arutelu tagasi riigikogu komisjonidesse. Tänaseks on mul koos 900 allkirja, ehk 100 on veel puudu. Ühtlasi teen vastavasisulised selgitustaotlused Eurostatile ja Euroopa Komisjonile, et luua selgus Eestile erandi võimalikkusest. Vabaerakond lõpetab Tallinna-keskse regionaalpoliitika ja jagab Eesti kaheks majanduspiirkonnaks. Me saavutame oma eesmärgi ka Brüsselis.

[1] Vt ka: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02003R105...