Krista Aru
Pildi autor: Kalev Lilleorg
Seotud inimene: 

Krista Aru: igaks otsuseks on oma aeg

27/08/2018Krista Aru FB

Kui muutused on juba toimumas, on vist oluline aru saada ja otsustada, millal on õige hetk neisse sekkuda. Kui selle õige hetke mööda lased, võib kõik toimuv su enda alla matta või lihtsalt endaga kaasa viia. Sekkumine ei pruugigi tähendada midagi muud kui lihtsalt vajadust valida. Valida ühe või teise või hoopis kolmanda võimaluse vahel. Valik on lihtsam, kui tead eesmärki, milleni tahad jõuda.

Vabaerakonna fraktsiooni kaheksa liiget istusid 22.augustil koos ja leidsid, et Artur lahkub fraktsioonist ning töötab edasi fraktsioonivaba saadikuna ehk teisiti, istub suures saalis akna alla. See otsus sündis sõbralikus arutelus, ühes Arturiga. Leiti lihtsalt, et nii on parem, selgem ja õigem. Olles kuulutanud, et ta hakkab koondama uusi inimesi, et neid poliitikasse tuua liikumisena, milles osalejaid ühendab eelkõige ühiste väärtuste tunnustamine ja Eesti arendamine ökoinnovatiivseks riigiks, pidi ta fraktsiooni elukorraldusest välja astuma. Fraktsioon pöördub ka edaspidi tema poole ettepanekuga ühineda mõne arupärimise või seadusemuudatuse algatusega. Muidugi on ta vaba otsustama, kas ta toetab ja annab oma allkirja või mitte. Tegelikult oligi siin vaid otsuse küsimus, sest protsess oli juba käima läinud.

Igal asjal on oma eel- ja järellugu ning hinnang sõltub nagu ikka hindajast. Ehk kas klaas on pooltühi või –täis. Ma eelistan alati „pooltäis klaasi“ varianti. Nii näen ka selles Vabaerakonna enda seest ja küljest kasvanud liikumises eelkõige üht uut võimalust tuua poliitikasse neid inimesi, kes mingil põhjusel mitte kuidagi ei taha isegi kuulda sõna „erakond“, sellesse kuulumisest rääkimata. Aga poliitikaelu, mille kõrgeimaks väljundiks on riigikogu, vajab uusi inimesi. Vajab neid, kes tulevad otse töö juurest, mitte ei pääse riigikogusse rahva tahtel vaid partei keskkontoris koostatud nimekirja alusel. Samas on pärast Arturi lahkumist ka Vabaerakonna enda visiitkaart erakonda esindava fraktsiooni näol kontuuridelt puhtam. Vabaerakonnal on endiselt võimalus näidata, et 2015. aastal saadud väljund riigikokku polnud juhus, vaid saavutus, mille alus on õige ja aus ning mis vaatamata kõikidele raskustele pole purunenud, aga hoopis tugevamaks saanud. Eesti ühiskondlik-poliitilist elu on Vabaerakond oma tulekuga nagunii juba rikastanud ning uuendanud, näidanud ka, et vahepealsete aastate veidi tardunud ja tülpinud poliitikaellu toob uus tulija alati värskust. Seda isegi siis, kui selle uue tulija enda piirjooned võivad kõrvalseisjale näida hajuvad ja arusaamatud.

Kuulumata küll erakonda, aga olles olnud nüüd juba aastaid selle lähedal, olen enda jaoks selgeks mõelnud, milles võib olla Vabaerakonna sisemiste pingete ja inetute tülide tegelik põhjus. Minu meelest läksid asjad puseriti seepärast, et korraga aeti kahte erinevat liini: täielik tolerantsus ja arvamusvabadus ning teisalt püüd ehitada erakond üles aastatega Eestis juurdunud tavapärase parteilise struktuurina. Kahte korraga aga ei saa. Kui on struktuur, on ka teatud kord, otsustus- ja vastutuskohustus. Arvamusi küll kuulatakse, otsus sünnib isegi nende baasil, kuid on neist arvamustest alati nii palju suurem ja võimsam, et eriarvamused sulanduvad sellesse, jäävad selle alla. Vabaerakonnas see nii ei toimunud ja kõik erinevad suuremad ja väiksemad üksused jäidki enamasti eriarvamusele. Neid üksuseid oli üksjagu palju ja täielik arvamusvabadus oli neile loomulik. Mingi aja möödudes oli iga asja kohta arvamusi nii palju, et mitmetest seikadest polnud enam võimalikki ühtmoodi aru saada, ühisele seisukohale jõuda, sest tegelikult polnud ju algusest peale püütudki seda teha.

Olukorda raskendas seegi tõsiasi, et erakonna juhatuses, kõikides toimkondades ja piirkondade eesotsas on aktiivsed inimesed, kellele poliitika on hobi, kirg, kõrvaltegevus, aga mitte leivateenimine. Sellele seltskonnale ei saa peale suruda reegleid ja korraldusi, mis poliitikamaailmas on toiminud. Nad tahavad tegusid, mitte lõputuid koosolekuid ja arutelusid, täpsema sõnastuse viimistlemist. Võib-olla on selle vastuolu selgeks rääkimises ja uue toimimisviisi leidmises, ühise uue idee omaksvõtus lahendus ikka veel hõõguvale rahulolematusele? Ja võib-olla peab seda tehes vaatama hoopis kaugemale, unustamata sedagi, et kord võib taas tulla õige hetk, mil lauale panna kahe või ka kolme ehk nelja liikumise ning erakonna eesmärgid, et teha järgmine valik ja otsus. Igal juhul peab kõikide valikute ja otsuste eesmärk olema ei midagi vähemat kui Eesti edu ja kasu. Kartmata isegi seda, et sõnastades eesmärki Eesti eduks ja kasuks, on oht saada süüdistatud populismis. Sellisel etteheitel pole lihtsalt õigustust, kui sisu on aus ja õige, sest eks alanud Eestit kord iseseisvusele ja siis taasiseseisvusele viinud areng ühe olulise osana just aatelisest tööst „eesti rahva tuluks ja kasuks“, mis kokkuvõttes juhtis ühel hetkel tehtud julgete ja õigete valikuteni.